Emotions of the day.

hommik oli nii


lõuna nii



õhtuks tahaks lapitud saada

Kopli.

Eile juhtus üks õõvastavamaid asju.
Midagi sellist, mis tundub veits uskumatu. Et ei, misasja, minuga küll nii ei juhtu ja inimesed, kes peatavad on idioodid.

Tulime Sämiga Koplist, kontorist, täitsa poolsaare tipust. Jah, sealt kaugelt. Sõidame vaikselt läbi Kopli kesklinna poole mingit kummalist ja tühja laohoonete piirkonna tänavat. Peale meie oli seal veel autosid.

Ja siis, täiesti lambist, in the middle on nowhere, jookseb kahtlase välimusega, hullude silmade noor tüüp välja. Natukene nagu sõjaväelase riietes, natukene mitte. Täiesti rändom telliskivi seina tagant ja otse meie auto ette, ise vehib kätega.

Säm - plokki!!! "Mis tal hakkas!"

Tüüp jookseb kõrvalistuja ukseni, kui meie juba taas vaikselt liigume. Tegi ukse lahti ja vaatas hullude silmadega.

Säm - gaasi.

Ja tüüp jookseb, ei lase uksest lahti. Tema ühel pool ust, mina teisel pool. Sitta ma lasen sellest uksest lahti, va tõbrik!!!! Lõpuks ta väsis, sest kiirus kasvas suureks, kukkus ja lasi uksest lahti. Tagasivaate peeglist vaatasin, et tõusis püsti ja pold häda midagi.

Korraks mõtlesime, et äkki oligi tal abi vaja. Aga kuna ta nii kahtlane välja nägi ja nõnda sõidu pealt ust rabas, tundus see kaheldav. Pluss ta silmad...huhh....väga jube.

Ja siis sa mõtledki, et nii inimesi tõmmataksegi metsa. Jookseb mitu tüüpi teele ette, muidugi pidurdad, sest ei taha alla ajada ju. Kui pole auto, mis sõidu ajaks uksed automaatselt lukustab, siis ei tule ju selle peale, et lükkaks uksed lukku, eksju?! Ja mis sa siis teed, kui 3 tüüpi su nii rajalt maha võtavad?! Üks kõrvalt uksest, teine juhiuksest ja jumal teab, mis see kolmas teeb.


Täiesti jube asi oli.

Tükk aega hiljem veel seest miski asi värisest ja kuklas oli külm tunne.

Kui palju on värdjaid maailmas.Fuhh!

Ma leidsin pühapäeva hommikul teksade taskust kivi.
Musta, sooja, ümara.....KIVI!
Kust ma selle sain? Oli esimene küsimus.
KIVI???? oli teine moment
....nüri jõllitamine..... kolmas hetk.
....nüüd seisin juba lihtsalt ühe koha peal, Pühavaimu tänaval ja vaatasin kivi.....

Hämming lahendati ja meenus, et tõepoolest "maailma parima klubi" garderoobis lahked inimesed jagasid kive....kastanite puudumisel.

tore komme....
kastaneid pold, aga näe, kiva ikka leidub siin paepinnasel.

jube tore oli ennast avalikult alandada selles klubis...tantsida nagu tohlakas ja tunda, kuidas üldse ei koti, mida keegi mõtleb või kuidas vaatab. õnneks alandasid teised sulnid kaaskondlased ka ennast :)

oo häppi džoi ja head inimesed!

Kolm.

Ma pole vist mitte kunagi ühtegi uusaasta lubadust teinud.
Ei teagi miks. Kretinism äkki?! Kibestumus?! Mõttetus?!

Lubada endale midagi, tõotada ja siis arvata, et nüüd pean sellest kinni. Tegelikult ei mängi ju rolli see, millal sa midagi lubad. Kunagi õpetas vanaisa ka, et lubadus on lubadus ja kui sa midagi ütled, siis pead selle ka teoks tegema. Kas siis lihtsam pole mitte siis üldse midagi tõotada? Pole lubadust, pole pettumust.

Tean inimesi, kes kirjutavad aastast aastasse üles, mida on lubanud uue saabudes teha. Hiljem vana aasta viimasel päeval loetakse tibud kokku ja vaadatakse, kas selle enesekriitilise aruande bilanss klapib. Enamjaolt ilmselt mitte. Ja kes teab, miks nad seda teevad. Et äkki kui lubadusest kinni peetakse, siis saab korraks tunda seda õnnetunnet ja uhkust, et näe, tegingi ära. Vaata aga vaata. Võibolla on vaja lihtsalt sihti. Aga mis siis, kui elu ei olegi sul bisnesplaan ja siht on üldisem ja kauaaegsema vinnaga?! Kas siis peaks ka aastast aastasse endale midagi lubama, et lõpuks jõuda grande finale´ni või piisab sellest kui minna Nõukogude majandusplaani kohaselt viisaastakute kaupa?!

Kummaline. Kuidas peaksin lubama, et novot, nüüd, aastal 2009 teen seda ja toda ja kolmandat?! Ma võin neid asju ju millal iganes teha. Polegi varem selle peale väga nagu aega pühendand. Sellele mõttele. Kuidagi nõnda on läind, et siiani olen vaid muigamisega piirdunud. Aga uue aasta täiesti esimesel päeval oli jutuajamine ookeanitagusega, kes lubas, et saab sel aastal oma uue filmi võtetega maha.
Ja et see on ta ainukene lubadus ja küsis:

"How do you fix damaged people?! Will you tell me, if you find out? And if you do, i promise to make new years resolutions every year as long as i live. Until then, i´ll have this only one to work for."

Ka tema pole inimene, kes mõistaks selle suure suuga lubamise mõtet.
Millegipärast jäi see pagana lause kummitama. Kuidas sa lapid killupurust jälle inimese kokku?

Ja siis ma mõtlesin, et ainukene asi, mida ma saan ka endale lubada on see, et ei lase enda minat enam kaduma minna. Et ei tekiks killupuru ja kiusatust teada saada, kuidas lappida katkist inimest.


häpi nju jeer!

Hjuul ja hiljem.

selle aasta jõulud on olnud kummalised.
head ja kurvad.
mõlemat ühepalju.

olen saanud mõelda ja tagasi vaadata. tõsi, selgeks pole veel mingeid asju mõelnud, küll aga olen tagasi saanud sisemise rahu ja meelekindluse, mis mingil kummalisel hetkel natukese kõikuma lõi. vahel on vaja olla nii vaimselt kui füüsiliselt eemal kõigest sellest, mis aju koormab, paneb üle mõtlema ja pingestab sinu enda minat. see võib tõepoolest kõlada nagu mingi naiivse utoopiates ujuva hipisita möla, aga hoolimata sellest, tundub, et nii on ja nii peabki olema. Ja mingitest asjadest elus ei saadagi enne aru, kui õige hetk kätte jõuab. Lõppude lõpuks loksub ikka kõik paika ja läheb täpselt nii, nagu minema pidi.

Ma igatsen Marguse järgi.
Päris tõsiselt.
Ta kirjutas mulle kunagi, et ta tahab, et me teda tagasi ootame....me tegelikult ootame ka ja mulle tundub, et isegi rohkem, kui ta seda endale ette kujutab. Ja ükskõik kui väga ma suve ja päikest ja sooja tuult armastan - valged jõulud maal ei trumpa midagi üle. End ära lõigata maailmast 3ks päevaks, elada lumes, ilma kellaaegadeta, käia saunas ja olla perega koos on midagi müstiliselt mõnusat. Midagi sellist, mille kohta sa nagu ei oskagi midagi öelda. Sa lihtsalt istud diivanis, villased, vanaema kootud sokid jalas, koorid mandariini ja kuulad, vaatad ja naudid seda prae ja kõrvitsalõhnast umbset õhku ja neid inimesi, kes su ümber toimetavad. Ja sellel ühel hetkel, kui käisin metsloomadele süüa viimas, ei kadestanud ma Margust. Seda, et tal on seal suvi, seal kaugel. Et tal on uus ja huvitav keskkond, avatumad inimesed ja iga päev uued hommikud. Mul oli kahju, et ta ei saanud lumes sumbata ja suure laua taga jõulunäga järada.

--------

Mulle meeldib Murphy. Auga. Tema seadused ja sitt ja need hetked, kus saab öelda"Fucking Murphy raisk!"
Reeglina ei tõota see muidugi midagi head, aga situatsioon kui selline on naljakas. See juhtub iga kord, ükskõik, kuidas sa seda nimetad. Kas ebaõnn, Murphy seadused või mistahes muu väljend, mis inimkond selle halenaljaka ebaõnne väljendamiseks välja mõelnud on.

3 nädalat.....3 nädalat oled sa terve nagu purikas. Puhkad, sööd, magad, vaatad filme ja oled. Ei tee midagi asjalikku. Ja siis, on 2 päeva, suvalised 2 päeva, mil sa pead olema asjalik. Või vähemalt adekvaatne ja selge. Ega nagu selgest taevast pussnuge ka ei oota, eksju. Lähed sina kenasti õhtul magama, hea uni ja puha. Ärkad hommikul - esimene asi, mida tajud on see, et ahahh, läbi nina ma ei hinga; teine asi - sirutades käe telefonialarmi poole saad aru, et kondid on valusad ja iga liigutus ajab sind köhima, nivisi mürtsuvalt ja pahasti. Ajad ennast voodist välja ja saad aru,et täislaks on käes. Kõik jutud. Peole tuli peavalu ja palavik. Istud siis oma voodi äärele ja mõtled, et nojah.....ja aevastad. Ma tegelt ka hakkasin naerma veitsa. Tüüpiline. Ma ju ei helista nüüd ja ei ütle, et sorri M, mul on külmetus, ma ei tule täna. Tõmbad kohvi ja hommikusöögi asemel oma 2 Coldrexi sisse ja läheb. Ja päeva lõpuks, sa polegi veel surnud. Mida kõike inimkeha aju ülemvõimul korda ei saada.

Ja siis sa longid telemaja poole ja mõtled, et naljakas. Täiskasvanuna sa sunnid ennast tegema asju. Et täiskasvanu elu pole üldse see, mis sa mõtlesid olevat, kui olid laps. Vabadusega kaasnevad piirangud ja kohustused - sellega me ju ei arvestanud. Mõtle kui hea oleks olnud hommikul lapsena - ärkad nõnda ja ema helistab su klassijuhatajale ja ütleb, et H täna kooli ei tule. Lihtne! Ja nii lihtne see oligi. Ometigi ei igatse me seda aega tagasi. Või igatseme? Krt seda teab, mõni võibolla igatseb. Mina mitte. Sest täiskasvanuna on sul nii palju eeliseid ja nii palju rohkem otsustusvõimet ja nii palju keerulisem, et sa peaks olema idioot, et tahad lihtsakoelise lapserutiini juurde tagasi. Üks suureks olemise plusse on see, et sa tead, milline lapsepõlv oli. Kui väike olid, siis pold aimugi, mis see "suurte inimeste elu on" :) Novot. Ja sa saad alati olla oma hinges kasvõi salaja laps, kui sa tahad.

....ma lonkisin edasi, vahetasin kõrvus muusikat ja astusin poriloiku....
....täiskasvanu elu on karussell...

Mull.

Ma elan juba teist päeva mullis millest ma ei saa aru.
Tunne, mis valdab sind, kui oled endapõhiselt kellelegi haiget teinud on rets. Üks kõige jõhkramaid tundeid maailmas.
Ma vihkan seda.
Ja vahel on seda vaja.
Aga ikka vihkan seda.

Persse!!!

Eile-täna-homme!

see, mis täna on üks, on homme teine ja eilset päeva polnudki.
Ehk et....veel 3 päeva tagasi tundus välja magamine utoopiana.Tunda ennast inimesena, kes ei taha pidevalt magada illusioon ja fakt, et lugeda midagi saad täielik roosamanna.

Ma olin maal. Ei teinud midagi. Telefon oli hääletu, magasin, umbes 4 korda päevas pluss 14h öösel, nendel hetkedel, kui olin ärkvel, kas jalutasin, lugesin raamatut või sõin. Ja see kõik oli jumalik. Täna hommikul kell 7.35 istusin Tartus rongi peale ja tulin päälinna vurlede sekka segadust külvama. Ma ei sõida vist enam kunagi bussiga Tartusse, rongiga on kordades mugavam, toredam ja naljakam.Nii vähe on vaja ühe ületöötanud inimese õnneks. Lihtsalt piisavalt und ja ajutoitu.

Mulle tuli umbes 12 ideealget, mis on täielik ime, sest kui nüüd mõelda viimase 2 kuu mõttehiilguse peale, siis seda pmst ei olnudki. "Puudulik"oleks ilmselt vana aja tunnistusel seisnud. Mis aga kogu selle loomemahla algataja oli, oli David Lynch. Õigemini tema raamat "Suure kala jahil", mis andis mulle lootust ja mu veidrustele hoogu ja tõestust sellele, et filmiloojad polegi täie mõistuse juures olendid. Ja see pisuke fakt lausa lummab mind. Ma ei pand hetkekski seda raamatut käest. Loobusin sellest raskelt, kui leheküljed trükimustaga otsa said. Hetkeks kaalusin seda algusest peale uuesti lugeda. Samas 6 tunni jooksul 2 korda ühte raamatut läbi lugeda tundus lausidiootsus. Haudusin pigem oma mõtetes.

Mulle meeldivad mõtted ja ideealged. Need on alati sellised toored võrsed. Mingid hetked, mille ümber lugu hakkab kasvama. Kui keegi teaks, kui palju on mul sahtlisse kirjutatud stsenaariumialgeid. Aga ükski nendest õnnetutest pole saanud minu silmis veel rohelist tuld selleks, et avalikult, täiesti ilma igasuguse kaitseta, avalikkuse ette tõusta. Nad on liiga noored ja rohelised. Nagu inimesed, kes pole veel valmis olema. Hakkama saama ja eksisteerima.

Ja mulle meeldib igal jumala õhtul vaadata seda pilti. Just sedasama laudteega lihtsat fotot. Mulle meeldib mõelda ennast kohta, kus on idüll. Ja idüll minu jaoks tähendab vaikust, rahu, soojust, eraldatust ja üksiolemist. Iga jumala õhtul vahin pikkisilmi seda fotot ja näen end seismas selle sama laudtee otsas, suundumas saarele. ja see on nii hea. Toob ideealgeid nagu seeni peale vihma. Jaburaid ja vähem jaburaid. Kuid mis seal salata, mida jaburam idee, seda rohkem õhevile ma lähen, seda enam innustun ning seda enam saan hoogu tegemaks kõike seda, mis ehk tavamaailma raamidesse mahtuda ei taha. Ja mind ei huvita raamid. Ei koti.

Ja järgnevad 3 päeva tahaks ma olla oma perest eraldatud ka vaimselt, niiet mu vanemad, vennad ega keegi muu ei helistaks mulle. Tahan hingata, olla, tunda, luua ja juua. Ja nii on.