Kopli.

Eile juhtus üks õõvastavamaid asju.
Midagi sellist, mis tundub veits uskumatu. Et ei, misasja, minuga küll nii ei juhtu ja inimesed, kes peatavad on idioodid.

Tulime Sämiga Koplist, kontorist, täitsa poolsaare tipust. Jah, sealt kaugelt. Sõidame vaikselt läbi Kopli kesklinna poole mingit kummalist ja tühja laohoonete piirkonna tänavat. Peale meie oli seal veel autosid.

Ja siis, täiesti lambist, in the middle on nowhere, jookseb kahtlase välimusega, hullude silmade noor tüüp välja. Natukene nagu sõjaväelase riietes, natukene mitte. Täiesti rändom telliskivi seina tagant ja otse meie auto ette, ise vehib kätega.

Säm - plokki!!! "Mis tal hakkas!"

Tüüp jookseb kõrvalistuja ukseni, kui meie juba taas vaikselt liigume. Tegi ukse lahti ja vaatas hullude silmadega.

Säm - gaasi.

Ja tüüp jookseb, ei lase uksest lahti. Tema ühel pool ust, mina teisel pool. Sitta ma lasen sellest uksest lahti, va tõbrik!!!! Lõpuks ta väsis, sest kiirus kasvas suureks, kukkus ja lasi uksest lahti. Tagasivaate peeglist vaatasin, et tõusis püsti ja pold häda midagi.

Korraks mõtlesime, et äkki oligi tal abi vaja. Aga kuna ta nii kahtlane välja nägi ja nõnda sõidu pealt ust rabas, tundus see kaheldav. Pluss ta silmad...huhh....väga jube.

Ja siis sa mõtledki, et nii inimesi tõmmataksegi metsa. Jookseb mitu tüüpi teele ette, muidugi pidurdad, sest ei taha alla ajada ju. Kui pole auto, mis sõidu ajaks uksed automaatselt lukustab, siis ei tule ju selle peale, et lükkaks uksed lukku, eksju?! Ja mis sa siis teed, kui 3 tüüpi su nii rajalt maha võtavad?! Üks kõrvalt uksest, teine juhiuksest ja jumal teab, mis see kolmas teeb.


Täiesti jube asi oli.

Tükk aega hiljem veel seest miski asi värisest ja kuklas oli külm tunne.

Kui palju on värdjaid maailmas.Fuhh!