ammu pole olnud nii sügavate emotsioonide päeva...kift. mind löödi täna täiesti pahviks....sõnatuks, ja seda juhtub harva, et mul pole midagi öelda. kõigepealt nägin ühte animatsiooni ja siis kuulsin ühte nime...liiga äkki ja ootamatult tuli kuidagi...terve tee kooli olin täitsa mingis muus dimensioonis..müstika.
koolis nägin veel ühte soome režissööri filmi, mis rääkis naistest ja naise kehast kui sellisest ja sellest, kuidas aeg aina läheb edasi ja kuivõrd enam me hakkame välimust väärtustama ning unustame selle, mis seespool on. inimesed on täiesti hirmutatud sellest, et kunagi nad vananevad ja nende välimus muutub. juba lapseeast peale leitakse enda juures vigu. seda teemat jahutakse üsna tihti, aga see film oli lihtsalt NII hästi tehtud...vaatasin seda üksinda montaažis...nii vaikselt, et ei julgend hingatagi...kuidagi nii nii NII hea film oli. tahaks seda veel näha....vaikselt, veiniga, üksi või kellegagi, kes hindab videokunsti.
ja täna oli miski tõrge, ei taht kohe vaita tulla, aga kui marsast välja astusin, olin õnnelik, et tulin, sest asula oli tühi...tugev tuul puhus, puulehed sahisesid, äsjapügatud muru lõhnas nii hästi....õhk oli hea ja puhas ja karge ja värske...ma korraks jäin seisma ja lasin teistel marsast tulnud inimestel endast mööduda ja jäin seisma, sulgesin silmad ja hingasin hästi sügavalt sisse....tekkis tunne, nagu seisaks mingi künka otsas lõuna-eestis ja hingaks puhast metsaõhku sisse. noh, siis tegin silmad lahti ja tulin koju :)
hmm....mul tekkis ka trots täna ühe asja suhtes. vaatame veel, mis sellega annab teha ;)
Rahvusvaheline fotograafiapäev
3 kuud tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar