rohelisem ainult seetõttu, et meil actually ei ole päikest, mis selle ära kõrvetaks.
itaalia on nüüd selja taga ja selja peal. 4 päeva enne ärasõitu jäin rannas magama ja nüüd tuleb see "itaalia" mul tükkhaaval koorudes seljalt maha. aina enam leian ennast juurdlemast võimaluste üle, kuidas elada nii, et mingil hetkel elus oman kodu vahemere ääres ja kuna ma 4 aastat korralikult puhand ei ole, siis reisi lõpuks sain ka aru sellest, mis puhkamine on.....ausalt öeldes see täitsa meeldib mulle. kohe väga, niiet nüüdsest alates rabelen ma aasta otsa selle nimel, et taas näha suvel seda, mis nüüd kogetud sai.
seltskond oli täitsa bonks. mingil hetkel küll väsitas, aga seda pigem selle poole pealt, et 7 inimest on tõesti palju ja tüdimuse sai puhtalt massi arvele kanda. mis itaalia märksõnadeks jäid?
need:
-läheb roosiks?
-kuum päike
-soolane meri
-millimallikad
-calimutšo
-"perekondlikud" õhtusöögid
-pasta, pitsa, TIRAMISU, jäätis
-rongiliiklus
-elavad inimesed
-naeratused
-värsked ja lõhnavad puuviljad
-the night in candellight :)
-hea uni
nüüd olen tagasi ja tegelikult ma ei saagi seda kõike kirjeldada, mida kogesin. ma üritasin ja kustutasin selle KORDUVALT ära, sest see on võimatu, ma enam ei üritagi. seda peab ise nägema ja kogema.
--------------------------------
nüüd olen ma vanem. T lohutas mind, et ära muretse, sul on veel aega ilusaks saada. naised on 30selt kõige kaunimad. CJ omalt poolt täiendas eelnenud väidet sellega, et ütles, believe me, nii on. ma räägin nohh :D järelikult omadest kogemustest....tgt ma tean, et omadest kogemustest. kuigi peab tõdema, et kui K ütles mulle, et muusikaliseltskond tituleeris mu "plastikuks" siis see tõstis mu tuju. komplimenti ikka hea saada.
eile tulid ka sõbrad. issand kuidas ma nende seltskonda igatsesin....ma ei saand sellest isegi ennist aru, aga siis kui eile kõik mu pool laekusid, mõistsin seda.äge. isegi naabripoisid tulid. kookidega :) Jäme pakkus juba väljas, trepikoja ees kooke ja õhtul kui Viljars tuli, siis sai neid ka minu kodus olema.
mis puudutab pidu, siis esialgu oli see planeeritud jätkuma Prives, AGA nagu näha, seda ei juhtunud, kuidagi teistmoodi läks. Oleks taht tantsida küll, aga ju siis nii ei pidand minema, täitsa tore oli ka niisama ja nüüd mul on nii palju alkoholi veel järgi, et selle eest saaks veel ennast vähemalt 2 korda purju juua.
siiralt hea meel oli selle üle, kui R ja S mu poole sisse hüppasid. lahe, et reisi jooksul ma neile koppa ette ei loopind. muu pidu möödus ilma suuremate kahjustusteta - mööbel jäi terveks, politseid ei kutsustud, eva mirme südamerabandust ei saanud ja kõigest 2 klaasi lõhuti ära, ühe surmas on minu käsi mängus.
pühapäev, 29. juuli 2007
pühapäev, 15. juuli 2007
Grazie!
Grazie for sun dear Italy!!!!
Itaalia on j2tkuvalt tore. Natukene kuumem siiski, kui ennist, sest et tuul on vaibunud ja oodata on leitsakut. Seltskond on yle prahi v2rk, hostel on k6rgete lagedega, vein on...hmm....odav vein on sitt, aga calimutsho jaoks perfektne. 6htus88gid k2ivad kordam88da kuttide ja tsikkide vahel, 6htul loed raamatut ja kuulad muusikat. 2 viimast 6htut on meie r6du all kylaplatsil on toimunud suuremat sorti simman, eile kyll oluliselt parema muusikaga, kui reedel. "Millal sa viimati Riomaggiores tantsisid?" kysis Sepp ja tiris mu kummuttantsima. Mina lohisesin j2rgi saamata pihta herr Sepa rytmiv2rgile, aga tore oli ja naerda sai. Taas. Teised tantsuplatsi ei 6nnistanud. Kahju.
T2na on leitsak. Puuvilju saab osta otse t2navalt ja need l6hnavad eluh2sti. Inimesed on vahetud ja nii karakterid omaette, et vaikselt kisub pisara silmanurka kui m6tled selle peale, et esmasp2eval liigume edasi. ei tahaks veel hyljta Cinque Terre kivist rannikut. Oeh, see on taevalikkuse t2ie6iguslik varjupaik.
Ciao!!!!
Itaalia on j2tkuvalt tore. Natukene kuumem siiski, kui ennist, sest et tuul on vaibunud ja oodata on leitsakut. Seltskond on yle prahi v2rk, hostel on k6rgete lagedega, vein on...hmm....odav vein on sitt, aga calimutsho jaoks perfektne. 6htus88gid k2ivad kordam88da kuttide ja tsikkide vahel, 6htul loed raamatut ja kuulad muusikat. 2 viimast 6htut on meie r6du all kylaplatsil on toimunud suuremat sorti simman, eile kyll oluliselt parema muusikaga, kui reedel. "Millal sa viimati Riomaggiores tantsisid?" kysis Sepp ja tiris mu kummuttantsima. Mina lohisesin j2rgi saamata pihta herr Sepa rytmiv2rgile, aga tore oli ja naerda sai. Taas. Teised tantsuplatsi ei 6nnistanud. Kahju.
T2na on leitsak. Puuvilju saab osta otse t2navalt ja need l6hnavad eluh2sti. Inimesed on vahetud ja nii karakterid omaette, et vaikselt kisub pisara silmanurka kui m6tled selle peale, et esmasp2eval liigume edasi. ei tahaks veel hyljta Cinque Terre kivist rannikut. Oeh, see on taevalikkuse t2ie6iguslik varjupaik.
Ciao!!!!
pühapäev, 8. juuli 2007
Põhimõtteliselt paks ja kiilakas.
Kõik naised on alalõpmata paksud ja kõik mehed kiilanevad. ühesõnaga võib väita, et põhimõtteliselt on kogu Maa elnikkond kas kiilakad või paksud. variatsioone võib leida naiste seas järgmisi: karvane, paks ( ahjaa, see oli juba, kole, kõõrdsilme, vinniline, pesulaud, kohuke ( loe: pealt tume, seest blond ), paks...jah, see juba oli. Meeste seas: paks, vinniline, lühike, kiilakas ( ah näed, jälle oli ennist ), seniilsus, labiilsus, impotentsus.....kiilakas...jah, see juba oli.
täna puht huvi mõttes siis sahmisin silmadega Selveri külastajate hulgas. Pakse oli seal 4, kiilakaid 1. ja rohkem ei olnudki. niiet tutkit sulle. jõuame ikka selleni, et meil on PÕHIMÕTTELISED paksud. foobiad on selle nimi kurat.
pärast seda, kui the suni video väntamise ajal oli merre kukkunud kaugjuhitav helikopter koos telefoniga tundusid kopteri kaugpiloodi murede kõrval kõik muud probleemid irrelevantsed ja tühikargaja ponnistused midagi korda saata. ilmselt sellest ka mu tähelepanekud vingumiste üle ma-olen-paks-ja-kole-ja-kahvatu-ja-andetu. njah....põhimõtteliselt kohe kuul pähe või? mõtlesin korra selle paksuse asja peale, mühatasin ja võtsin järgmise tüki kringlit vanaema juures ja otsisin salamisi diivaninurka kuhu kerra tõmmata ja hoolitseda selle eest, et ükski kalor sellest kringlitükist kaduma ei läheks :)
viimased puhkuseeelsed ponnistused olid kui läbi nõelasilma tiritud. müstilised hull oli ennast igal hommikul motiveerrida, aga ütleme nii, et kui sind ootab 30 kraadi sooja vahemereõhku, siis kuidagi leiad ikkagist motivatsiooni ja need muud loomad, mida töötegemsieks tarvis on.
praegu aga puhkuse esimesed 4 päeva on tulnud kuidagi sellised hängi ringi ja maga rutiinis. suutsin vahepeal ikka itaalia tarbeks asju kokku kraapida nagu matkakott ja lebomatt ja see oli ka kõik.
käisin sämil ja kükal lennujaamas vastas. nende päevituse kumasse oli suht tatoveeritud: spain, baby!Spain! kadedaks tegi, aga ega nüüd vist muud ei ole, kui 10. kuupäeva oodata ja vaadata lennukist, kuidas maa (loe: Eesti pind ) kaugusesse taandub.
täna puht huvi mõttes siis sahmisin silmadega Selveri külastajate hulgas. Pakse oli seal 4, kiilakaid 1. ja rohkem ei olnudki. niiet tutkit sulle. jõuame ikka selleni, et meil on PÕHIMÕTTELISED paksud. foobiad on selle nimi kurat.
pärast seda, kui the suni video väntamise ajal oli merre kukkunud kaugjuhitav helikopter koos telefoniga tundusid kopteri kaugpiloodi murede kõrval kõik muud probleemid irrelevantsed ja tühikargaja ponnistused midagi korda saata. ilmselt sellest ka mu tähelepanekud vingumiste üle ma-olen-paks-ja-kole-ja-kahvatu-ja-andetu. njah....põhimõtteliselt kohe kuul pähe või? mõtlesin korra selle paksuse asja peale, mühatasin ja võtsin järgmise tüki kringlit vanaema juures ja otsisin salamisi diivaninurka kuhu kerra tõmmata ja hoolitseda selle eest, et ükski kalor sellest kringlitükist kaduma ei läheks :)
viimased puhkuseeelsed ponnistused olid kui läbi nõelasilma tiritud. müstilised hull oli ennast igal hommikul motiveerrida, aga ütleme nii, et kui sind ootab 30 kraadi sooja vahemereõhku, siis kuidagi leiad ikkagist motivatsiooni ja need muud loomad, mida töötegemsieks tarvis on.
praegu aga puhkuse esimesed 4 päeva on tulnud kuidagi sellised hängi ringi ja maga rutiinis. suutsin vahepeal ikka itaalia tarbeks asju kokku kraapida nagu matkakott ja lebomatt ja see oli ka kõik.
käisin sämil ja kükal lennujaamas vastas. nende päevituse kumasse oli suht tatoveeritud: spain, baby!Spain! kadedaks tegi, aga ega nüüd vist muud ei ole, kui 10. kuupäeva oodata ja vaadata lennukist, kuidas maa (loe: Eesti pind ) kaugusesse taandub.
teisipäev, 26. juuni 2007
Viltu küll!!!
nagu totaalselt kummuli.
vahel ikka mõtlen, et kuidas ühel inimeseloomal võib küll nõnda jõhkrat moodi vedada, et ta endale sellise õnne on leidnud, et viimane kuidagi ei taha seda inimest maha jätta. ehk et ma tõesti olen ebaõnnestumiste kõige suurem magnet. vähe sellest, et magamatusest sisse magasin ja õhtul sodi olin ja juba 4. päeva järjest tuumapeavalu kannatan oli minu päeva tipphetkeks see kui ma omaenda autosse kinni jäin. ükski aken, ega uks ei andnud varianti et ma saaks sealt välja. siis ma seal olin ja haudusin ja kui valida oli nutmise ning naermise vahel, siis valisin viimase, sest kogu asi oli nii naeruväärne ja halenaljakas, et isegi pisaraid oleks patt selle süütu asja peale valada. päeva kõige kiiremal hetkel otsustasin siis poolteist tundi kulutada sellele, et auto ühes asulast teise toimetada ja teada saada, et elektrisüsteemis oli viga ja et mingid fucking kaitsmed olid läbi kärsanud.
vähe sellest, ma väänasin ka jala nii ära, et see paiste osutus minna. kõige rohkem üldse tekitab mulle aga muret neljapäev, mil peaks olema ideaalilm, aga tundub, et sajab, see tähendab seda et the sun ei roni kaatri pardale ja võte jääb ära.
ja tõsiselt sain hetkeks pahaseks selle peale, et kui ma niblin mingeid asju mitu päeva ja siis öeldakse, et kuule, mul polegi vaja seda, ajab ikka marru eks?!
joobergilt üritasin võtta lubadust, et next time, mil produ ametit pakutakse ta tuletaks meelde kõiki neid kordi, mil olen seda tööd teinud ja missugune siis olnud....seejärel käskida uuesti ja sügavalt kaaluda JAH-sõna ütlemist ja hinge müümist telefonikõnedele ja potentsiaalsele ajukasvajale 20 aasta pärast. iga kord tõotan - see on VIIMANE kord!
üldse ma tunnen, et kui selle videoga kõik ei laabu, siis ma viskan rätiku nurka ja kutsun selle asja päevaks. jumala nõus olen juba kokku ära nõrkema ja mitte midagit teha. kehatemperatuur pole öösiti ammu enam alla 37.5 kraadi, niiet midagi hullemat ikka ei saa olla. ja uuemat :) tiim on vähemalt tore...ise panin kokku ka ju :P
homsed lootused on ehitatud võttekohtade leidmse peale ja kaatri JAH sõna peale. siis ma võin hetkeks kergemalt hingata. hetkeks. tunne juba selline, et kasvõi anna ära oma esmasündinu, et puhata saaks.
üldse tahaks A-d ja teisi toredaid norras olevaid inimesi näha, reisiplaane teha, vanu sõpru külastada ja mõttetult rannas vedeleda ja tunda kuidas liiv juustesse jääb ja mereõhk kopsu ronib.
vahel ikka mõtlen, et kuidas ühel inimeseloomal võib küll nõnda jõhkrat moodi vedada, et ta endale sellise õnne on leidnud, et viimane kuidagi ei taha seda inimest maha jätta. ehk et ma tõesti olen ebaõnnestumiste kõige suurem magnet. vähe sellest, et magamatusest sisse magasin ja õhtul sodi olin ja juba 4. päeva järjest tuumapeavalu kannatan oli minu päeva tipphetkeks see kui ma omaenda autosse kinni jäin. ükski aken, ega uks ei andnud varianti et ma saaks sealt välja. siis ma seal olin ja haudusin ja kui valida oli nutmise ning naermise vahel, siis valisin viimase, sest kogu asi oli nii naeruväärne ja halenaljakas, et isegi pisaraid oleks patt selle süütu asja peale valada. päeva kõige kiiremal hetkel otsustasin siis poolteist tundi kulutada sellele, et auto ühes asulast teise toimetada ja teada saada, et elektrisüsteemis oli viga ja et mingid fucking kaitsmed olid läbi kärsanud.
vähe sellest, ma väänasin ka jala nii ära, et see paiste osutus minna. kõige rohkem üldse tekitab mulle aga muret neljapäev, mil peaks olema ideaalilm, aga tundub, et sajab, see tähendab seda et the sun ei roni kaatri pardale ja võte jääb ära.
ja tõsiselt sain hetkeks pahaseks selle peale, et kui ma niblin mingeid asju mitu päeva ja siis öeldakse, et kuule, mul polegi vaja seda, ajab ikka marru eks?!
joobergilt üritasin võtta lubadust, et next time, mil produ ametit pakutakse ta tuletaks meelde kõiki neid kordi, mil olen seda tööd teinud ja missugune siis olnud....seejärel käskida uuesti ja sügavalt kaaluda JAH-sõna ütlemist ja hinge müümist telefonikõnedele ja potentsiaalsele ajukasvajale 20 aasta pärast. iga kord tõotan - see on VIIMANE kord!
üldse ma tunnen, et kui selle videoga kõik ei laabu, siis ma viskan rätiku nurka ja kutsun selle asja päevaks. jumala nõus olen juba kokku ära nõrkema ja mitte midagit teha. kehatemperatuur pole öösiti ammu enam alla 37.5 kraadi, niiet midagi hullemat ikka ei saa olla. ja uuemat :) tiim on vähemalt tore...ise panin kokku ka ju :P
homsed lootused on ehitatud võttekohtade leidmse peale ja kaatri JAH sõna peale. siis ma võin hetkeks kergemalt hingata. hetkeks. tunne juba selline, et kasvõi anna ära oma esmasündinu, et puhata saaks.
üldse tahaks A-d ja teisi toredaid norras olevaid inimesi näha, reisiplaane teha, vanu sõpru külastada ja mõttetult rannas vedeleda ja tunda kuidas liiv juustesse jääb ja mereõhk kopsu ronib.
esmaspäev, 11. juuni 2007
Mingi asja lõpp on mannakreemi algus.
kuidagi kummaliselt tühi on olla. aga üldsegi mitte paha. superstaar sai läbi ja nagu iga õigele projektile kohaselt kallistatakse lõpus ja öeldakse kauneid sõnu ja ei meenutata paska, vaid seda vahukoorelist osa kogu asjast. nii oli ka eile....või täna....ööd nagu polegi vahepeal olnud.
viimase 24h sisse on tõesti jäänud emotsioonide virrvarr, kui nüüd anneliga nõustuda.algas eile päev ju rannas chillides, siis kontserdimajas higistades, kus kahel õhtu peastaaril ei olnud häält ja närvid olid pingul. ka kogu meeskond oli ärev ja mis seal salata.....ka higistav. ma tõmbaks siinkohal üpris julged paralleelid kontserdimaja ja kasvuhoone vahele. õhtu jooksis nii kiiresti eest, et ei saanudki kogu paanika käigus mahti maha istuda ega korralikku kleiti üll tõmmata. naistele kaasasündinud geeniveaga nimega härdus panustas lõpulugu, kui sämiga seisime green roomis, silmad kergelt vesised ja embasime ameerikaliku heldimusega higist kasparit, eitades fakti, et meil mõlemal oli nutukas. väsimusest, emotsioonidest ja kurat veel teab millest. pressikonverents möödus kiiresti ja valutult.
tort, mida me hommikul päästsime oli fantastiline. parem kui oodata oskasime. bravos praznik meeliülendav. tantsu sai ja juua sai. mõnuga - like there is no tomorrow. ja mõnus oli. jõudis suhelda, kõigiga ja need finalistid olid ka kuidagi kalliks saanud. villa wessetisse tuli minna jalgsi, sest kaspar puhus 0,2 ja härra politseinik ei allunud moosikõnele ning tallatakso tuli ette võtta.wessetis oli nalja nabani, mihkel lubas roojama minna ja üritas järjepidevalt kedagi suudlema meelitada. hermesel otsustasime mingil hetkel juuksed ära triikida ja elufilosoofilist juttu ajada, sest tema on lihtne mees, kes otsib armastust :)
üldse toimus mingi müstiline üleüldine vennastumine ja maailmaparanduslikud ideed, nagu leia-kaarlile-proua projekt. üldiselt esimeseks pidepunktiks võiks jääda, et ta peab brünett olema. hetkel rohkem verstaposte pole. nüüd ainult list teha ja olemas.
ja nii ta siis tiksus, kella 5st sai 7 ja juba sai hommikust ja siis sai kell juba 9 ja siis veel rohkem ja siis sai kohvi ja koju sõita...ja kuulata vanade naiste kombel suud irvakil ja silma d vidukil kuulata ühislugusid ja mõelda selle peale mis oli. aga hullult he a tunne jäi sisse. naljakas tõesti.tavaliselt on selline õõnes tunne, et mis sis nüüd. sedapuhku oli mõnus kogu täiega.
nagu alguses ütlesin, et lubatakse suhelda ja nii, siis ma siiralt arvan, et see oli nii südamlik projekt, et selle osas võib isegi seda oodata. tundub, et paratamatult hakkame nende inimestega kokku juhtuma. c´est la vie! nagu ütles ka villa wesseti meeletult chill adminn meie korraldatud hmm...mure peale.
viimase 24h sisse on tõesti jäänud emotsioonide virrvarr, kui nüüd anneliga nõustuda.algas eile päev ju rannas chillides, siis kontserdimajas higistades, kus kahel õhtu peastaaril ei olnud häält ja närvid olid pingul. ka kogu meeskond oli ärev ja mis seal salata.....ka higistav. ma tõmbaks siinkohal üpris julged paralleelid kontserdimaja ja kasvuhoone vahele. õhtu jooksis nii kiiresti eest, et ei saanudki kogu paanika käigus mahti maha istuda ega korralikku kleiti üll tõmmata. naistele kaasasündinud geeniveaga nimega härdus panustas lõpulugu, kui sämiga seisime green roomis, silmad kergelt vesised ja embasime ameerikaliku heldimusega higist kasparit, eitades fakti, et meil mõlemal oli nutukas. väsimusest, emotsioonidest ja kurat veel teab millest. pressikonverents möödus kiiresti ja valutult.
tort, mida me hommikul päästsime oli fantastiline. parem kui oodata oskasime. bravos praznik meeliülendav. tantsu sai ja juua sai. mõnuga - like there is no tomorrow. ja mõnus oli. jõudis suhelda, kõigiga ja need finalistid olid ka kuidagi kalliks saanud. villa wessetisse tuli minna jalgsi, sest kaspar puhus 0,2 ja härra politseinik ei allunud moosikõnele ning tallatakso tuli ette võtta.wessetis oli nalja nabani, mihkel lubas roojama minna ja üritas järjepidevalt kedagi suudlema meelitada. hermesel otsustasime mingil hetkel juuksed ära triikida ja elufilosoofilist juttu ajada, sest tema on lihtne mees, kes otsib armastust :)
üldse toimus mingi müstiline üleüldine vennastumine ja maailmaparanduslikud ideed, nagu leia-kaarlile-proua projekt. üldiselt esimeseks pidepunktiks võiks jääda, et ta peab brünett olema. hetkel rohkem verstaposte pole. nüüd ainult list teha ja olemas.
ja nii ta siis tiksus, kella 5st sai 7 ja juba sai hommikust ja siis sai kell juba 9 ja siis veel rohkem ja siis sai kohvi ja koju sõita...ja kuulata vanade naiste kombel suud irvakil ja silma d vidukil kuulata ühislugusid ja mõelda selle peale mis oli. aga hullult he a tunne jäi sisse. naljakas tõesti.tavaliselt on selline õõnes tunne, et mis sis nüüd. sedapuhku oli mõnus kogu täiega.
nagu alguses ütlesin, et lubatakse suhelda ja nii, siis ma siiralt arvan, et see oli nii südamlik projekt, et selle osas võib isegi seda oodata. tundub, et paratamatult hakkame nende inimestega kokku juhtuma. c´est la vie! nagu ütles ka villa wesseti meeletult chill adminn meie korraldatud hmm...mure peale.
esmaspäev, 28. mai 2007
Soe liiv.
soe liiv teeb lihtsalt kõik heaks.
istud soojale liivale maha, vaatad peegelsiledat merd ja tunned kuidas puhkad ja kuidas tahaks Pärnusse päris oma pesa. täiesti enda oma. kus saaks nädalavahetusel olla ja maailm unustada.
superstaarijärgne õhtu möödus mööda pärnut jõlkudes toredate inimeste seltsis ja avastusega, et ma olen saanud väga toredaid uusi sõpru, keda tasub hoida ja hinnata ja kellest hoolida. öösel olime Anneli mamma pool, kes on üks lahedamaid 82-aastasi, keda ma olen kohanud oma elus. Soe ja rõõmus, hoolitsev ja chill, elu täis ja särav. kas ma ütlesin juba soe?
nii hea oli ärgata vaikuses, õitsvate õunapuude mõnus lõhn voogas avatud aknast sisse, linnud laulsid ja muresid nagu poleks maailmas olemas. hommikukohvi oli ka aias, keset õitsvaid õunapuid. hiljem läksime randa, autoaknad valla ja tuul vuhisemas ning passisime seal mingi poolteist tunnikest ja aina lähemale jõudis hetk, mil pidi tööle minema. see mõte iseenesest hirmutas. aga kunae ma olin kahe jube kifti inimesega koos, siis see hirm taandus üsna pea.
enam ei imestanud ka selle üle, kuidas A nii tore on. terve pere on tal samasugune. kämbu oli eriti lahe tüüp. uudishimulik ja intelligentne väike olevus. kunagi soovin, et minu järeltulija selline oleks. et ma õnnestuks oma tegemistes.
superstaar möödus kuidagi sudus. samas energiat oli piisavalt ja hea oli actually teha intervjuusid nii, et sa pole nii väsinud ja sodi, et päris hästi ise ka aru ei saa, mis toimub...puhkust tahaks aina enam ja enam...ja pärnut ka. meeletult!!!
tagasisõit möödus kõnemölina ( minu kõnemölina ) saatel. osakamatus kohvitopsihoidjat enda briljantse ajuga kokku vajutada, jäin võlgu ühe kaotuse. Ehk et millaski pean tunnistama teise inimese väite tõesust. paganas!!! minu kangekaelsus ei suuda seda hoopi oma egole ilmselt taluda, kuid eks näis, mis sellest veel saab. muidu oligi nagu kõik jumalast faiiin ja nii, kui välja arvata see lõputu võitlus selle üle, et ma nädalavahetuse pärnus olin ja mõttetult edasi-tagasi ei sõitnud. selle üle, et tööd teen ja ühtegi vaba nädalavahetust ei ole jne jne jne. ma lihtsalt ei viitsi ja ei jaksa ühe ja sama asja üle uuesti ja uuesti ja uuesti vaielda. sama hea kui sülitada vastutuult ja loota siis, et see sulle näkku tagasi ei lenda.
kell 02:58
lõpetasin nädala kokkuvõtete kirjutamise, vaatasin üle homse võttegraafiku, kuulasin the streets´i ja mõtlesin päikeselisele päevale ja tõdesin, et tänane öö möödub hea une saatel. ja pärnus puhkasin poole päevaga rohkem kui tallinnas seda olen teinud 3 kuu jooksul kokku. kvaliteetaeg on lahe.
päeva kauneim kaader läbi minu silmade oli see, kui lamasin pärnu kontserdimaja ees pingil, pea oma sumadanile toetunud ja vahtisin taevasse nii, et silmanurgast paistis natukene kontserdimaja ja hingasin lämbet õhku kopsud täis. hea oli. ja siis see juhtus. vaikne öö...lämbe ja mõnusalt niiske....nägin endiselt seda kontserdimaja nurka ja äkki lõi kogu taevas valgeks. ilma mürinata äike sähvis ja see oli nii kuramuse sheff hetk, et tõmbas hetkeks hingamise kinni.
istud soojale liivale maha, vaatad peegelsiledat merd ja tunned kuidas puhkad ja kuidas tahaks Pärnusse päris oma pesa. täiesti enda oma. kus saaks nädalavahetusel olla ja maailm unustada.
superstaarijärgne õhtu möödus mööda pärnut jõlkudes toredate inimeste seltsis ja avastusega, et ma olen saanud väga toredaid uusi sõpru, keda tasub hoida ja hinnata ja kellest hoolida. öösel olime Anneli mamma pool, kes on üks lahedamaid 82-aastasi, keda ma olen kohanud oma elus. Soe ja rõõmus, hoolitsev ja chill, elu täis ja särav. kas ma ütlesin juba soe?
nii hea oli ärgata vaikuses, õitsvate õunapuude mõnus lõhn voogas avatud aknast sisse, linnud laulsid ja muresid nagu poleks maailmas olemas. hommikukohvi oli ka aias, keset õitsvaid õunapuid. hiljem läksime randa, autoaknad valla ja tuul vuhisemas ning passisime seal mingi poolteist tunnikest ja aina lähemale jõudis hetk, mil pidi tööle minema. see mõte iseenesest hirmutas. aga kunae ma olin kahe jube kifti inimesega koos, siis see hirm taandus üsna pea.
enam ei imestanud ka selle üle, kuidas A nii tore on. terve pere on tal samasugune. kämbu oli eriti lahe tüüp. uudishimulik ja intelligentne väike olevus. kunagi soovin, et minu järeltulija selline oleks. et ma õnnestuks oma tegemistes.
superstaar möödus kuidagi sudus. samas energiat oli piisavalt ja hea oli actually teha intervjuusid nii, et sa pole nii väsinud ja sodi, et päris hästi ise ka aru ei saa, mis toimub...puhkust tahaks aina enam ja enam...ja pärnut ka. meeletult!!!
tagasisõit möödus kõnemölina ( minu kõnemölina ) saatel. osakamatus kohvitopsihoidjat enda briljantse ajuga kokku vajutada, jäin võlgu ühe kaotuse. Ehk et millaski pean tunnistama teise inimese väite tõesust. paganas!!! minu kangekaelsus ei suuda seda hoopi oma egole ilmselt taluda, kuid eks näis, mis sellest veel saab. muidu oligi nagu kõik jumalast faiiin ja nii, kui välja arvata see lõputu võitlus selle üle, et ma nädalavahetuse pärnus olin ja mõttetult edasi-tagasi ei sõitnud. selle üle, et tööd teen ja ühtegi vaba nädalavahetust ei ole jne jne jne. ma lihtsalt ei viitsi ja ei jaksa ühe ja sama asja üle uuesti ja uuesti ja uuesti vaielda. sama hea kui sülitada vastutuult ja loota siis, et see sulle näkku tagasi ei lenda.
kell 02:58
lõpetasin nädala kokkuvõtete kirjutamise, vaatasin üle homse võttegraafiku, kuulasin the streets´i ja mõtlesin päikeselisele päevale ja tõdesin, et tänane öö möödub hea une saatel. ja pärnus puhkasin poole päevaga rohkem kui tallinnas seda olen teinud 3 kuu jooksul kokku. kvaliteetaeg on lahe.
päeva kauneim kaader läbi minu silmade oli see, kui lamasin pärnu kontserdimaja ees pingil, pea oma sumadanile toetunud ja vahtisin taevasse nii, et silmanurgast paistis natukene kontserdimaja ja hingasin lämbet õhku kopsud täis. hea oli. ja siis see juhtus. vaikne öö...lämbe ja mõnusalt niiske....nägin endiselt seda kontserdimaja nurka ja äkki lõi kogu taevas valgeks. ilma mürinata äike sähvis ja see oli nii kuramuse sheff hetk, et tõmbas hetkeks hingamise kinni.
reede, 25. mai 2007
kummastav
viimasel ajal on kuidagi nii, et hommiku saabudes mõtled hirmuga eesoleva päeva peale. see veidi hirmutav ja huvitav on see, et ma ei saagi nüüd aru, misasi see on, aga eesti mees on ju reeglina külm kala. selline, kes naljalt ilusaid asju ei ütle ja on pigem tagasihoidlik. viimane nädal on toonud sellel rindel rohkem kui ühe üllatuse. ausalt öeldes ei teagi, kuhu peaks selle risti tõmbama. suvaline sein või tänavaplaat paistab kaunis mannetu olevat selle jaoks.
istusin reval cafe´s liivalaia tänaval ja vaatasin läbi klaasi mööduvaid autosid. mulle meeldis see petlikult kaitstud hetk. näen, mis toimub väljas, aga siin sees mängib muusika ja kõik on rahulik. täna kohe linn meeldis.
see on aga müstika viimasel ajal. olen hakanud linna vihkama natukene. magada ei saa, mingi õline tolm lendab pidevalt ringi, müra müra müra.....väkk!!! maale tahaks. närvi puhkama. nüüd ma natukene saan meelisest aru, kes kibeleb iga päev töölt ära ja miks ta kuhugi pärnu kanti pesa tegi. linn väsitab ja suht kurb on vaadata tolmusest peeglist hommikuti seda kurba ja väsinud nägu, mis mulle tihti vastu vaatab.
teisipäeval sai hetkeks pärnusse ja see tundus ebareaalne, et eestis on olemas selline pisike linn, kus ma tegelikult tahaks elada. tõsi küll, talvel on ta mõttetu ja suvel ülerahvastatud. aga rand oli lahe. nädalavahetuski möödub seal. töö tähe all, kuid siiski, mitte tallinn.
istusin reval cafe´s liivalaia tänaval ja vaatasin läbi klaasi mööduvaid autosid. mulle meeldis see petlikult kaitstud hetk. näen, mis toimub väljas, aga siin sees mängib muusika ja kõik on rahulik. täna kohe linn meeldis.
see on aga müstika viimasel ajal. olen hakanud linna vihkama natukene. magada ei saa, mingi õline tolm lendab pidevalt ringi, müra müra müra.....väkk!!! maale tahaks. närvi puhkama. nüüd ma natukene saan meelisest aru, kes kibeleb iga päev töölt ära ja miks ta kuhugi pärnu kanti pesa tegi. linn väsitab ja suht kurb on vaadata tolmusest peeglist hommikuti seda kurba ja väsinud nägu, mis mulle tihti vastu vaatab.
teisipäeval sai hetkeks pärnusse ja see tundus ebareaalne, et eestis on olemas selline pisike linn, kus ma tegelikult tahaks elada. tõsi küll, talvel on ta mõttetu ja suvel ülerahvastatud. aga rand oli lahe. nädalavahetuski möödub seal. töö tähe all, kuid siiski, mitte tallinn.
Tellimine:
Postitused (Atom)
