Hallo kosmos, hallo London.

Mina.
Jah. Täiesti mina ise. Tulin. Jah, tulin Londonisse.
Armastus, väsimus, viha, jõetus , metroo, palavus, kurnatus, õnn, rahu, uudsus, kunst, kihid, kultuur, inimesed, metroo...metroo....väkk...metroo....

Ma olen nüüd vaene. Ma ei hooli.
Tegin otsuse. Setitasin selle. Olen rahul. Kõik on hästi. On ja ei ole. Mul pole midagi, aga mul on kõik. KÕIK!
Ma olen realist, ma olen melanhoolik, ma olen unistaja, ma olen pessimist, ma olen hipisitt, ma olen elu.

Elu on tore.
Tõesti.
Koos kõige sitaga, mis ta sees on. Aga sitta on täpselt nii palju kui head.
Ja ma luban....luban, et kirjutan kohe pikemalt sellest, kuidas ma olen olnud. Minu moodi. Nii, et on veider.
Luban.
Auga.

Aijaaa....

Mulle meeldib aja iroonia. See on nagu midagi magushaput. Et kohe ei teagi, kas midagi väga head tuleb sellest kõigest välja või see hapu maitse tõmbab neelud käima. Ja nii ta ongi. Midagi vahepealset, aga mitte ebameeldivat. Nagu aeg, sest et vahel sa ootad nii pikkisilmi millegi suure möödumist ja lõppu ja see tulebki kätte. Kui lõpp on käes, siis hakkad mõtlema jällegi, et mis siis edasi. Sa kardad hakata igatsema.

Iroonia.

Saad selle, mida tahad ja siis otsutad juba ümber. Inimloomuse võime olla MITTE rahul sellega, mis on ja kui tahetu ning kauaoodatu juba käes on, siis tuleb ju nina kripsu tõmmata ja uusi asju tahtma hakata. Kahtlema ja mõtlema, kas see eelmine mõte oli ikka nii hea, kui esmapilgul paistis.

Iroonia.

Ja nii on praegu ka. Kuradi kadunud närvid, magamata ööd, frustratsioon ja mõttetuimus saab läbi, aga ometi sa leiad jälle midagi, mille pärast sa sooviks seda sama sitta jälle 2 kuu jagu. Et mõned asjad oleksid olnud teisiti ja mõned inimesed algusest peale sellised nagu nad on seda praegu. Nii nagu aeg nendega teinud on ja mida neile toob ja näitab.
Hipisita mölin ja ära näritud närvide kummastav kooskõla.
Iroonia.

... ja siis tuleb London.

Praegu imeb kõik.

Ma tahan, et aeg seisma jääks.
Nüüd!!!!
Ma tahan, et mitte midagi ei juhtuks ja ma saaks kõik ära külmutada ja siis vaikselt ükshaaval molekul molekuli haaval lahti sulatama hakata seda kõike.

Ma ei taha, et kell tiksuks.
Ma ei taha, et inimesed paanitseksid.
Ma ei taha, et üles filmitud materjal oleks praak.
Ma ei tahaks öelda "i told you so" selle peale, kui küsisin omapoolselt tehnilist meeskonda.
Ma tahaks mingitele inimestele öelda mingeid asju, mida ei saa.
Ma tahaks kõik pika puuga perse saata.

Ja üle kõige ma tahaks praegu magada nii kaua kui võimalik, elimineerida äratuskell kui selline, kaissu pugeda ja silmad kõvasti kinni panna.
Ma tahaks, et poleks mõttetut paska ja sitarahet, mis ei lõpe vist iial.

Ja ma tahaks uskuda, et maailmas on olemas balansiseadus mille kohaselt kõik negatiivne kaalutakse üles samaväärselt positiivsega. Varsti peab midagi väga head ja edukat juhtuma. Selle seaduse kohaselt vähemalt.

POLL.

Poll on teisisõnu suvi 2009.
Jah.

Poll koosneb paljudest kadunud närvirakkudest, erinevatest Offi versioonidest, magamata öödest, saksa keelest, inglise keelest, palkmajadest, saunast, sääskedest, uutest väljenditest, märgadest jalgadest,vandesõnadest,üüratu heast toidust, punasest ebameeldivast naisest, mereveest, 16 tunnistest tööpäevadest, higist, karjumisest, uutest tuttavatest, meeletust väsimusest ja kurnatusest, walkie talkiedest ja earpiece´i poolt ära hõõrutud kõrvast. Kindlasti sinna hulka ei kuulu glamuur ega suvepuhkus. Kindlasti ei.

Siin Pärnu metsas on rohkem kui kummaline olla. Olemine ja hingamine on juba pingutatud. Ja eestlane olla on ühtäkki meeletult ahistav elamus. Kogu päeva sa saad saksakeelset ajupesu oma ühte kõrva. See on nagu vahelduv pilvisus, kus selged taevalaigud on asendatud inglisekeelsete lausetega. Eesti keel on kolmandajärguline väike mubuk.

Me eile Meritiga öösel, enne unne kukkumist ( ca pool 3 ) kui äratuskella hommikuks sättisime arutasime, et kui selliste projektide peal tekivad paarid, siis see peab olema päris armastus, sest nii palju nii väsinud ja koledaid ekstreemtingimustes inimesi ei kohta sa kuskil mujal kui keset metsa filmivõtte perioodil. Ja siis, KUI tekib armastus, siis no kurat, kui see 16h järjest võttel olnud naine on oma nartsudes väsinud näoga ilus, siis ma ei tea, kuidas see teine pool reageeriks, kui näeks nüüd sama naist tavatingimustes ja puhta, kasituna ja meigituna. Uhh!!! Mis pööratu ilu, siis lõkkele lööb.

Üks tore väljend - šaiss mökken!!! ( häälduse järgi )

Kuulmiseni,
Muhv.

The magic that they do.

Kuidagi müstilist moodi leiad sa elu jooksul inimesi, kes mõjutavad sind, kes teevad sind rõõmsaks oma olemasoluga, naeratuse, toetava patsutuse või sarkastilise märkusega. Nad on osa sinust. Nad muudavad sind. Voolivad ja teevad imesid sinu suure minaga. Ja sa lased neil seda teha, sest somehow sa hoolid. Sa tahad nendest erilistest inimestest hoolida ja sa tahad lasta neil hoolida sinust.

Sa tunned neid. Ja nemad tunnevad sind.
Tihti on Nemad just see miski, mis su päeva kauniks teeb.
Nad on sinu sõbrad.

Ma taasavastan oma sõpru. Mitte isegi ei taasavasta, kuivõrd naudin nende eripärasid ja veidrusi. Iga inimest eraldi. Mitte grupina. Täiesti eraldi.
Nii hea on lihtsalt olla lähedase sõbraga koos. Sa ei pea isegi rääkima.
Piisab sellest, kui lihtalt oled.
Nii nagu sa oled.
Ja nii nagu tema on.
Ja nii on kõige heam.
Sest nad on sinu sõbrad.
Nad on need inimesed, kes vaatavad sulle siiralt silma ja ütlevad - armastan sind!
Ja nad mõtlevad seda kõige puhtamal võimalikul moel. Sest nad hoolivad. Ja sina hoolid nendest.

Ma ei tea, mida olen elus õigesti teinud, aga ju siis midagi olen. Seda, mille eest mulle nii piiritult toredad sõbrad on antud, ma ei tea. Millega nad ära teeninud ka ei tea, AGA ühte ma tean küll - olen sigaõnnelik selle üle, et keegi kuskil kunagi mõtles ja otsustas need inimesed minu juurde tuua. Aitähh!

Nad on sinu elu võtmeisikud. Inimesed, kes voolivad ja kaasas kõnnivad.

The day after the day when things get fucked up.

Kunagi keegi kirjutas nõnda, et sai hästi öeldud:

Have you ever had a day when something seriously fucked up happened that could potentially change your life for at least a year or more? This situation would be on the disaster scale between getting demoted and having a very close pet die. Like… losing a job, a friend fucks you over for a lot of money, you find out your lover has been cheating on you (this would be on the high end of the scale), or you get in a very bad car accident (no one hurt, just have to deal with serious car problems).

Things like this can happen for one reason or another and honestly for me, when the actual situation happens, I’m not bothered so much… it’s the repercussions and the next day: waking up and the first thought is my big problem and what the hell am I going to do? I don’t want to even get out of bed to face the day and world. I don’t want to deal with the stupid tasks that involve trying to solve the problem. I don’t even want to eat.

Sitt, kusi ja kõik muud loomad.
Uskumatu!
Ja mitte isegi Jacko pärast. Kuigi Jacko - müts maha, mu must mees, kummardan maani, sa tegid ilma ja hoidsid lippukõrgel. Kui ma nüüd saaks, siis postuumselt saadaks talle veel ühe tänu lapsepõlve muusika eest. Ja Freddy Mercuryle ka, kui juba saatmiseks läks. Muidu saatsin ka vahel mõttes suure naeratuse valge-must mehele tema panuse eest. Aitäh!
Selle eest kuulan suurest solidaarsusest Sinu vastu korra Man in the Mirror ´it.

Aga muidu on vist nii, et hommik on ikka õhtust, kui mitte targem, siis valgem. Päike paistab ja sa kardad õhtut, sest siis ta läheb juba looja. Ja siis on jälle pime. Unega on vist jälle suts kehvasti ja peab kuidagi mingi muu distractioni välja mõtlema. Näiteks viimased pool tundi koristasin meeletu hoolega. Ja kiiresti, et keha väsiks ja und nõuaks. Petukaup.
Ja nii ta vist läheb, et kui päike tõuseb, paned kella helisema, ärkad, teed kohvi, käid dushi all, sunnid end naeratama ja ümised midagi. Otsid tegevust ja hoiad enda pea võõraid mõtteid ja tehnilist jampsi täis ja on hästi. Tegevus, tegevus, tegevus!!!

Plaan B tuleb ka korralikult paika panna ja ehk piletid ära broneerida, ehk isegi kortereid gumtreest otsida v midagi. Ei teeks paha.

Turning to plan B.

Nagu ma praegu asjast aru saan, siis on 2 varianti:
a) central ei saanud aru, et ma olen täielik geenius ja peaksin kuuluma nende ridadesse

VÕI

b) central sai aru, et mina olengi geenius, kellel pole vaja koolitust, vaid kes peaks jõudsalt ja kangekaelselt oma rida ajama.
Pealegi, ükski geenius pole hinnatud oma kodumaal, eksole. Või midagi sellist seal igal juhul oli.

Niiet hetkeolukord on siis selline, et kuna plaan A ei töötanud, tuleb pöörduda plaan B juurde. Plaan C on ka, aga sellest me ei räägi, vaid suhtume sellesse kui olematusse varianti. Yes Mam, yes we do!
Plaan B hõlmab ühtlasi ka endas käsilevõtmist ja kahe poolelioleva stsenaariumi lõpetamist kahe asja pärast:
1) sest need lood on väärt rääkimist ( lihtsalt tuleb neile õige vorm ja selgroog tekitada )
2) Erkil on vaja ju kirjutada muusika ühele Oscari filmile.
See oli ju diil.
Ja korraliku maailmakodanikuna ei saa ma diilidest taganeda.

Niisiis. On oodata huvitavat aega. Eks näis....