Viru kass.

Kell on 5 hommikul ja ma kurblen vesisel Viru tänaval. See pole okei.
Üks väike kassipoeg jooksis minuga kaasa, kogu aeg kurblikult mäugudes. Ma jälgisin teda. Tema vaatas mind ja nuttis. Ja tuleb tunnistada, mina nutsin, aga mitte väliselt.Hinges kriipis. Mulle ei meeldi kassid, aga see oled tekitas minus tunde, mida ei uskunud endas olevat.
Ma istusin sinna tänava servale. Märjale kiviäärele ja nuuksusin, sest oli kahju. kass tuli minu juurde.
Ta oli vait ja vaatas. Päris pikalt. Mina nuuksatasin. Salaja. Ta istus minu kõrvale ja vaatas ja hakkas ennast minu vastu hõõruma. Räpakass. Aga ma tegin talle pai ja see tundus nii õige ja hea ja mul oli kahju. Sest et tundus, nagu oleks loomake eksinud.

Ma tahtsin teda aidata, aga ei osanud käituda.Nagu tühjast imet leida. Kummaline.täitsa mitu minutit istusime.Senikaua kui ta minema läks. Ja sel hetkel ma mõtlesin, et ma tahaks,et kui minul, inimesena peaks selline hetk olema,kui maailm pole päris sõber, siis tahaks, et mul oleks olemas see pea silitaja, kes teeb kõik korda lihtsalt sellega, et ta on. Muud pole vaja.