Ambitsioonid, need siblikud, kes närivad.

jep...jõudsin järeldusele, et ma pean ikka seal lombi taga ära käima ja kasvõi ühe filmitegemsie juures olema. nui pooleks nohh. ootan ära, mida 20th century ja MGM mulle vastavad ja ajan oma joru edasi. ma saan repsist aru, miks ta raiub oma plaani nii kindlalt. u know pal, i´m with ya, honey!

vaatasin terve päeva erinevaid filme, erinevaid zanre, erinevaid making-offe. pole vahet, kas saaks mängida mõne osa või lihtsalt passida. fakt on see, et näitlejat minus ei ole...pigem kõik see muu mida tahaks.

samas, kui palju on neid inimesi, kes lähevad õnne otsima. Hollywood - kõlab ju nii kaunilt ja glamuurselt. kas ta seda ka on, kahtlane. ilmselt, kui tippu jõuad, siis on. mind tõmbab selle kogu jura puhul pigem see segapudru, inimkultused, see, miski, mis tõmbab HW poole. ma ei saa inimkultusest aru. tahaks näha, kuidas tekib kellegi jube kummardamine, kuidas juhtub nii, et tavaline inimene tänavalt saab juhuslikult kellekski selliseks, kes isegi õhtusöögi komponente rahus supermarketist tuua ei saa. kummaline.

igal juhul olen oma panuse andnud ja esimese sammu astunud. asi tuleb vaikselt ette võtta, mitte suure tormijooksuga. õnneks pole mul veel haiglaslikku tahet tekkinud, pigem meeletu huvi. mulle tundub, et eestis on võimalusi, samas on kõik võimalused kuidagi limiteeritud. okei, suures plaanis pole vahet, mida sa korda saadad elu jooksul, enivei sa annad otsad ja sina oma kordaminekutest ja kustumatust nimest teises ilmas enam kasu ei lõika, ent siiski....aga eesti väiksus: siin on lihtne silma paista, sest tegijaid on vähe, samas pead sa hoidma end kuskil tasemel, et mitte lasta nime varju, siiski, mingil hetkel sa ei saa enam kaugemale jõuda ja eestist tuleb välja murdma. see viimane tundub aga olevat eriti problemaatiline, kui jälgida muusikuid, režissööre, näitlejaid jt siin maarjamaal. millest selline raskus? kas sellepärast tundub see kõik kuidagi raske, et eesti on nii üpisike, et iga indiviid paistab eriti hästi silma iga oma liigutusega? sest kui vaadata maailma mastaapi, siis kui palju on neid, kes kuhugi ei jõua ja endiselt üritavad. sadu tuhandeid, aga tundub, et kuidagi kõiki saadab edu ja nad "jõuavad kuhugi"....krt, ei tea, mina ikka panustan selle väiksuse asja peale. :)

ma ei teagi tegelikult, mis mus tärkas, et ma järsku tahan asju. üldse peale itaalia trippi tundub elu kuidagi chillim ja avatum ja pingevabam. sa võid valida elu, mis ei tapa sind, sa pead lihtsalt väga targad otsused vastu võtma ja mõistlikult käituma. tuleb silmad maas tõdeda, et mina seda ei oska. tahaks osata. igatahes, ma tahan rohkem kogeda!that´s it, nii lihtne see ongi.