mul on tunne, justkui ma oleks värvipime. kõigi värvide tonaalsus on kuidagi haledalt külm ja karge. uni ja väsimus ei lase süveneda ühte super raamatusse - dan browni "angels and demons".
ma ei näe asju, mis on mu silme ees.
Vahel tundub, justkui ei tahaksi neid märgata.Lihtsam on silmad kinni pigistada ja mõelda millestki hoopis südantsoojendavamast. Ähh, inimese omadus ennast petta.
--------------------------------------------
kardan, et minust võib tulla robbie williamsi kerge fänn. pole kunagi kedagi hullupööra fännanud, seega tundub kõik nii naljakas. Mulle meeldib selle tüübi hääl, olek ja need näojooned nina juures.Imelik - ma tean. jazzi ohver olen juba ammu, aga selline popmuusika poole keeramine, hmm, kas mul tuleks muretseda?!
mr. bojangles on selline lugu, mis tirib naeratuse huulile. naljakas, et selle looga tulevad mulle meelde 2 inimest, A ja K. aga see ei seondu millegagi. toob kuidagi jällegi kooselatud oru ajad meelde. heh....nostalgiaks kutsutav feeling ilmselt.
--------------------------------------------
avastasin, et soovin, et oleks vana-aasta õhtu kuskil rahvarohkes kohas, kus on kõik mu sõbrad ja posu võõraid inimesi.
Rahvusvaheline fotograafiapäev
3 kuud tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar