Ta seisis keset tühja vihmast tänavat. Üksi. Oli teisipäev ja kell oli saanud just pool 5. Taeva äär ähvardas punakaks muutuda ja padukaunist ilu pritsima hakata. Pilvi polnud, aga õhus hõljus niiske vihma udu jäänuseid. Sa võisid neid piisku tunda, kui sügavalt hinge tõmbasid. Tema tundis seda oma kopsus. Sügavalt.
Ta värises. Külmast, hirmust, teadmatusest ja näljast. Ta silmad olid suured nagu kattal. Silmad valutasid...jubedalt. Ja kuivasid. Aga Ta ei julgenud neid kinni panna, sest ei teadnud, mis juhtub, kui ta need jälle avab. Kartis olla uues ruumis ja uues olukorras. Võbin Tema sees kasvas suuremaks ja tugevamaks. Suutmatus sooja tunda paistis kõige reaalsema asjana maailmas. Aga ta ei nutnud. Ta hingas. Sügavalt. Märga õhku ja vaatas oma valutavate silmadega ringi, otsides miskit, mis leevenduse toob. Olukorda, sündmuse alget, vastuseid ja lahendust. Ta polnud mitte kunagi selles hetkes olnud, seda ette kujutanud või sellele mõelnud. Ta tõmbas jopehõlmad veelgi tihedamalt kinni teades, et tegelikult soojem ei hakka. Üldse ei hakka.
Palun ühte inimest. Kasvõi ühte, mõtles Ta. Juba palavikuliselt soovides. Tühi tänav, kus ta juba pikemat aega seisnud oli jäi tühjaks ja muutus hetk hetkelt hirmutavamaks.
"Mis nüüd edasi?" ütles ta külmast väriseval häälel, tõmbas ninaga õhku ja istus kõnnitee servale.
"Mis nüüd edasi?"
Rahvusvaheline fotograafiapäev
3 kuud tagasi
3 kommentaari:
Sul on miski "sügav" aeg..?
:D
ei ole....lihtsalt mõte, millest saab üks pikem lugu
narkomaanid, rsk!
Postita kommentaar