on hea olla taas tööl. kummaline, aga nii see on. lebo oli ka mõnus, aga täna võttel sain aru, et kurat, mulle ikka sitaks meeldib mu töö, mis seisus ma praegu aga igas muus mõttes olen on aga hoopis teine ooper.
rääkisin sellest eile oma emale, kes ei osand kohe miskit kosta. mis tal üle jäi muud kui takteerida fakti, et selline tütar tal paraku on.
mis viimasel ajal häirib on see lõputu kodukammajjaa, et vaja kodu, suht okei hinnaga, aga pakutakse peldikuid või muid mõttetuid kohti. igatahes sügisel üürikorterit tallinnas otsida ja veel enam, LEIDA, on suht karm üritus.
kui vahetada teemat, siis vahepeal on sitaks juhtunud ja sageli mõtled aina enam sellele, et kuidas end paremini ja rohkem teostada, kas see on piisav mida ma praegu teen?! ka olen mõelnud töökoorma peale erinevatel üsna tõsistel põhjustel. miks kuradi pärast peab töötama nii, et ninast veri väljas, ometi saavad inimesed ka teisiti hakkama. samas jälle kui hakkad mõtlema, siis kuidagi muud moodi justkui ei oskagi enam. nõiaring? sõltuvus? lollus? kurat teab, misasi see siis lõpuks on. ilmselt midagi, mis veres on. ja siis, ühel heal hetkel sa leiad end taas meeletu töö all ägisemas ja fantaseerimas puhkusest, päiksest, liivast, merest, mojitodest või long island teadest....või baileysest rannaliival...ooohh.....ja siis imestad jälle, et kuidas kuramuse moodi ma siia punkti olen jõudnud.
jim läheb ja saab omale uue kursuse. see teeb kurvaks, aga anneli viis oma TT-ga sõitma, see tegi rõõmsaks :)
igal juhul anname jimile homme õhtul veel viimase kaasaõnnistuse ja peo, mida ta ei unusta ja paneme igatsema teda meie kursuse järele. selle järele, millele vastast EI OLE! finito.
igal juhul endiselt - mul pole kodu. Pakkuge mulle erinevaid võimalusi....keegi, kes pakub korterit, tuba...or smt ....
Rahvusvaheline fotograafiapäev
3 kuud tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar