Tuluke aknas.

U korterisse on sisse kolinud uued inimesed.
nii veider on vaadata seda. varem oli nii, et kui vaatasin aknast välja, oli U kodu näha. eemalt nägin, et keegi on kodus. kuidagi täiesti sundimatult ja tahtmatult eksis pilk üsna tihti ära, lihtsalt kontrollimaks kas tuli põleb. tavaliselt põles. ja kuidagi muretu tunne tekkis, turvaline oli. tuli põles, järelikult on kõik hästi. vahest ehk on T seal, vahest tehakse köögilaua taga suitsu ja arutatakse ilmaasju.

peale U surma pole tuli seal enam põlenud. kuigi ma alateadlikult tsekin iga kord seda akent niipea kui pimedaks läheb. võibolla otsin seda tuld ja seda inimest, neid inimesi, kes seal elasid. veider, et kui miski muutub, siis mõned asjad jäävad endiseks, nagu see tulukese kontrollimine aknas. ma ei tea, miks ma seda tegin, miks ma seda endiselt teen. aga nüüd, kui seal on uus tuluke, see tekitab nii kummalise tunde.

kas need uued elanikud teavad, mis on eelmiste asukatega juhtunud? kas nad tahaksid teada? igal korteriboksil on oma lugu. naljakas, et tegemist on suvalise paneelmaja ühetoalise korteriga, ometi mõjutab see mingite inimeste elusid, ometi on ka temal oma lugu ja ometi on keegi debiilik, kes otsib tuld aknas, nagu mina. kogu asja juures on kurb see, et see uus tuluke häirib mind. päris tõsiselt kohe. see on vale, et see tuli seal põleb. võibolla on see mingi harjumuse jõud. selels mõttes just, et ehk see uus tuluke ( nagu ma seda nüüd kutsun ) tuletab meelde seda õhtut, mil seal viimati tuli põles ja võibolla ei tahaks mäletada seda õhtut ja neid sündmusi ja seda aega, mis järgnes.

korteriboksil on lihtne. seal lammutatakse, renoveeritakse, vahetatakse tapeet, võibolla visatakse välja vann ja tehakse dushinurk selle asemele, pannakse uued kardinad, tekib uue kodu lõhn, miljöö ja uus lugu, aga see idioot jääb, kes tuld vaatab ja need inimesed mäletavad korteriboksi eelmist lugu, sest nad olid osa loost. ilmselt see on sama effekt, mis kaksiktornide puhul, ma mõtlen just seda, et inimesed käivad endiselt seda kohta vaatamas, kuigi seal pole enam midagi vaadata ja päris kindlasti kohe ehitatakse sinna asemele midagi, tekib uus lugu ja uued inimesed ja juhtunu saab pisikeseks osaks ajalooõpiku peatükis. ja novott, võibolla ühel päeval see idioot, kes tuld aknas otsib ei oska sinna enam vaadata, senikaua aga, kui ma siin kodus olen, vaatan mina, see üks debiilikutest sinna aknasse. mingil hetkel loodetavasti lõpetan selle ja alateadvus leiab uue objekti, mida jälgida.

usun, et igal inimesel on mingi selline sundimatu alateadlik käitumine. miski, mida tehakse kuidagi loomulikult. minu üks selline asi on see pagana aken, mis on sinul? raudselt midagi on.