kui paar päeva tagasi sain imestada,e t tohohh, sinikate hulk mu kehal on vähenenud ja enam ei jooksegi ma vastu lauanurki ja muid esemeid, mis pleki endast jätavad, siis eile lõpuks ometi tõestas mulle "Mu Õnn" nagu ma seda nähtus kutsun, et ta siiski eksisteerib ja ei kavatse kuhugi kaduda. läksin naabrite poole , jõudnud teha 2 hüplevat sammu, komistasin puulaua taha ja käisin kõige täiega trepile käbla. peopesad kohati marraskil, samuti 1 künarnukk, 1 puusakondikoht ja sinine ning valutav vasak põlv. mats oli mitme eest. telefon viskus vahekorrusele ja nüüd keeldub äratuskellana töötada.
mis aga muutumatuna on püsinud on kihk eestist kaduda....nii aastaks umbes. ükskõik kuhu, K käis välja Austraalia, minugi poolest nohh :) samas on valupunkt T. kuidas serveerida seda talle? okei, tõesti praegu on ta ainult mõte, aga aina enam läheneb mu soov teole.
hispaania keele õppimine tundub hetkel hea mõttena.
kestev trepikoja remont ja välisfassaadi renoveerimine ajavad juba pehmelt öeldes pinda kihelema. kuna mul puudusid kardinad akende eest, siis ühel toredal hommikul, kui ärkasin, olid sõbrad Vanjad akna taga ja lehvitasid mulle, ma oleks kreepsu saanud. järgmisel päeval ostsin magamistoale bambusruloo ette. nüüd saavad lehvitada mulle läbi teiste akende kui tahavad :)
teisipäev, 16. oktoober 2007
neljapäev, 4. oktoober 2007
Kes tahab saada miljonäriks.
KIIRE KIIRE!!!!
Taas kord otsime saate Kes tahab saada miljonäriks salvestusele publikusse inimesi. Saate tegemise ajal saab üsna tihti nalja nabani ja on muidu tore olla. Kuna stuudio on suur, on vaja PALJU inimesi. Siit mu üleskutse.
Salvestused toimuvad laupäeval 6. oktoobril ja pühapäeval 7. oktoobril. Mõlemal päeval on 3 salvestust algustega 11.45, 14.15 ja 16.45.
Palun helistada numbrile 53 421 306 kui on huvi ja soov osa võtta. Sellele numbrile tuleks helistada ja teatada oma tulekust, siis saame ülevaate, kui palju inimesi tulemas on.
Tule, eksju! Võta sõpru ka kaasa.
Taas kord otsime saate Kes tahab saada miljonäriks salvestusele publikusse inimesi. Saate tegemise ajal saab üsna tihti nalja nabani ja on muidu tore olla. Kuna stuudio on suur, on vaja PALJU inimesi. Siit mu üleskutse.
Salvestused toimuvad laupäeval 6. oktoobril ja pühapäeval 7. oktoobril. Mõlemal päeval on 3 salvestust algustega 11.45, 14.15 ja 16.45.
Palun helistada numbrile 53 421 306 kui on huvi ja soov osa võtta. Sellele numbrile tuleks helistada ja teatada oma tulekust, siis saame ülevaate, kui palju inimesi tulemas on.
Tule, eksju! Võta sõpru ka kaasa.
neljapäev, 27. september 2007
Miks arvuti taga uni tuleb?
sellepärast, et arvuti kuvar õhkab hullult sooja.
just hetk tagasi montaazis avastasin, et helvetti, see on ahi lausa ju. tükk aega mõtlesin, et miks siin palav on ja meeter tagapool mitte....einstein krt.
R läks jooksma....mingil hetkel nõuan update´i olukorra üle.
töö...ja siis veel, et töö....ja siis töö.... just.
just hetk tagasi montaazis avastasin, et helvetti, see on ahi lausa ju. tükk aega mõtlesin, et miks siin palav on ja meeter tagapool mitte....einstein krt.
R läks jooksma....mingil hetkel nõuan update´i olukorra üle.
töö...ja siis veel, et töö....ja siis töö.... just.
pühapäev, 23. september 2007
Öised kõnelused.
eile öösel rääkisin ühe tuttavaga juttu tubli kella kolmeni öösel.
laskusime erinevatesse teemadesse, mis tegelikult üsna isiklikud on, naljakas oli see, et temaga polnud seda veider arutada. veel enam, kui inimene on teiselt kontinendilt ja teise backgroundiga inimene, siis oli huvitav. hästi huvitav oli kuulata temapoolset nägemust eestist.
kunagi sügaval nõuka ajal olevat ta siia sattunud....hämmastav, mida inimene mäletas, et teadis ajalugu ja et tegemist oli ameeriklasega. ta ütles mulle, et teda võlub see jõud millega eesti on läbi prahi tunginud ja kuidas inimesed väärtustavad õigeid asju.
kummaline oli kõike seda arutada inimesega, kelle lapsepõlves pole aeles tõenäoliselt midagi puudu olnud, kelle vennad-õed on tüüpilised ameeriklased, kes oma lapsi ära hellitavad ja kes on kolinud usast ära selle põhjusega, et ta ei seedi seda riiki. temapoolsed tähelepanekud olid intrigeerivad ja tema nägemus enda kodumaast võõralt veider.
mind pani imestama tema meelekindlus ja ettekujuts sellest, mida ta tahab teha. see oli nii selge ja kaalutletud. natukene kade meel tekkis, et mul endal ei jätku piisavalt meelekindlust ja elukogemust, et teada täpselt mida tahta.
Otseloomulikult läbis meie 3 tundi kestnud vestlus ka mõningad suhteteemad. südantsoojendav oli kuulda seda, kuidas inimene otsib õiget inimest, kellega olla, aga mitte selliselt lollakalt romantilisel moel, vaid kes otsib reaalseid omadusi teises inimeses, mis edasi viiks ja jalgu maa peal hoiaks. äärmiselt huvitav oli igatahes. kui kell poleks nii palju juba olnud, oleks veel jutustanud, aga hommik tuli peale juba.
ta innustas mind võtma oma seitse asja ja minema sinna, kuhu hing ihkab, teha seda, mida parasjagu tunned, et oleks vaja teha. uurima teisi kultuure ja avastama maailma, millest mul pole ehk aimugi. siiski ta nõustus minuga, et enne peaks täpselt teadma, mida tahad, niisama mütsiga lööma minna oleks patt.
alates homsest hakkan kaasas kandma pisikest märkmikku, kuhu kirjutan mõtted, mis pähe kargavad random hetkedel, et kunagi saaks neist ehk mõne päris asja paberile.
kokkuleppeks jäi meil see, et kui satume miskil ajal vestlema, kui hommik peale ei trambi, siis läbi Skype´i ja õpetades eesti keelt.
mis mulle selle sõbra juures meeldib on see, et meie suhtlus leiab aset täioesti suvalistel hetkedel, vahel lausa pooleaastaste aukude järel.
laskusime erinevatesse teemadesse, mis tegelikult üsna isiklikud on, naljakas oli see, et temaga polnud seda veider arutada. veel enam, kui inimene on teiselt kontinendilt ja teise backgroundiga inimene, siis oli huvitav. hästi huvitav oli kuulata temapoolset nägemust eestist.
kunagi sügaval nõuka ajal olevat ta siia sattunud....hämmastav, mida inimene mäletas, et teadis ajalugu ja et tegemist oli ameeriklasega. ta ütles mulle, et teda võlub see jõud millega eesti on läbi prahi tunginud ja kuidas inimesed väärtustavad õigeid asju.
kummaline oli kõike seda arutada inimesega, kelle lapsepõlves pole aeles tõenäoliselt midagi puudu olnud, kelle vennad-õed on tüüpilised ameeriklased, kes oma lapsi ära hellitavad ja kes on kolinud usast ära selle põhjusega, et ta ei seedi seda riiki. temapoolsed tähelepanekud olid intrigeerivad ja tema nägemus enda kodumaast võõralt veider.
mind pani imestama tema meelekindlus ja ettekujuts sellest, mida ta tahab teha. see oli nii selge ja kaalutletud. natukene kade meel tekkis, et mul endal ei jätku piisavalt meelekindlust ja elukogemust, et teada täpselt mida tahta.
Otseloomulikult läbis meie 3 tundi kestnud vestlus ka mõningad suhteteemad. südantsoojendav oli kuulda seda, kuidas inimene otsib õiget inimest, kellega olla, aga mitte selliselt lollakalt romantilisel moel, vaid kes otsib reaalseid omadusi teises inimeses, mis edasi viiks ja jalgu maa peal hoiaks. äärmiselt huvitav oli igatahes. kui kell poleks nii palju juba olnud, oleks veel jutustanud, aga hommik tuli peale juba.
ta innustas mind võtma oma seitse asja ja minema sinna, kuhu hing ihkab, teha seda, mida parasjagu tunned, et oleks vaja teha. uurima teisi kultuure ja avastama maailma, millest mul pole ehk aimugi. siiski ta nõustus minuga, et enne peaks täpselt teadma, mida tahad, niisama mütsiga lööma minna oleks patt.
alates homsest hakkan kaasas kandma pisikest märkmikku, kuhu kirjutan mõtted, mis pähe kargavad random hetkedel, et kunagi saaks neist ehk mõne päris asja paberile.
kokkuleppeks jäi meil see, et kui satume miskil ajal vestlema, kui hommik peale ei trambi, siis läbi Skype´i ja õpetades eesti keelt.
mis mulle selle sõbra juures meeldib on see, et meie suhtlus leiab aset täioesti suvalistel hetkedel, vahel lausa pooleaastaste aukude järel.
laupäev, 22. september 2007
Tuluke aknas.
U korterisse on sisse kolinud uued inimesed.
nii veider on vaadata seda. varem oli nii, et kui vaatasin aknast välja, oli U kodu näha. eemalt nägin, et keegi on kodus. kuidagi täiesti sundimatult ja tahtmatult eksis pilk üsna tihti ära, lihtsalt kontrollimaks kas tuli põleb. tavaliselt põles. ja kuidagi muretu tunne tekkis, turvaline oli. tuli põles, järelikult on kõik hästi. vahest ehk on T seal, vahest tehakse köögilaua taga suitsu ja arutatakse ilmaasju.
peale U surma pole tuli seal enam põlenud. kuigi ma alateadlikult tsekin iga kord seda akent niipea kui pimedaks läheb. võibolla otsin seda tuld ja seda inimest, neid inimesi, kes seal elasid. veider, et kui miski muutub, siis mõned asjad jäävad endiseks, nagu see tulukese kontrollimine aknas. ma ei tea, miks ma seda tegin, miks ma seda endiselt teen. aga nüüd, kui seal on uus tuluke, see tekitab nii kummalise tunde.
kas need uued elanikud teavad, mis on eelmiste asukatega juhtunud? kas nad tahaksid teada? igal korteriboksil on oma lugu. naljakas, et tegemist on suvalise paneelmaja ühetoalise korteriga, ometi mõjutab see mingite inimeste elusid, ometi on ka temal oma lugu ja ometi on keegi debiilik, kes otsib tuld aknas, nagu mina. kogu asja juures on kurb see, et see uus tuluke häirib mind. päris tõsiselt kohe. see on vale, et see tuli seal põleb. võibolla on see mingi harjumuse jõud. selels mõttes just, et ehk see uus tuluke ( nagu ma seda nüüd kutsun ) tuletab meelde seda õhtut, mil seal viimati tuli põles ja võibolla ei tahaks mäletada seda õhtut ja neid sündmusi ja seda aega, mis järgnes.
korteriboksil on lihtne. seal lammutatakse, renoveeritakse, vahetatakse tapeet, võibolla visatakse välja vann ja tehakse dushinurk selle asemele, pannakse uued kardinad, tekib uue kodu lõhn, miljöö ja uus lugu, aga see idioot jääb, kes tuld vaatab ja need inimesed mäletavad korteriboksi eelmist lugu, sest nad olid osa loost. ilmselt see on sama effekt, mis kaksiktornide puhul, ma mõtlen just seda, et inimesed käivad endiselt seda kohta vaatamas, kuigi seal pole enam midagi vaadata ja päris kindlasti kohe ehitatakse sinna asemele midagi, tekib uus lugu ja uued inimesed ja juhtunu saab pisikeseks osaks ajalooõpiku peatükis. ja novott, võibolla ühel päeval see idioot, kes tuld aknas otsib ei oska sinna enam vaadata, senikaua aga, kui ma siin kodus olen, vaatan mina, see üks debiilikutest sinna aknasse. mingil hetkel loodetavasti lõpetan selle ja alateadvus leiab uue objekti, mida jälgida.
usun, et igal inimesel on mingi selline sundimatu alateadlik käitumine. miski, mida tehakse kuidagi loomulikult. minu üks selline asi on see pagana aken, mis on sinul? raudselt midagi on.
nii veider on vaadata seda. varem oli nii, et kui vaatasin aknast välja, oli U kodu näha. eemalt nägin, et keegi on kodus. kuidagi täiesti sundimatult ja tahtmatult eksis pilk üsna tihti ära, lihtsalt kontrollimaks kas tuli põleb. tavaliselt põles. ja kuidagi muretu tunne tekkis, turvaline oli. tuli põles, järelikult on kõik hästi. vahest ehk on T seal, vahest tehakse köögilaua taga suitsu ja arutatakse ilmaasju.
peale U surma pole tuli seal enam põlenud. kuigi ma alateadlikult tsekin iga kord seda akent niipea kui pimedaks läheb. võibolla otsin seda tuld ja seda inimest, neid inimesi, kes seal elasid. veider, et kui miski muutub, siis mõned asjad jäävad endiseks, nagu see tulukese kontrollimine aknas. ma ei tea, miks ma seda tegin, miks ma seda endiselt teen. aga nüüd, kui seal on uus tuluke, see tekitab nii kummalise tunde.
kas need uued elanikud teavad, mis on eelmiste asukatega juhtunud? kas nad tahaksid teada? igal korteriboksil on oma lugu. naljakas, et tegemist on suvalise paneelmaja ühetoalise korteriga, ometi mõjutab see mingite inimeste elusid, ometi on ka temal oma lugu ja ometi on keegi debiilik, kes otsib tuld aknas, nagu mina. kogu asja juures on kurb see, et see uus tuluke häirib mind. päris tõsiselt kohe. see on vale, et see tuli seal põleb. võibolla on see mingi harjumuse jõud. selels mõttes just, et ehk see uus tuluke ( nagu ma seda nüüd kutsun ) tuletab meelde seda õhtut, mil seal viimati tuli põles ja võibolla ei tahaks mäletada seda õhtut ja neid sündmusi ja seda aega, mis järgnes.
korteriboksil on lihtne. seal lammutatakse, renoveeritakse, vahetatakse tapeet, võibolla visatakse välja vann ja tehakse dushinurk selle asemele, pannakse uued kardinad, tekib uue kodu lõhn, miljöö ja uus lugu, aga see idioot jääb, kes tuld vaatab ja need inimesed mäletavad korteriboksi eelmist lugu, sest nad olid osa loost. ilmselt see on sama effekt, mis kaksiktornide puhul, ma mõtlen just seda, et inimesed käivad endiselt seda kohta vaatamas, kuigi seal pole enam midagi vaadata ja päris kindlasti kohe ehitatakse sinna asemele midagi, tekib uus lugu ja uued inimesed ja juhtunu saab pisikeseks osaks ajalooõpiku peatükis. ja novott, võibolla ühel päeval see idioot, kes tuld aknas otsib ei oska sinna enam vaadata, senikaua aga, kui ma siin kodus olen, vaatan mina, see üks debiilikutest sinna aknasse. mingil hetkel loodetavasti lõpetan selle ja alateadvus leiab uue objekti, mida jälgida.
usun, et igal inimesel on mingi selline sundimatu alateadlik käitumine. miski, mida tehakse kuidagi loomulikult. minu üks selline asi on see pagana aken, mis on sinul? raudselt midagi on.
neljapäev, 20. september 2007
Aatsihh to you too.
mulle natukene tundub, et club von überblingenist on mul mõneks ajaks isu täis. terve päev istuda seal teeb kuidagi tuimaks selle esialgse ohhoo-effekti. kuid klubil olid mõned huvitavad lahendused, nagu suured hammasrattad, mis mulle väga meeldisid, samas peale võttepäeva ei suutnud ma leida peaaegu midagi selles ruumis, mille peale suunurki tõsta. võimalik, et siinkohal tuleks süüdistada tuumanohu või peavalu või aknavahetajaid mehi, aga kahjuks nii see läks.
vot näed, üks asi võiks siin ilmas olemata olla - nohu! päris tõsiselt.mingil hetkel võttel ma loobusin sellega võitlemast ja teesklemast, et mul on hea olla, ma lihtsalt olin. koju jõudes selgus, et jah, siiski ka palavik oli tagasi. järjekordne paracetamoli annus ja taas olime tööaltid.
eile hommikul ütles sõbraliku häälega mees joobergile:" Me ei tekita palju prahti."
Mr. J aga arvas, et ilmselt pani kutt esimest korda elus aknaid ette.
Igal juhul mõtlesin terve päeva selle peale, mis tolm mind õhtul ootab. õnneks oli oidu, et riiul kinni katta ja voodi ja riided. tolmu oli tõesti meeletult ja kui siit voodist nüüd akent vaadata, siis igalt poolt lipendab mingi krohvitükk või mingi villalaadne materjal. need aknakutid võiks viimistluse ka ära teha, siis oleks süda rahul
Kuigi ma pean mainima, et natukene kahju oli ka, et nüüd toal plastaknad on. need eelmised olid nii toredad retrod ja kuidagi kipakad. aga armsad sellised. tekitasid hubase tunde. samas ei saa Valgele Plastikule ka midagi ette heita, tuleb tõdeda, et trollide vingumist hoiavad nad mehiselt tuppa sattumist.
vot näed, üks asi võiks siin ilmas olemata olla - nohu! päris tõsiselt.mingil hetkel võttel ma loobusin sellega võitlemast ja teesklemast, et mul on hea olla, ma lihtsalt olin. koju jõudes selgus, et jah, siiski ka palavik oli tagasi. järjekordne paracetamoli annus ja taas olime tööaltid.
eile hommikul ütles sõbraliku häälega mees joobergile:" Me ei tekita palju prahti."
Mr. J aga arvas, et ilmselt pani kutt esimest korda elus aknaid ette.
Igal juhul mõtlesin terve päeva selle peale, mis tolm mind õhtul ootab. õnneks oli oidu, et riiul kinni katta ja voodi ja riided. tolmu oli tõesti meeletult ja kui siit voodist nüüd akent vaadata, siis igalt poolt lipendab mingi krohvitükk või mingi villalaadne materjal. need aknakutid võiks viimistluse ka ära teha, siis oleks süda rahul
Kuigi ma pean mainima, et natukene kahju oli ka, et nüüd toal plastaknad on. need eelmised olid nii toredad retrod ja kuidagi kipakad. aga armsad sellised. tekitasid hubase tunde. samas ei saa Valgele Plastikule ka midagi ette heita, tuleb tõdeda, et trollide vingumist hoiavad nad mehiselt tuppa sattumist.
esmaspäev, 17. september 2007
S...sss....see sügis.
juhuuu...haigena, aga siiski, suutsin ennast kokku võtta ja registreerida end street, hip-hop, jazzi ja broadway jazzi trenni....äge. Iseasi, kas ma sinna jõuan, järgmisest nädalast tahaks ikka jõuda. Kes teeb see jõuab, eks?! Montaažis vajub ikka nii kössi ära, rüht kongu, pekk kõhule ja proua tselluliit kintsudele - lovely!
Mõtlesin,et peaks ka tervislikumalt toituma hakkama, siis jälle mõtlesin, et krt, üleüldse võiks süüa normlaaselt, mitte 1 kord päevas kui veab ja red bulli laksud võiks ka ära jätta...yeah, keda ma petan siin?! eniveis oli karu sünnipäev hitt ja tore, selline chilli poolne intelligentne pidu mõningate julmade ja roppude naljadega, mõned olid puudu ( endiselt andestamatu tegu ), oli kontvõõraid ja muid huvitavaid inimesi.
veendusin ka selles, et kleit pole kellegi riietusese. teate kui kuramuse külm sellega on?!fuhh.....kord poole aasta jooksul paned kleidi selga ja pettud kohe. ausõna ei saa ma aru tsikkidest, kes käivad 20 raadise külmaga tikkontsadel ja miniseelikuga, endal naba paljas...prrr....enesetapjad.
Mõtlesin,et peaks ka tervislikumalt toituma hakkama, siis jälle mõtlesin, et krt, üleüldse võiks süüa normlaaselt, mitte 1 kord päevas kui veab ja red bulli laksud võiks ka ära jätta...yeah, keda ma petan siin?! eniveis oli karu sünnipäev hitt ja tore, selline chilli poolne intelligentne pidu mõningate julmade ja roppude naljadega, mõned olid puudu ( endiselt andestamatu tegu ), oli kontvõõraid ja muid huvitavaid inimesi.
veendusin ka selles, et kleit pole kellegi riietusese. teate kui kuramuse külm sellega on?!fuhh.....kord poole aasta jooksul paned kleidi selga ja pettud kohe. ausõna ei saa ma aru tsikkidest, kes käivad 20 raadise külmaga tikkontsadel ja miniseelikuga, endal naba paljas...prrr....enesetapjad.
Tellimine:
Postitused (Atom)
