Eile-täna-homme!

see, mis täna on üks, on homme teine ja eilset päeva polnudki.
Ehk et....veel 3 päeva tagasi tundus välja magamine utoopiana.Tunda ennast inimesena, kes ei taha pidevalt magada illusioon ja fakt, et lugeda midagi saad täielik roosamanna.

Ma olin maal. Ei teinud midagi. Telefon oli hääletu, magasin, umbes 4 korda päevas pluss 14h öösel, nendel hetkedel, kui olin ärkvel, kas jalutasin, lugesin raamatut või sõin. Ja see kõik oli jumalik. Täna hommikul kell 7.35 istusin Tartus rongi peale ja tulin päälinna vurlede sekka segadust külvama. Ma ei sõida vist enam kunagi bussiga Tartusse, rongiga on kordades mugavam, toredam ja naljakam.Nii vähe on vaja ühe ületöötanud inimese õnneks. Lihtsalt piisavalt und ja ajutoitu.

Mulle tuli umbes 12 ideealget, mis on täielik ime, sest kui nüüd mõelda viimase 2 kuu mõttehiilguse peale, siis seda pmst ei olnudki. "Puudulik"oleks ilmselt vana aja tunnistusel seisnud. Mis aga kogu selle loomemahla algataja oli, oli David Lynch. Õigemini tema raamat "Suure kala jahil", mis andis mulle lootust ja mu veidrustele hoogu ja tõestust sellele, et filmiloojad polegi täie mõistuse juures olendid. Ja see pisuke fakt lausa lummab mind. Ma ei pand hetkekski seda raamatut käest. Loobusin sellest raskelt, kui leheküljed trükimustaga otsa said. Hetkeks kaalusin seda algusest peale uuesti lugeda. Samas 6 tunni jooksul 2 korda ühte raamatut läbi lugeda tundus lausidiootsus. Haudusin pigem oma mõtetes.

Mulle meeldivad mõtted ja ideealged. Need on alati sellised toored võrsed. Mingid hetked, mille ümber lugu hakkab kasvama. Kui keegi teaks, kui palju on mul sahtlisse kirjutatud stsenaariumialgeid. Aga ükski nendest õnnetutest pole saanud minu silmis veel rohelist tuld selleks, et avalikult, täiesti ilma igasuguse kaitseta, avalikkuse ette tõusta. Nad on liiga noored ja rohelised. Nagu inimesed, kes pole veel valmis olema. Hakkama saama ja eksisteerima.

Ja mulle meeldib igal jumala õhtul vaadata seda pilti. Just sedasama laudteega lihtsat fotot. Mulle meeldib mõelda ennast kohta, kus on idüll. Ja idüll minu jaoks tähendab vaikust, rahu, soojust, eraldatust ja üksiolemist. Iga jumala õhtul vahin pikkisilmi seda fotot ja näen end seismas selle sama laudtee otsas, suundumas saarele. ja see on nii hea. Toob ideealgeid nagu seeni peale vihma. Jaburaid ja vähem jaburaid. Kuid mis seal salata, mida jaburam idee, seda rohkem õhevile ma lähen, seda enam innustun ning seda enam saan hoogu tegemaks kõike seda, mis ehk tavamaailma raamidesse mahtuda ei taha. Ja mind ei huvita raamid. Ei koti.

Ja järgnevad 3 päeva tahaks ma olla oma perest eraldatud ka vaimselt, niiet mu vanemad, vennad ega keegi muu ei helistaks mulle. Tahan hingata, olla, tunda, luua ja juua. Ja nii on.