Lugu väikesest vedurist, kes suutis!

mõtlesingi, et harmooniline ja justkui normaalselt jooksevsuhe kuidagi kahtlaselt tore tundub....
...AGA eile tuli see siis ära. lause, mida mingil hetkel tead, et kuuled:"Mul on su tööst ja elustiilist villand. See ei ole normaalne!" huvitav, kaua üldse inimesed teletöötajate kõrval püsivad? on olemas ka äkki mingi rekordiline suurusjärk?

pealegi, kuidas sa saad panna inimest valima tuleviku ja raske tööga kätte võidetud ameti ja ehk ka mõne inimese lugupidamise ühe mõistmatu inimese kultuse vahel?! ma ei väida siin, et mulle on liiga tehtud ja et ei...raudpolt peab olema, et see, mida mina tahan, see peab nii minema...lihtsalt kummaline kuidas mõned asjad kujunevad. krdi majandus. loobumiskulu mängu koopia finantshiiglaste maailmast. mis siis lõppkokkuvõttes on olulisem-inimese isikuvabadus ja töö, mida ta armastab või eraeluline edukus? samas ei saa eraelu olla edukas, kui teineteist ei mõisteta. kurb natukene. kuidas üldse saab pere eksisteerida teletöötajal???? rääkige, how do u do it guys?! :) okei, üks variant on pere telesse pagendada....

kui eile hommikul liisi juurest tulin ( teate küll neid õhtuid, kui tulete otse töölt kella 11 paiku ja otsustate, et okei, pole ammu sõpra näinud ja sõbrapäev on...lähen KORRA läbi! ja siis järgmisel hetkel ärkate elutoa diivanil ja vannute endamisi, et jälle nokkisid ära ja lihtsalt keerasid kerra ennast kellegi elutoas....väsimus on rõlge seltskonnahinge tapja) mõtlesin töö peale. ei teagi, mis see on, mis inimesi mingi teatud ameti poole tõmbab. see on nagu narkootikum, mille järgi kopli narkari, kelle nimi on ehk Ivan või miskit seesusugust, veenid ihkavad. töökeskkond?kolleegid?no magamata ööd need ei saa olla...see oleks juba massohism. aga eks see vist nii ongi, et kõik head asjad tulevad millegi arvelt ja mingi teatava kuluprotsendiga. samas hirmutab veidi see, et kõik head asjad saavad kord otsa ja see omakorda on kellad!

ka minu disaini ja mööblifetiši vajadus sai märkimisväärse hommikusöögi - tulles liisi poolt vesistasin tubli minuteid 7, bang & olufseni poe akna taga ja mõttes kujundasin suurt aatriumilaadset ruumi. natuke perverdi tunne tekkis, kes tuli oma haiglasi ihasi tänavale rahuldama.

mis aga nii muret kui kergendust pakub on see, et 3 päeva on nüüd minu jaoks Tartu see linn eestis, mille vahel lammutama hakkan. nädalavahetuse eelvoor paneb kergelt okserefleksi tööle, sest kui nüüd siiralt aus olla, siis tegelikult tahaks magada ennast korralikult välja selle asemel, et staariks pürgivaid noori kaameragrupiga jälitada ja kõikidelt suht samasisulisi küsimusi küsida. samas positiivne on see, et saan tavapärasest eemale, teise keskkonda, teistsuguste teemadega vestlustesse.....nädalavahetusel ei ühtegi autojuttu, suhteprobleemi ja rahast me ka ei räägi :)