mägieesti lihtsalt mõjub nii, et justkui kõik loksub jälle paika ja world makes sense again. istusin nagu tolbajoob lumehange maha ja mossitasin seal mõnda aega. aga valge mets ja külm õhk ja selge taevas tegid imesid ja mõtted said puhtaks. sain aru, mida ma tahan oma suhetelt, kas ma üldse tahan seda, mida tööalaselt vajan ja missugust keskkonda tahan tarbida.
nüüd on üleskutse kõigile - sain aru, et mul on vaja vastutusrikast ja väljakutset esitavat tööd. viimane niisugune jäi nokia perioodi ja kui ma sügiseks midagi niisugust ei ole saanud, siis tõmban siit riigist mõneks ajaks nihkensit. ja nii lihtne see kõik oligi.
sõit mägieestisse oli tore, enamjaolt sellepärast, et M on täitsa tore inimene, kes actually väärtustab ka kvaliteethuumorit, sellist pisut iroonilise alatooni ja lõõpiva olekuga. tagasitõitki möödus suht samas taktis. isamaa sai aasta vanemaks ja moeloojad mõne õmmeldud kleidi võrra varakamaks.
koju jõudes ma tegelikult vihastasin. ma püüdsin seda mingil hetkel mitte välja näidata, AGA ma ikka vihastasin. detailidesse laskumine ajaks hetkel harja punaseks, niiet enda närvide stabiilsuse huvides ma neisse ei laskuks. kell 4 lülitasin ennast kõrvaltoa läbumaailmast välja, sulgesin ukse, ei reageerinud koputustele ja jäin magama. julmalt. hommikul lahkusin kodust, kuna KÕIK mu kohvi ja piim oli ära joodud, mis omakorda tähendab hukatust, sest kui ma hommikul kohvi ei saa, siis need vaadaku ette, kes mult selle võimaluse on võtnud.
kööki jäänud segadus ei koti mind. ma eeldan,e t see koristatakse enda järelt ja kui mitte, siis tõesti ma ei hoia ennast tagasi.
Rahvusvaheline fotograafiapäev
3 kuud tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar