mulle natukene tundub, et club von überblingenist on mul mõneks ajaks isu täis. terve päev istuda seal teeb kuidagi tuimaks selle esialgse ohhoo-effekti. kuid klubil olid mõned huvitavad lahendused, nagu suured hammasrattad, mis mulle väga meeldisid, samas peale võttepäeva ei suutnud ma leida peaaegu midagi selles ruumis, mille peale suunurki tõsta. võimalik, et siinkohal tuleks süüdistada tuumanohu või peavalu või aknavahetajaid mehi, aga kahjuks nii see läks.
vot näed, üks asi võiks siin ilmas olemata olla - nohu! päris tõsiselt.mingil hetkel võttel ma loobusin sellega võitlemast ja teesklemast, et mul on hea olla, ma lihtsalt olin. koju jõudes selgus, et jah, siiski ka palavik oli tagasi. järjekordne paracetamoli annus ja taas olime tööaltid.
eile hommikul ütles sõbraliku häälega mees joobergile:" Me ei tekita palju prahti."
Mr. J aga arvas, et ilmselt pani kutt esimest korda elus aknaid ette.
Igal juhul mõtlesin terve päeva selle peale, mis tolm mind õhtul ootab. õnneks oli oidu, et riiul kinni katta ja voodi ja riided. tolmu oli tõesti meeletult ja kui siit voodist nüüd akent vaadata, siis igalt poolt lipendab mingi krohvitükk või mingi villalaadne materjal. need aknakutid võiks viimistluse ka ära teha, siis oleks süda rahul
Kuigi ma pean mainima, et natukene kahju oli ka, et nüüd toal plastaknad on. need eelmised olid nii toredad retrod ja kuidagi kipakad. aga armsad sellised. tekitasid hubase tunde. samas ei saa Valgele Plastikule ka midagi ette heita, tuleb tõdeda, et trollide vingumist hoiavad nad mehiselt tuppa sattumist.
Rahvusvaheline fotograafiapäev
3 kuud tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar