Hingamise ja olemise päev.

Täna oli kaunis päev. Kõige lihtsamas võimalikus mõttes ilus. Emotsionaalselt ilus.

Ma ei tea, mis toimub, aga tundub ma olen vist võibolla liiga hipisitt oma mõttemaailmalt.....olen aru saanud, et ei ole mõtet selle keskpärase koorma peale mõelda.....see ei kao enivei kuhugi, probleemid jäävad ka alles kuni surmani, niiet lihtsam on lihtsalt olla ja vaadata, mis elu sinuga teeb.

Ja kui ei lase maailmapasal ennast kurjaks teha ja kõige hea eest blokkida, siis toredad asjad tulevadki sinuni, kui sa lased neil tulla.

Ja selles valguses on möödunud terve see aeg, mil ma ärkvel olen olnud.
Ja need raamatud....oeh, need raamatud.
Ma armastan raamatuid. Filme ka.
Raamatutel on hing.
Karakterid.
Lõhn ja värvid.

Mulle meeldib raamatutele värve ja lõhnu anda. Teen seda täiesti alateadlikult. Kui mõtlen Tõe ja Õiguse peale, siis tuleb mulle silme ette pruun puukoor ja udu ning rõskuse rõhuv lehk. Kui mõtlen Zadie Smithi Valgete Hammaste peale, siis tuleb beež värv ja lõunamaise vürtsi lõhn, kui mõtlen Väikese Printsi peale, siis tuleb silme ette kevaderohelise muru värv ja ninna värskelt sadanud hoovihma lõhn.
Kui mõtlen füüsikaõpiku peale, siis tuleb silme ette kriidi värv ja ninna lööb tugev trükipaberi ja mustade käte lõhn.

Mulle meeldib raamatutest saadav emotsioon ja see, kui teos on hea, siis tekib kujutluspilt. Film, mis jookseb täpselt nii kaua, kuni viimase kaaneni jõuad. Ja kui tagasi mõtled, siis ei meenu mitte must-valge tekst vaid pikk film. Emotsioonide, karakterite ja erinevate ruumidega. Erievate aegruumidega.

Ja mulle meeldib mõelda oma mõtteid ja vahel ära tunda kuskilt raamatust oma mõtted, aga kellegi teise silma läbi. kellegi teise poolt kirja panduna. Ja üllatav on näha seda, kuidas see keegi teine olukorda näeb, kuidas kirjeldab ja mis värvingud selles välja toob.

Ma armastan raamatuid. Nagu ka filme. Nagu ka muusikat.
Sest need on kõik ühed kompaktsed lood.
Fragmendid, mis kõlksuvad kokku siis, kui selleks õige aeg on.
Ja nad toidavad teineteist. Kõik need kolm.
See on nagu surmaga lõppev eluarmastus, millest ei pea lahku minema, mida ei pea taga nutma ega minevikku jätma.