workaholic, artikliga The

üks teatatav projekt on neelanud 110% mu elust viimase pooleteist kuu jooksul...veidi hirmutav, sest tõepoolest ei tee muud, kui tööd 24/7.

naljakas, et üks kord elus jõuab inimene sinna puntki, kus mõtleb, et mis piirini ollakse nõus tööd tegema ning mis kuludega. üle laipade ei ole ka ju mõtet minna. kõige suurem kartus kogu asja juures on see, et äkki sõbrad kaovad ära...just selles mõttes, et nad ei kutsugi kuhugi enam ja on solvunud, et nende jaoks aega ei leita.

üldse, kui ideaalset saadet tahad, siis peaks olema kogu crew 100% pühendunud oma tööle, mitte nii, et kohati ollakse kraps, kohati käib räige kummivenitamine. paraku ideaalset crewd on vist suht võimatu leida. sa iialgi ei näe inimese näost ära, kellega on tegu.

südamest loodan, et kui see jubekiire aeg läbi on, siis tulemus on vähemalt selle võrra parem, et kogu uneaeg ning teadlik sotsiaalne elu jne on läinud selle kuramuse projekti alla kinni.

positiivset meelestatust võib leida kohtadest, kus seda kõige vähem oodata oskad. täna hommikul kell 7 lendas telemaja ühes kõige pimedamas koridoris mulle vastu koerliblikas :) ja kohe oligi halb tuju läinud. vahel on õnneks äärmiselt vähe tarvis. piisab ainult mingiast väiksest raasukesest. samas jälle, kõik oleneb taustsüsteemist ;)