Mingi asja lõpp on mannakreemi algus.

kuidagi kummaliselt tühi on olla. aga üldsegi mitte paha. superstaar sai läbi ja nagu iga õigele projektile kohaselt kallistatakse lõpus ja öeldakse kauneid sõnu ja ei meenutata paska, vaid seda vahukoorelist osa kogu asjast. nii oli ka eile....või täna....ööd nagu polegi vahepeal olnud.

viimase 24h sisse on tõesti jäänud emotsioonide virrvarr, kui nüüd anneliga nõustuda.algas eile päev ju rannas chillides, siis kontserdimajas higistades, kus kahel õhtu peastaaril ei olnud häält ja närvid olid pingul. ka kogu meeskond oli ärev ja mis seal salata.....ka higistav. ma tõmbaks siinkohal üpris julged paralleelid kontserdimaja ja kasvuhoone vahele. õhtu jooksis nii kiiresti eest, et ei saanudki kogu paanika käigus mahti maha istuda ega korralikku kleiti üll tõmmata. naistele kaasasündinud geeniveaga nimega härdus panustas lõpulugu, kui sämiga seisime green roomis, silmad kergelt vesised ja embasime ameerikaliku heldimusega higist kasparit, eitades fakti, et meil mõlemal oli nutukas. väsimusest, emotsioonidest ja kurat veel teab millest. pressikonverents möödus kiiresti ja valutult.

tort, mida me hommikul päästsime oli fantastiline. parem kui oodata oskasime. bravos praznik meeliülendav. tantsu sai ja juua sai. mõnuga - like there is no tomorrow. ja mõnus oli. jõudis suhelda, kõigiga ja need finalistid olid ka kuidagi kalliks saanud. villa wessetisse tuli minna jalgsi, sest kaspar puhus 0,2 ja härra politseinik ei allunud moosikõnele ning tallatakso tuli ette võtta.wessetis oli nalja nabani, mihkel lubas roojama minna ja üritas järjepidevalt kedagi suudlema meelitada. hermesel otsustasime mingil hetkel juuksed ära triikida ja elufilosoofilist juttu ajada, sest tema on lihtne mees, kes otsib armastust :)

üldse toimus mingi müstiline üleüldine vennastumine ja maailmaparanduslikud ideed, nagu leia-kaarlile-proua projekt. üldiselt esimeseks pidepunktiks võiks jääda, et ta peab brünett olema. hetkel rohkem verstaposte pole. nüüd ainult list teha ja olemas.

ja nii ta siis tiksus, kella 5st sai 7 ja juba sai hommikust ja siis sai kell juba 9 ja siis veel rohkem ja siis sai kohvi ja koju sõita...ja kuulata vanade naiste kombel suud irvakil ja silma d vidukil kuulata ühislugusid ja mõelda selle peale mis oli. aga hullult he a tunne jäi sisse. naljakas tõesti.tavaliselt on selline õõnes tunne, et mis sis nüüd. sedapuhku oli mõnus kogu täiega.

nagu alguses ütlesin, et lubatakse suhelda ja nii, siis ma siiralt arvan, et see oli nii südamlik projekt, et selle osas võib isegi seda oodata. tundub, et paratamatult hakkame nende inimestega kokku juhtuma. c´est la vie! nagu ütles ka villa wesseti meeletult chill adminn meie korraldatud hmm...mure peale.