kummastav

viimasel ajal on kuidagi nii, et hommiku saabudes mõtled hirmuga eesoleva päeva peale. see veidi hirmutav ja huvitav on see, et ma ei saagi nüüd aru, misasi see on, aga eesti mees on ju reeglina külm kala. selline, kes naljalt ilusaid asju ei ütle ja on pigem tagasihoidlik. viimane nädal on toonud sellel rindel rohkem kui ühe üllatuse. ausalt öeldes ei teagi, kuhu peaks selle risti tõmbama. suvaline sein või tänavaplaat paistab kaunis mannetu olevat selle jaoks.

istusin reval cafe´s liivalaia tänaval ja vaatasin läbi klaasi mööduvaid autosid. mulle meeldis see petlikult kaitstud hetk. näen, mis toimub väljas, aga siin sees mängib muusika ja kõik on rahulik. täna kohe linn meeldis.
see on aga müstika viimasel ajal. olen hakanud linna vihkama natukene. magada ei saa, mingi õline tolm lendab pidevalt ringi, müra müra müra.....väkk!!! maale tahaks. närvi puhkama. nüüd ma natukene saan meelisest aru, kes kibeleb iga päev töölt ära ja miks ta kuhugi pärnu kanti pesa tegi. linn väsitab ja suht kurb on vaadata tolmusest peeglist hommikuti seda kurba ja väsinud nägu, mis mulle tihti vastu vaatab.

teisipäeval sai hetkeks pärnusse ja see tundus ebareaalne, et eestis on olemas selline pisike linn, kus ma tegelikult tahaks elada. tõsi küll, talvel on ta mõttetu ja suvel ülerahvastatud. aga rand oli lahe. nädalavahetuski möödub seal. töö tähe all, kuid siiski, mitte tallinn.