kui paar päeva tagasi sain imestada,e t tohohh, sinikate hulk mu kehal on vähenenud ja enam ei jooksegi ma vastu lauanurki ja muid esemeid, mis pleki endast jätavad, siis eile lõpuks ometi tõestas mulle "Mu Õnn" nagu ma seda nähtus kutsun, et ta siiski eksisteerib ja ei kavatse kuhugi kaduda. läksin naabrite poole , jõudnud teha 2 hüplevat sammu, komistasin puulaua taha ja käisin kõige täiega trepile käbla. peopesad kohati marraskil, samuti 1 künarnukk, 1 puusakondikoht ja sinine ning valutav vasak põlv. mats oli mitme eest. telefon viskus vahekorrusele ja nüüd keeldub äratuskellana töötada.
mis aga muutumatuna on püsinud on kihk eestist kaduda....nii aastaks umbes. ükskõik kuhu, K käis välja Austraalia, minugi poolest nohh :) samas on valupunkt T. kuidas serveerida seda talle? okei, tõesti praegu on ta ainult mõte, aga aina enam läheneb mu soov teole.
hispaania keele õppimine tundub hetkel hea mõttena.
kestev trepikoja remont ja välisfassaadi renoveerimine ajavad juba pehmelt öeldes pinda kihelema. kuna mul puudusid kardinad akende eest, siis ühel toredal hommikul, kui ärkasin, olid sõbrad Vanjad akna taga ja lehvitasid mulle, ma oleks kreepsu saanud. järgmisel päeval ostsin magamistoale bambusruloo ette. nüüd saavad lehvitada mulle läbi teiste akende kui tahavad :)
Rahvusvaheline fotograafiapäev
3 kuud tagasi
