Kolm.

Ma pole vist mitte kunagi ühtegi uusaasta lubadust teinud.
Ei teagi miks. Kretinism äkki?! Kibestumus?! Mõttetus?!

Lubada endale midagi, tõotada ja siis arvata, et nüüd pean sellest kinni. Tegelikult ei mängi ju rolli see, millal sa midagi lubad. Kunagi õpetas vanaisa ka, et lubadus on lubadus ja kui sa midagi ütled, siis pead selle ka teoks tegema. Kas siis lihtsam pole mitte siis üldse midagi tõotada? Pole lubadust, pole pettumust.

Tean inimesi, kes kirjutavad aastast aastasse üles, mida on lubanud uue saabudes teha. Hiljem vana aasta viimasel päeval loetakse tibud kokku ja vaadatakse, kas selle enesekriitilise aruande bilanss klapib. Enamjaolt ilmselt mitte. Ja kes teab, miks nad seda teevad. Et äkki kui lubadusest kinni peetakse, siis saab korraks tunda seda õnnetunnet ja uhkust, et näe, tegingi ära. Vaata aga vaata. Võibolla on vaja lihtsalt sihti. Aga mis siis, kui elu ei olegi sul bisnesplaan ja siht on üldisem ja kauaaegsema vinnaga?! Kas siis peaks ka aastast aastasse endale midagi lubama, et lõpuks jõuda grande finale´ni või piisab sellest kui minna Nõukogude majandusplaani kohaselt viisaastakute kaupa?!

Kummaline. Kuidas peaksin lubama, et novot, nüüd, aastal 2009 teen seda ja toda ja kolmandat?! Ma võin neid asju ju millal iganes teha. Polegi varem selle peale väga nagu aega pühendand. Sellele mõttele. Kuidagi nõnda on läind, et siiani olen vaid muigamisega piirdunud. Aga uue aasta täiesti esimesel päeval oli jutuajamine ookeanitagusega, kes lubas, et saab sel aastal oma uue filmi võtetega maha.
Ja et see on ta ainukene lubadus ja küsis:

"How do you fix damaged people?! Will you tell me, if you find out? And if you do, i promise to make new years resolutions every year as long as i live. Until then, i´ll have this only one to work for."

Ka tema pole inimene, kes mõistaks selle suure suuga lubamise mõtet.
Millegipärast jäi see pagana lause kummitama. Kuidas sa lapid killupurust jälle inimese kokku?

Ja siis ma mõtlesin, et ainukene asi, mida ma saan ka endale lubada on see, et ei lase enda minat enam kaduma minna. Et ei tekiks killupuru ja kiusatust teada saada, kuidas lappida katkist inimest.


häpi nju jeer!

Hjuul ja hiljem.

selle aasta jõulud on olnud kummalised.
head ja kurvad.
mõlemat ühepalju.

olen saanud mõelda ja tagasi vaadata. tõsi, selgeks pole veel mingeid asju mõelnud, küll aga olen tagasi saanud sisemise rahu ja meelekindluse, mis mingil kummalisel hetkel natukese kõikuma lõi. vahel on vaja olla nii vaimselt kui füüsiliselt eemal kõigest sellest, mis aju koormab, paneb üle mõtlema ja pingestab sinu enda minat. see võib tõepoolest kõlada nagu mingi naiivse utoopiates ujuva hipisita möla, aga hoolimata sellest, tundub, et nii on ja nii peabki olema. Ja mingitest asjadest elus ei saadagi enne aru, kui õige hetk kätte jõuab. Lõppude lõpuks loksub ikka kõik paika ja läheb täpselt nii, nagu minema pidi.

Ma igatsen Marguse järgi.
Päris tõsiselt.
Ta kirjutas mulle kunagi, et ta tahab, et me teda tagasi ootame....me tegelikult ootame ka ja mulle tundub, et isegi rohkem, kui ta seda endale ette kujutab. Ja ükskõik kui väga ma suve ja päikest ja sooja tuult armastan - valged jõulud maal ei trumpa midagi üle. End ära lõigata maailmast 3ks päevaks, elada lumes, ilma kellaaegadeta, käia saunas ja olla perega koos on midagi müstiliselt mõnusat. Midagi sellist, mille kohta sa nagu ei oskagi midagi öelda. Sa lihtsalt istud diivanis, villased, vanaema kootud sokid jalas, koorid mandariini ja kuulad, vaatad ja naudid seda prae ja kõrvitsalõhnast umbset õhku ja neid inimesi, kes su ümber toimetavad. Ja sellel ühel hetkel, kui käisin metsloomadele süüa viimas, ei kadestanud ma Margust. Seda, et tal on seal suvi, seal kaugel. Et tal on uus ja huvitav keskkond, avatumad inimesed ja iga päev uued hommikud. Mul oli kahju, et ta ei saanud lumes sumbata ja suure laua taga jõulunäga järada.

--------

Mulle meeldib Murphy. Auga. Tema seadused ja sitt ja need hetked, kus saab öelda"Fucking Murphy raisk!"
Reeglina ei tõota see muidugi midagi head, aga situatsioon kui selline on naljakas. See juhtub iga kord, ükskõik, kuidas sa seda nimetad. Kas ebaõnn, Murphy seadused või mistahes muu väljend, mis inimkond selle halenaljaka ebaõnne väljendamiseks välja mõelnud on.

3 nädalat.....3 nädalat oled sa terve nagu purikas. Puhkad, sööd, magad, vaatad filme ja oled. Ei tee midagi asjalikku. Ja siis, on 2 päeva, suvalised 2 päeva, mil sa pead olema asjalik. Või vähemalt adekvaatne ja selge. Ega nagu selgest taevast pussnuge ka ei oota, eksju. Lähed sina kenasti õhtul magama, hea uni ja puha. Ärkad hommikul - esimene asi, mida tajud on see, et ahahh, läbi nina ma ei hinga; teine asi - sirutades käe telefonialarmi poole saad aru, et kondid on valusad ja iga liigutus ajab sind köhima, nivisi mürtsuvalt ja pahasti. Ajad ennast voodist välja ja saad aru,et täislaks on käes. Kõik jutud. Peole tuli peavalu ja palavik. Istud siis oma voodi äärele ja mõtled, et nojah.....ja aevastad. Ma tegelt ka hakkasin naerma veitsa. Tüüpiline. Ma ju ei helista nüüd ja ei ütle, et sorri M, mul on külmetus, ma ei tule täna. Tõmbad kohvi ja hommikusöögi asemel oma 2 Coldrexi sisse ja läheb. Ja päeva lõpuks, sa polegi veel surnud. Mida kõike inimkeha aju ülemvõimul korda ei saada.

Ja siis sa longid telemaja poole ja mõtled, et naljakas. Täiskasvanuna sa sunnid ennast tegema asju. Et täiskasvanu elu pole üldse see, mis sa mõtlesid olevat, kui olid laps. Vabadusega kaasnevad piirangud ja kohustused - sellega me ju ei arvestanud. Mõtle kui hea oleks olnud hommikul lapsena - ärkad nõnda ja ema helistab su klassijuhatajale ja ütleb, et H täna kooli ei tule. Lihtne! Ja nii lihtne see oligi. Ometigi ei igatse me seda aega tagasi. Või igatseme? Krt seda teab, mõni võibolla igatseb. Mina mitte. Sest täiskasvanuna on sul nii palju eeliseid ja nii palju rohkem otsustusvõimet ja nii palju keerulisem, et sa peaks olema idioot, et tahad lihtsakoelise lapserutiini juurde tagasi. Üks suureks olemise plusse on see, et sa tead, milline lapsepõlv oli. Kui väike olid, siis pold aimugi, mis see "suurte inimeste elu on" :) Novot. Ja sa saad alati olla oma hinges kasvõi salaja laps, kui sa tahad.

....ma lonkisin edasi, vahetasin kõrvus muusikat ja astusin poriloiku....
....täiskasvanu elu on karussell...

Mull.

Ma elan juba teist päeva mullis millest ma ei saa aru.
Tunne, mis valdab sind, kui oled endapõhiselt kellelegi haiget teinud on rets. Üks kõige jõhkramaid tundeid maailmas.
Ma vihkan seda.
Ja vahel on seda vaja.
Aga ikka vihkan seda.

Persse!!!

Eile-täna-homme!

see, mis täna on üks, on homme teine ja eilset päeva polnudki.
Ehk et....veel 3 päeva tagasi tundus välja magamine utoopiana.Tunda ennast inimesena, kes ei taha pidevalt magada illusioon ja fakt, et lugeda midagi saad täielik roosamanna.

Ma olin maal. Ei teinud midagi. Telefon oli hääletu, magasin, umbes 4 korda päevas pluss 14h öösel, nendel hetkedel, kui olin ärkvel, kas jalutasin, lugesin raamatut või sõin. Ja see kõik oli jumalik. Täna hommikul kell 7.35 istusin Tartus rongi peale ja tulin päälinna vurlede sekka segadust külvama. Ma ei sõida vist enam kunagi bussiga Tartusse, rongiga on kordades mugavam, toredam ja naljakam.Nii vähe on vaja ühe ületöötanud inimese õnneks. Lihtsalt piisavalt und ja ajutoitu.

Mulle tuli umbes 12 ideealget, mis on täielik ime, sest kui nüüd mõelda viimase 2 kuu mõttehiilguse peale, siis seda pmst ei olnudki. "Puudulik"oleks ilmselt vana aja tunnistusel seisnud. Mis aga kogu selle loomemahla algataja oli, oli David Lynch. Õigemini tema raamat "Suure kala jahil", mis andis mulle lootust ja mu veidrustele hoogu ja tõestust sellele, et filmiloojad polegi täie mõistuse juures olendid. Ja see pisuke fakt lausa lummab mind. Ma ei pand hetkekski seda raamatut käest. Loobusin sellest raskelt, kui leheküljed trükimustaga otsa said. Hetkeks kaalusin seda algusest peale uuesti lugeda. Samas 6 tunni jooksul 2 korda ühte raamatut läbi lugeda tundus lausidiootsus. Haudusin pigem oma mõtetes.

Mulle meeldivad mõtted ja ideealged. Need on alati sellised toored võrsed. Mingid hetked, mille ümber lugu hakkab kasvama. Kui keegi teaks, kui palju on mul sahtlisse kirjutatud stsenaariumialgeid. Aga ükski nendest õnnetutest pole saanud minu silmis veel rohelist tuld selleks, et avalikult, täiesti ilma igasuguse kaitseta, avalikkuse ette tõusta. Nad on liiga noored ja rohelised. Nagu inimesed, kes pole veel valmis olema. Hakkama saama ja eksisteerima.

Ja mulle meeldib igal jumala õhtul vaadata seda pilti. Just sedasama laudteega lihtsat fotot. Mulle meeldib mõelda ennast kohta, kus on idüll. Ja idüll minu jaoks tähendab vaikust, rahu, soojust, eraldatust ja üksiolemist. Iga jumala õhtul vahin pikkisilmi seda fotot ja näen end seismas selle sama laudtee otsas, suundumas saarele. ja see on nii hea. Toob ideealgeid nagu seeni peale vihma. Jaburaid ja vähem jaburaid. Kuid mis seal salata, mida jaburam idee, seda rohkem õhevile ma lähen, seda enam innustun ning seda enam saan hoogu tegemaks kõike seda, mis ehk tavamaailma raamidesse mahtuda ei taha. Ja mind ei huvita raamid. Ei koti.

Ja järgnevad 3 päeva tahaks ma olla oma perest eraldatud ka vaimselt, niiet mu vanemad, vennad ega keegi muu ei helistaks mulle. Tahan hingata, olla, tunda, luua ja juua. Ja nii on.

Kui asjad kokku jooksevad.

ma sain täna nii mitmestki asjast aru.
vahel on sellised hetked, kui kõik relevantne kokku jookseb ühte pisikesse punkti. Misiganes see siis ka poleks.Mis iganes kokkujooksmist põhjustab.
On kahte sorti kokku jooksmist - üks on see, kui on on sitt...algusest lõpuni välja ja kui laine pea kohal rauhti kokku lööb. Teine on aga selline, kus mingid asjad hakkavad kokku kõlksuma. Nagu klaaskuulid marmorpõrandal. Ja lõpuks kõik need väiksed kõlksud ja kilinad jõuavad ühte äratundmise ja arusaama hetke ja kõige kummalisemal ajamomendil saad sa mingitest asjadest elus aru. Endas aru.

Istusin LT backstage´is valgel keerleval pukil ja lihtsalt vaatasin. Nagu ma tihti teen. Lihtsalt inimesi, nende olekut, liigutusi, emotsioone, ärevust, omavahelist suhtlust ja seda kuidas murdosa sekundiga kõik muutuda võib. See on huvitav. Auga. Ja ta annab mingi teatava rahulolu tunde. Ma isegit ei tea, kuidas seda kirjeldada. Lihtsalt sel ajahetkel on sisemuses hull rahu ja meeletu huvi ümbritseva vastu.
Igatahes, istusin seal valgel pukil ja vaatasin kuidas ümberringi inimesed pabistavad, sahmivad ja kisavad. Närvid. Ja mul oli nii ükskõik...või isegi mitte ükskõik, kuivõrd rahulik olla. Vaadata distantsilt ja mõelda, mida kõik lauljad ja mittelauljad tunda võivad. Kuidas peopesad niiskeks tõmbuvad, sõnad ähvardavad meelest minna ning üldse mis-siis-saab-kui-laval-käpuli-käin-tunne. Ja siis oli bänd, kellest ma kunagi aru ei saa, kas neid üldse kotib või mitte. Ja kui suva neil on. Muidugi sellest pingest ma ei saa aru. Ja siis tiim. Otsesaate tiim. Sellest ma saan aru.
Veider on vaadata, kuidas kõik need inimesed, kes nädala sees rahulikud on pühapäeval elule ärkavad ja oma sisikonna lõhki tirivad.Ja kuidas kogu olukord on pöörvõdreline sinu olukorraga, mil püapäeval on chill, aga see-eest terve nädal on üks piin ja pingutus. Kuidas pabistad, kas sul on neljapäevaks materjali, millest klippe sünnitada...kas see ka hea on või tuleb jälle kõike läbi ussi m...i tirida ja sitast saia sünnitada.Ja kuidas vahel tuleb rahul olla sepikuga, sest närve, energiat ja loomevoolu saiaks ei jätku.
Ja nii ma istusin. Nagu tukunui keset hobuste võiduajamist. Naljakas. tekkis tunne, nagu elu jookseks mööda ja sina ainult vaatad. Huviga aga samas nii ükskõikselt.
Ja sel hetkel tahaks kirjutada, aga tekib oskmatust nendest visuaalsetest mõtetest peas tekitada midagi trükimusta.

Mingil hetkel jäin ma vaatama T-d, kes lihtsalt luges raamatut kesk kogu seda kaost. Mul tekkis teatav respekt ja selline soe äratundmine. Kuidagi soojendav oli vaadata inimest, kes ennast ära lõikab ümbritsevast ja lihtsalt on. Oma raamatuga ja loeb. Mul tekkis sportlik huvi. Läksin ja segasin. Tegin paar halba kommentaari ja läksin eemale. Puht uudishimust, mida ta edasi teeb, kas ta süveneb uuesti oma raamatusse. Ta tegi seda. Natuke tekkis huvi, et kas ta teeb teadlikult seda kõike, sest ometigi pole tegemist lolli isendiga. Või teda päriselt ei koti.
Igaljuhul pani see mind kergelt muigama.Heas ja soojas mõttes.

Naastes nüüd selle valge puki juurde. Istusin ja vaatasin ja mõtlesin ja sain aru. Sain aru, et hoolimata sellest, mida olen varasemalt arvanud, tahan kunagi olla üks nendest inimestest, kes 80-aastaselt läheb oma maja verandale, istub hommikukohviga korvtooli ja vaatab kaugusesse. Kelle kõrval on inimene, kes ikka veel oskab teda naerma panna ja kes hommiku alustuseks teeb mingi lolli nalja või sarkastilise märkuse ning enne kõrval asuvasse korvtooli istumist naeratab soojalt ja suudleb sind otsmikule. Ja mitte üldse ei mõtle ma seda kõike sellepärast, et hullult ajaks taga seda unistust armastusest ja igavesest õnnest, vaid lihtsalt tahaks teada, kas see kõik ka tegelikult on nii hea kui tundub. Praegusel hetkel näib kõik eelpool nimetatu nii kauge ja võimatuna. Esiteks juba fakt, et sa elad nii vanaks ja omad veel mingeidki närve. Sellest sain aru seal keset kaost, et nii jätkates võib juhtuda, et seda korvtooli idülli ei jõuagi minuni. Aga nüüdseks on tekkinud puht huvi, et milline kõik see võiks olla. Kas ma vaataks oma elule tagasi ja mõtleks, et see oli kaunis ja päris.

Kummaline, et täna kesk kogu jauru jõudis see mõte minuni. vaadates kõiki siblivaid inimesi. Nagu sipelgad.Osaliselt teadmata, miks nad seda teevad.Osaliselt kaotanud sihi ja rabeledes. Ma vist leidsin sihi uuesti.Vahepeal oli see kadund.
Ja Margus, oota natukene, küll ma oma lubadusest kinni pean. Sa parem vaata heaga, et see lebomatt su voodi kõrval tolmu koguma ei hakkaks :)

Flipping.

Täna flippisin ohtlikult.
Palju paska neelanud, poisid võttele saatnud, istusin montaazis, peale mida esimese....ma ütlen ESIMESE asjana võtsin viimase hetke pakkumiste saidi lahti ja otsisin paaniliselt mingit toredat kohta, kuhu lennata. Ükskõik kuhu. Ma olin valmis maksma selle pagana lennupileti eest, võtma takso, sõitma koju passi ja hambaharja järele ja läinud lennujaama. Nii lähedal olin....nii lähedal....kunagi pole olnud lähemal ega reaalsem see tunne, et saadaks kõik pika puuga üle t**a, lülitaks telefoni välja ja lendaks minuti pealt kuhugi minema. Põletaks sillad ja lihtsalt läheks mõtlemata sellele, mis edasi saab. Praegusel juhul ei aidanud mitte kaine mõistus vaid pangakonto ebapiisav ressurss et lunastada väike paberlipik, mis annaks võimaluse minna.

see tegi mind kurvaks.
ja ma igatsen marguse järele. jubedalt.
aga ta pani mati juba voodi kõrvale maha, niiet kui ma ainult tahan, siis lendan ainult ja korras ongi sellega.

tagantjärele mõeldes, siis ma ei teagi mis juhtus. ilmselt vist see ongi see peaaegu "karikas sai täis" tunne.ja mitte elurõõmu, armastuse töö vastu, sõprade, isegi halva ilma, aga lihtsalt see üldine karikas.
väärtustame mingit hetke ja olekut ehk üleliia, muretseme tühiste asjade pärast, sööme täiesti rändom kräppi, kardame asju/inimesi/olukordi, ei julge olla julged "minad"....persse see kõik inimesed. Mis meil....teil....viga on?!
Pekki....ma vist lihtsalt tahan olla oma minas õnnelik. Jah.

ja varsti õpin selle mediteerimise ka ära.

Paralleelmaailm.

Ma enam ei saagi aru, mis pagana koht see on kus ma elan. mis universum, galaktika või ühiskond.
Hetkel kui mingi asi hakkab loogilisena tunduma tõmmatakse sellele mõttele kriips peale ja taaskord sa leiad ennast "tavamaailma" normaalsuse piiridest väljaspoolt.
Mingil hetkel tundub isegi normaalne, et sul on 12-tunnised tööpäevad, pidev stress ja mingi veider mull, milles sa elad kõlabki nagu okei koht, kus eksisteerida.

Aga tegelikult?

Tegelikult tahaks Margusele külla minna ja sooja päikese käes teha tööd, milles puudub pinge, vastutus ja igasugune mõttetu jurgis.
See teleeide amet on siuke nagu kahelt poolt otsast teritatud pliiats. Ühelt poolt hea, et terav, selleks ta ongi, et kirjutada ja seda hästi teha, teisest otsast halb, et on terav, sest torgib. See tele on ka üks lollakate inimeste koht, kes ei oska nautida õnnelikuks olemist ja seda, et on okei, kui sul on ka vabu päevi ja nädalavahetused. Teisalt, jumalad ei küsi teenimise hinda :)