Mina olen siin....endiselt.

Ausalt öeldes tekkis kimbatus minu sees....nii palju mõtteid, nii kiiresti peast läbi minemas ja suutmatus seda kõike väljendada ja must-valgele kirja panna tekitas ängi. Halva ängi.
Üle pika aja ma tunnen ennast mõtleva inimesena ja see pisuke fakt iseenesest rõõmustab mind. Ma polegi veel oma peas alla andnud. Tore.
Viimane ajaperiood on kuidagi kummastavalt vaimuvaene, nii, et ma üsna tihti leidsin ennast täiesti tühja peaga. Mitte ühtainumat mõtet. Fantaasiat. Stseeni ega väärt nägemust. Isegi und ei näinud. Tühjus. Täielik tühjus. Sama nagu tühjas kõrbes piknikku pidada ja loota, et keegi ehk liitub.
Kummalisel kombel polnud mõttejugade vallandumine mitte armumise, pettumise või kurbuse tunne, vaid Vilbre film ja kõige algsemalt Sassi raamat. Mul on hea meel, et see raamat olemas on. Hea meel, et see “eluga perse kukkunud” inimene, kes raamatu kirjutas ongi see, kes ta on.

Ma isegi ei taha rääkida filmist. Iga leiab oma. Mina nägin üht, keegi teine teist. Üks stseen oli aga super. Ameerika. Täielik ameerika. Ühel hetkel seal suures saalis, pehmes toolis istudes tabasin ennast otsimas neid paralleele ja tuttavlike elemente, mis raamatus oli. Varju all sisse kirjutatud laused, inimesed ja kohad, millest saavad aru ainult need inimesed, kes ennast sealt ära tunnevad. Rebase silmadega Renita .... J

Tulin saalist välja ja esimene asi, mis ma mõtlesin oli see, et ma tahan nüüd ruttu kirjutada , teine mõte oli see, et tahan nüüd kohe Sassiga maha istuda. Tühja, laminaatparketiga kaetud väikesesse kööki istuda, mööblit kokku kruvida, punast känguruveini juua ja rääkida. Tahaks küsida:”Noh, sitavares....kuidas nüüd tunne on?”
sest ma mäletan, kui kunagi S ütles mulle, et kui sellel raamatul hästi läheb, siis sitt elu on väärt midagi. Tahaks nii palju seda halba känguruveini, et oleks järgmisel päeval tunne-oma-kodumaad-bussis paha.

Väljas sadas. Ma olin vait. Ei tahtnud minna filmiinimestega jaurama. “Ära siis liiga palju joo.” See oli see, mis tuli minu suust enne koduteed. Ma ei tht inimesi näha. Tahtsin olla. Mõelda. Rõõmu tunda, et aju hakkas tööle. Et rohi on endiselt roheline ja ühel heal päeval paistab päike. Ehk juba homme.
Väljas sadas. Kordan ennast. Sadas. Korraks mõtlesin, et võtan telefoni ja helistan D-le:” Ma ütlesin, et mul läheb seda vihmavarju vaja!” aga see tundus liigse koormusena.
Linn oli vaikne ja sätendav. Vihmast. Vanalinn peegeldas. Munakividelt. Ma isegi ei tea, mis muusika mu iPodis mängis. Tean ainult, et see sobis. Jahe aga hea oli. Kuradi hea. Enda kestas õnnelik olla on taevariik.