Legendaarsed kutid meie keskel!

tore oli avastada, et iga päev võib tegelikult tekkida lauseid, mis on väärt tsiteerimist. kutid kõrval klaasboksis rääkisid nii:

Sa ei hakka ju lugema Guinessi rekorditeraamatut algusest sellepärast, et lõpus teada saada kes võidab. Enne ei juhtu midagi, kui kutid midagi naha vahele tõmbavad. Enne ei juhtu kunagi midagi enne seda.

sellel superstaari asjal on omad head ja vead ja kevadel on oma head ja vead. SS kohta seda, et saad lahedates kohtades käia ja toredate ja vähem toredate inimestega suhelda. eks sinna mittetoredate juurde käivad turvamehed, kellele on antud uks ja natukene võimu selle ukse üle.

väsimus on jõhker peale tulnud. müstiliselt jõhker, siiani imestan igal hommikul, et kuidas nii, et keha lihtsalt tõrgub mingist hetkest alates ja keeldub viisakalt sinuga koostööst. see, et sa hommikul voodist välja saaksid on meeletu pingutus ja eneseületamine, mis aga ajab nii närvi. mismõttes ma tõusen üles ja keha ei tee muga koostööd? kui raadiomajast tulime võttelt nägin trepil suitsetavat rulkovit, kellele pidin muidugi kõnkama, et nohh, need sigaretid su ükskord tapavad. mille peale tüüp ütleb, et peaaegu juba tegid. olin 4 päeva haiglas tilgutite all. mis meie üürikese, suitsuse jutuajamise käigus selgus oli see, et ta oligi ennast üle töötanud ja ainevahetus kehas oli sassis ja jõhker vitamiinipuudus, niiet tüüp ei saand enam normaalselt voodistki välja. ja nii ta oli 4 päeva haigalas ja lasi omale vitamiine sisse süstida. nüüd tõotas minna maale puhkama ja stsenaariumit kirjutada. mind manitses mitte nii palju töötama ja tõdes, et ta tutvusringkonnas on liiga palju ületöötand noori inimesi. peale seda vestlust kõndisin telemajja mõttesse vajununa ning tahtsin veel rohkem puhkus kui senimaani.

ruudus pakkisin ennast grete laua taha lahti ja klõbistama ja päästma päeva, et ikka saaks võtte teha. mille vahepeale käis üks suure filmiöö paanika, mis siiski leidis oma õnneliku lõpu. ka kinokommentaar sai õnneks tehtud ja pool 11 õhtul sai isegi inimesed leitud, kes olid nõus rääkima - üks karateka ja üks anti turtles ;)

ruudus oli palju inimesi. võrno ja võttegrupp valmistusid minema padariga autost naisi nillima. mulle tegi see nalja ja keeldusin viisakalt igaks-juhuks-nillitavaks olemise rollist. vahepeal treffasin ka herr malmi, kes tuli ja kallistas ja lõõpis...noh,lõõpis nagu ikka. veendusin, et tema kuulub ka endiselt elavate kirja, vahepeal tekkis kartus, et mine tea, mis teisest saanud on.

vahepeal võttele....siis jälle tagasi....jälle võttele....nagu meie elu siin ikka. järjekordne telefonikõne teemal - millal-jõuad-koju ja järjekordne vihastumine samal teemal. mitte minu poolt :)

pausi ajal päästis mu suhkrupuuduse surmas erik kõrvaltkuubikust, kes loovutas mulle oma vahvlikommi, sest ta ise ( minu õnneks ) ei tahtnud seda. ma olin õnnelik.