Aigi Vahing » New York on nagu Vaida

Teismelisena Vaidas veetsin enamiku ajast keldrites. Keldris käisime poiss-sõbraga suudlemas, keldris hoidsin neid kassipoegi, mida ei tohtinud tuppa viia, ja keldris näidati Ameerika õudus- ja põnevusfilme.

Vaatan siin New Yorgi metroojaama lekkivat lage ja meenub lehk, mis ema kartulisalvede vahel hingitsevatele kassipoegadele viimaks külge hakkas. Metrooski tilgub, immitseb ja lehkab - kusehais, oksehais, vorstikangi suurused rotid. Tühjad energiajoogi pudelid. "Is this a happy train? Is this a happy train? IS THIS A HAPPY TRAIN!?", on Manhattanile suunduvasse rongi sisenenud meelelahutaja. Keegi ei reageeri. Mees hakkab inimestele raha pakkuma. Keegi ei reageeri. Mees lõugab - kes luges, loeb edasi; kes magas, magab edasi.

/------/

Tõstan silmad raamatust, sest N-rong sõidab korraks maa alt Brooklyni silla peale - neelan valgust, vett, linna siluetti; vaatan, kas on tulnud sõnumeid. Enne Canali peatust sööstab rong maa alla tagasi. Vaidas olid hoidlad, kanal ja Pirita jõgi. Vene lapsed ujusid kanalis, eesti lapsed ujusid Pirita jões. Jõgi oli keskusest kaugemal. Vaidas oli palju isata peresid. Virtsus teadsime vaid ühte. Ma ei mäleta, milliste nägudega inimesed Virtsus elasid, Vaida elanikel olid aga sellised näod nagu inimestel New Yorgi metroos. Mitte nende inimeste näod, kes sõidavad Union Square'i kaubamajadest Times Square'ile Broadway etendusi vaatama, vaid nende inimeste näod, kes sõidavad rongiga tööle ja tagasi.

Virtsus töötasid mu vanemad merel ja kalatsehhis. Isa tõi koju tulles kätel soomuseid ja ema tsehhist värvilisi konservikarbisilte. Vaidas läks ema tööle hoidlasse. Tema puhvaikal oli lämbe mulla lõhna. Mitte selline nagu hiliskevadel, ererohelise muru all, vaid selline nagu New Yorgi metroos.

/----/

"Oled sa hull või?" sõitleb tuttav, kui sätin end pool kaks hommikul metrooga Manhattanilt Brooklynisse sõitma. "See on ohtlik! Metroo on ohtlik, las ma viin su koju, luba, et sa eales pärast üheksat õhtul metrooga ei sõida!!" räägib autoomanik. Kuid ­ööselgi on rongides vaid need, kes tahavad koju. Purjus ja kained - väsinud inimesed. Nii väsinud ja seda abitumalt unne vajunud - suud lahti, jalad harkis - ka naised, seelikutes. Näod lötsakil.

/---/

Vaidas elasime kolmekorruseliste majade nelinurgas, kolmandal korrusel. Jagasime vennaga tuba. Meie toast nägi klassivendade ja -õdede tubade aknaid. Vend oli ükskord täis ja oksendas aknast alla. Mina viskasin ükskord aknast alla koti, ütlesin emale, et lähen kõrvalmajja, ning hääletasin Tallinna. Autojuht ütles, et mul on ilus naeratus ja et ­jõuan sellega veel kaugele.



peaks Aigiga sel teemal vestlema....Vaidas olid ka lisaks kõigele selleleka need metsad, kus onne sai ehitada, mille hiljem suured vene poisid ära lõhkusid. seal olid nurgatagused, kus hullu Punapea-Meest sai luuramas käia, enne seda, kui ta mingi kaasjoodiku käe läbi surma sai....

ometi tekitas see A poolt kirja pandud jutt minus teatavat soojustunnet, et kuskil teispool maakera suudab miski väike asi sind tagasi tuua mingite vaida keldrite juures.....mis on naljakas.

nüüd käivad ka eesti lapsed kanalis ujumas, inimesed pole enam selliste nägudega, ometi ma saan aru, mida A silmas peab ja nii kummastav kui see ka pole, kõik need kassipojad keldris ja trepikoja trepi all on omamoodi kuidagi armsad.