Ise olengi immigrant.

Palju on nimesid, millega üks inimene teist kutsuda võib.
Kannibal näiteks. Kannibal on halb inimene, kes sööb teisi liigikaaslasi.
Siis on veel selline inimene olemas nagu naiivitar aka sinisilm. Naiivitar võib isegi tore olla, aga teda pole õnnistatud just hiilgava mõttesäraga.
Ahistaja. Äärmiselt halb inimene.
Psühhopaat....nohh, suhteliselt kehva võitu liigitus ka sinna suunda.
Mõrsukas!!! Tugev sõna. Mõrtsukas. Ikkagi R on sees ja puha. Mõrtsukas on ka Piibli kohaselt ühes hullemas põrguringis, kuhu vargad ja muidu sulid isegi ei küündi. Mõrtsukas on ikka kohutavalt halb inimene, kelle hinges päike ei paista.

Idioot. Tema võib olla isegi armas kohati. Oleneb välimäärajatest, olukorra tõsidusest ja rumaluse tasemest, kuid siiskui suhteliselt ohutu variant. Vahel võib nii kutsuda küll teist inimest ju. Pole nagu mõrtsukas. Isegi ei kõrbe põrguringis. Isegi mitte ühes, rääkimata kõigist seitsmest.

Ja siis on olemas veel rassist.
Jah. Rassist on inimene, kes alavääristab teise rassi esindajat. Ta teeb seda teadlikult ja mõnutundega, olles sügavalt veendunud, et tema etnilised näitajad ja tunnusjooned on kõige õigemad ever created.
Tundes ennast pole kunagi mõelnud, et ma võiks ükskõik kes nendest olenditest olla.
Möödunud nädalal tuli välja, et ma ikkagi siis olen vist rassist.
Või nii vähemalt ütles mulle sügavalt silma vaadates üks asiaat.

Mille pärast?

Kingade.

Sa ei pea mitte midagi tegema selleks, et rassistiks saada.
Sa pead minema ainult laoruumi otsima Burberry allahinnatud kinga vasakut poolt. Number 37 ja pool.
Tuled välja. On segadus. Ja kassa juures seisab 2 tumeda peaga prouat, kes tahavad sama kinga. Annan oma prouale kingad kätte ja lähen uut tooma. Sama suurus, sama king.

Tulen välja ja ..... "See ei ole see king, mis ma teile andsin!!"
"Ei ole?!"
"See on palju mustem kui see, mis ma teile andsin."
"Tõesti?! Siin võis küll segadus olla, aga ma läksin teile teist kinga tooma."
"Ei, ma nägin kuidas sa meelega panid selle naise karpi puhtama kinga. Ma tahan, et sa läheksid ja võtaksid selle paari ära selle naise käest!"
"Vaadake, asi on nii, et....."

Ja siis sa seletad, et Proua on lahkunud ja ma võin proovida kinga puhastada ja siis ta karjub su peale ja siis sa kuulad ja kuulad, sest sa oled seda ale ajal juba nii palju näinud, kuidas inimesed mitte millegi peale ära flipvad. Ja siis kõlab see sõna.

"It´s horrible what you are doing here.It´s discrimination!!! You are being such a racist!"

"Excuse me....did you just call me a racist?!"

Ja sa pole isegi tige, vaid pigem üllatunud, et selleks, et sind rassistiks kutsutakse on vaja vaid allahinnatud disainerkinga.

Püüan seletada, et ma pole kunagi kedagi diskrimineerinud ja kui oli segadus, siis kindlasti mitte tahtlik.
Tahab näha manageri.
Näeb.
Saab eitava vastuse ja vastulöögi - that was an innocent mistake, if it ever happened. My employee has done everything correctly, but if u wish to file a complaint, then you can do it on the ground floor in customer service.

Leiame laost siiski sama kinga kolmanda paari.
Peale seda on hetkeline vahelduv pilvisus ja siis lööb taeva särama ja preili asiaat muutub maailma toredaimaks kliendiks ja ostab miljon protsenti allahinnatud kingad ära.

Mõtlesin alati, et selleks, et keegi sind rassistiks kutsub, on vaja ikkagi midagi põrutavat ja tõepoolest häbiväärset käitumist.
Ilmselgelt võib mind hetkel lahterdada idiootide hulka, et võisin olla taoline naiivitar ja uskuda, et solvangu välja teenimiseks peab kurjemat vaeva nägema.

Ei pea. Burberry flat. Suurus 37 ja pool.

Päris kummaline.
Olen immigrant, kes müüb kingi ja ilmselgelt oman nüüd ka tiitlit rassist.

Tere, kallid vanemad.
Teie tütar on rassist.

Siiamaani on naljakas veel.

Tekib küsimus - what is there to come?!

Õilmitse õilmitse, alateadvus. Õilmitse.

Click....click....click...nii....krediitkaarti number, aegumise tähtaeg.....click...click...
Nonii,see on nüüd siis tehtud. Easy Jet. Üsna varsti olen Tallinnas.
Pakin oma asjad ja lähen lennujaama.
Tube.
Haiseb ja on umbne, nagu alati. Fuhh. Kell on pööratult vara, aga ilm on ilus. Külm, aga ilus.

Check in. Pagas ära. Nii.Värav...mis värav mul on.Ahhaaa.....käes.
Jalutan väravani.
Jube vähe inimesi seisab seal. Esmapilgul tundub nii 20-e jagu. Huvitav, kas nad on lendu edasi lükanud, on automaatselt mu esimene mõte.....näis.

Ja siis läksime lennukisse, mis oli väike....selline nagu private jet tüüpi....oligi umbes 20le inimesele.Meile selgitati, et ah, suure lennukiga oli mingi jama ja noh, vahet pole, muidu on kõik sama, ainult väiksem lennuk ja ongi mugavam. Pileti hind ikka sama ja et nad vabandavad ebameeldivuse pärast, aga soovivad head lendu.
Inimesed on nagu mingis pilves. Kõik on uniselt õnnelike nägudega ja kuidagi uimased.
Nad on reipad ja elavad, aga ikkagi kuidagi nagu poolunes. Naljakas.

Vaatan veits ringi.
Istmed on siin jagatud kahekaupa. Mõnus. Tavaliselt on kolmekaupa ja nii rõvedalt ebameeldiv on inimestest mööda saada, kui sa istud kõige aknapoolsemal toolil.Oehh. Ja siin pole üldse nii valge. Kreemjas ja hämar on. Siuke pehme. Nats nagu Criminal Minds sarjast pärit lennuk, aga väiksem.
Mõtlen, et lounge´i mahe muusika on veel puudu, siis oleks täiesti luks.
Istun maha.
Mu kõrvale istub ärimehe tüüpi mees, kes on suhteliselt vaikne. Loeb mingit lehte. Kannab tumedat ülikonda ja viskab mulle korraks pilgu, et registreerida, kelle kõrvale ta istub. Ta on veitsa väsinud moega, aga tead, veits selline nagu ma-tean-et-olen-väsinud-aga-ei-näita-välja-sest-pean-olema-kõige-vastupidavam-ja-võimekam-tegelane moodi olek. A raudselt on väsinud. Ta silmade all on mustad rõngad. Tal on veits selline turris lollakas briti poissmehe soeng. Nojah, ilmselt britt. Aga ta ei räägi sõnagi. Köhatas korraks.

Näen veel, et peale reisijate on 1 stjuuardess ja piloot ja ta assistent...v kes iganes ta on, kes piloodiga "tuba" jagab.

Olime lennanud mingi poolteist tundi, hästi rahulik ilm oli. Natsa oli pilvi, muidu päike säras...me olime nagu ikka pealpool pilvi....kuulasin mussi ja vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et ehh...tundub, nagu oleks suvi õues, tegelt eestis on mingi miinus 20 kraadi ja täielik talv. Totakas irve tuleb näole. Veits selline melanhoolik lööb välja. Ise ka imestan oma peas, et vaata aga vaata, äkki olengi õrnahingeline.

ja siis.... mingil hetkel nägin kuidas meie alt lendas läbi see kolmnurkne sõjaväe reaktiivlennuk....ja risti teine lendas ülevalt läbi. Misasja?!
Hullu imelik oli olla. Mis selle eriti veidraks tegi oli fakt, et tundus, nagu ainult mina nägin seda...ja mees mu kõrval ka. See lollaka briti poissmehe soenguga.
A ta nagu ei reageerinud....ma ka ei teinud sellest numbrit, lihtsalt mõtlesin,et hullu veider, huvitav, mis toimub ja naljakas, et kõigil on suva.
Vaatasin inimesi - jalutavad ringi, käivad vetsus, vestlevad muretult, loevad raamatut.

Mäletan, et mõtlesin - nii veider, kuidas inimesed ennast nii mugavalt tunnevad.Ma ei karda lendamist, a kui ma juba kord lennukisse astun, siis ei unusta hetkeksi seda,kus viibin. Nagu mingi valmisolek on. Aga milleks?! Püha jumal, sa oled ju õhus....kilomeetreid maapinnast, mille pagana jaoks sul annab valmistuda. A alateadvus ilmselt valmistub.

Ja siis natsa raputas ja kuulsin kuidas piloodid hakkasid hullult rapsima ja hull seletamine läks lahti. Inimesed ikka olid muretud.
Ja siis tuli stjuuardess ja ütles, et ärge muretsege, need reaktiivlennukid olid lihtsalt check lennukid, mis tegid meile mingit korrasoleku kontrolli...et omad poisid ja tavaline ruttiinne värk.
Hullult imelik, miks nad ilmaasjata seda teevad. Aga kuna keegi ei reageerind, ju see siis väikeste lennukitega see alati nii on.

RAKSAKI!!!!
Meie lennuk tegi järsku 2 sellist auto-üle-katuse moodi asja.
Kõik käis aegluubis....stjuuardess kukkus ja inimesed lõid päid ära ja rappusid ja kukerpallitasid, a ma olin paigal.
Tundsin kuidas vahepeal rippusin lihtsalt pea alaspidi.Nagu nendel hulludel lõbustuspargi atraktsioonidel, kus sa mokk töllakil passid pea alaspidi ja ootad, et see okseratas su uuele tiirule viiks.
Juuksed olid rippu.
Olin paigal oma istme küljes, sest olin ainuke,kellel turvarihm kinni oli, sest ma ei tee seda kunagi lahti.....nagu päriselt....ma ei tea miks....avan selle ainult siis, kui vetsu vaja minna.

Mäletan kuidas ma mõtlesin tol hetkel, et issand kui lollid inimesed on, et nad neid rihmu kinni ei hoia....ja siis me hakkasime keerutades kõrgus kaotama ja sööstsime maa poole....
Vaatan endast paremale ja näen aknast, kuidas lennuki üks tiib ennast kerest lahti kisub.
Ma istusin teise tiiva juures. Vaatan vasakule aknast välja, see on veel alles.
Lennuki kere oli terve, salong siis, aga tiib lendas küljest.....ma täselt ei mäleta kuidas me maandusime või kuhu crashisime, aga ma mäletan, kuidas ma istusin traumapunkti ooteruumis koos piloodiga.
Pidin röntgenit ootama, sest mul oli pea ja põlv katki.
Piloodil sama jama. Palju oli tahma ja vereplekke...ja siis järksu astus see mees, kes istus minu kõrval protseduuride toast välja ja kõndis vaikides, endiselt suht emotsioonitu näoga meist mööda, käsi kipsis.

Imelik, et meil ei olnd nagu midagi viga. Ja valus nagu ka pold.
Me olime ainukesed kes pääsesid sellest katastroofist.

Järgmine hetk, mida mäletan oli see, kui olin vanemate juures kodus ja ema oli hullult mures, et kas sa ikka pead tagasi londonisse jälle lendama....vaata mis eelmisel korral juhtus.

"Jaaa!!! Pean küll, ema! Las ma olla. Sa ju tead väga hästi, et ma lähen niikuinii, hoolimata sellest, kas sa üritad mind veenda või mitte." Ja ostsin netist pileti.

"Nojah, aga....kas sa ei karda? Enamus inimesi ei julgeks elu sees enam lennuki peale minna."

Mäletan kuidas ma mõtlesin, et issand ku veider...ma peaks ju ka kartma, kummaline, et ma üldse ei karda. Mida ka päriselt tundsin. Oli mis oli,mis siin teha. Ega maailm seepärast siis nüüd seisma jää.

Viimane asi, mida mäletan on see, et lähen Tallinna lennujaama sisse ja teen check in-i ja siis ärkasin üles ja mõtlesin, et miiiiisasi see nüüdsis oli???!!!

Kus oli ohutunne?! Kus oli eelaimdus? Kus oli väikegi alarm, et midagi on valesti?!
Üldse ei tundund veider, et väikse lennukiga pidi lendama, et mees mu kõrval ei rääkinud ja inimeste jutt oli hägune sumin.

Ja Eestis oli SUVI!!! Ei olnudki talv. Kuigi Londonis oli vägagi talv.
noh....misasi see oli, ahh?!
Ilma naljata nagu, päriselt!!!!
Ma pole ammmmmu nii reaalset ja detailset unenägu näinud...ja nii detailselt meelde jäänud.
Appikene, see on nii hirmutav.....ma mäletan, mida ma mõtlesin ja mida ma tundsin.
Et suht pohlad olid, mis juhtus, a samas mõtlesin, et apppii, nii naljakas, et mul ükskõik on....see oli ju nii hull olukord, millest ma just välja tulin. Ja tervena. Aga ikka oli ükskõik ja ikka ostsin uue pileti.
Unenäo sees oli eneseanalüüs.
Asjade sees on asjad, mis seletavad teisi asju.

Kas see ongi nüüd see hetk, kus inimesed lähevad hulluks ja kujutavad ette alternatiivseid maailmu?! Või on see mu alateadvuse ja aju märguanne, et aitab, nüüd on puhatud küll. Hakka mind jälle kasutama.Jäta need kingad ja pane ennast tööle.
Olen valmis elama ja õilmitsema.

Siiralt Sinu,
Alateadvus.

Looking back, over my shoulder...

Siin ta siis nüüd on.
Kokkuvõte.
Pole just eriti originaalne vaadata möödund aastale näkku ja vaagida, mis sai tehtud ja mis mitte. Võibolla oleks kõige arukam alustada sellest, mida lubasin teha sel aastal. Lubasin endale, et ei hakka hullupööra kõhnuma, jaburaid dieete läbima, rohkem trennis käima, vähem raha raisata ega midagi sellist, tõotasin pühalikult end hoida ja halbades olukordades ennast terveks jätta. Uskumatu, AGA, hoolimata nendest shokihetkedest, mis 2009 mulle tõi, olen ikka terve. Ja ise ka ei usu, aga õnnelik. Ilma põhjuseta, lihtsalt sellepärast, et jäin terveks.

Kui veits nüüd mõtlema hakata, siis rohkem oli nagu veidraid ja negatiivset, kui paduõnne ja positiivset. Kummalisel kombel aga jääb 2009 siiski selliseks mandariinimaiguliselt mõnusaks. Mis siis ikkagi sai?!
-Palju halbu projekte, mis nõudsid meeletut läbisurumisjõudu ja vastupidavust.
- Usk kogu maailma õnne taastati ja võeti jälle ära.
- sündis 2 väga olulist uut olendit.
- oli film.
- oli palju kadunud närvirakke ja unetuid öid, saksa keelt ja paduvihma.
- maailma kõige ilusam hommikusöök 19. septembri hommikul enne lennujaama minekut
- õõnes tunne ja kihelevad sõrmeotsad 19. septembri pärastlõunal Stanstedis.
- uus elukeskkond.
- elu kõige kummalisem töö.
- elu kõige parem otsus.

Niiet kui nüüd tibud kokku lugeda, siis sai palju ilusaid helekollaseid.

Ma luban jätkuvalt sedasama: järgmisel aastal püüan elada nii, et jään ükskõik mis olukorras terveks ja tunnen rõõmu väikestest asjadest. Nii on. Punkt!

Mõnusat vana lõppu, mu kallid!

Letters from shoe girl.

Ja ma leidsin tore loo täna juhulikult.

http://www.youtube.com/watch?v=EyC7jkx8k6o

PÄEV 6.

Ärkan. Peale umbes igaviku ( tegelikult umbes poolteist tundi ) tirisenud
Nokia piuksuva äratuse peale.
Laisalt minekut.
Hommik.
Kohv.
Kleit.
Meik.
Kontsad kotti.

Ma olen nüüd targem. Jajaa. Kõvasti targem. Nüüd panen oma valged Lacoste´i käimad jalga, kui tööle lähen. Nagu kõik ülejäänud kontoritöötajad, ärimehed, saiamüüjad, kioskipidajad ja muidu inimesed.

Olen aru saanud, et tänaval kontsades käivad ainult inimesed, kellel pole kuhugi kiire või kellel on vääääääga palju vaba raha ja aega. Ja siis nad loivavad mööda Londoni tänavaid ja annavad on krudisevat ära kohtadesse nagu Selfridges ja muud kallid kaubamajad, kus saab konsumeerida, konsumeerida ja konsumeerida nii kaua kuni on aeg haarata skinny latte ( mitte tavaline, sest tavaline on tehtud piimaga, mis sisaldab rasva ja rasv teeb edukad ja ilusad paksuks ja tavapäraseks)ja Caesari salat. Tavalised inimesed, kes tool käivad kõnnivad enamasti tossudega.

Alguses oli küll veidi kummaline, et jalutab vastu tsikk kontorikleidis ja adi tossudes. Selline what the ff.....?! tunne oli. Aga siis hakkas pusle kokku jooksma.

Täna olen tubli ja jõuan tööle ilma suurema jooksuta.
Nüüd kuulan tänaval ja metros ainult oma muusikat, sest see annab elule teise dimensiooni. Vaata proovi ka nii teha, et sulged välishelid ja kuulad ainult oma mussi.Maailm saab KOHE teise värvi. Inimesed tunduvad teistsugused ja liiguvad kummaliselt, sest sa ei kuule nende liikumise heli. Eriti metroos. Seal on jube tore jälgida.
Istusin tükk aega ja jälle mõtlesin, et siin on NIII palju inimesi. Mida need inimesed teevad, ahh?! Päriselt! Nad kõik ju teevad midagi ja lähevad kuhugi. Räägivad kellegagi, saavad kokku, joovad kohvi või lähevad tööle. VÕI üritavad avada omale pangakontot linnas, kus kõik vähegi asjaajamine võtab aega umbes 29 valgusaastat või midagi selletaolist.

Selfridges.
Ostan ajaleheputkast omale väikese tabaluku, et saaks ajutisi metallkappe kasutada, kuhu oma asjad panna.
Panen kingad jalga.

Täna punased, sest täna on mul kleit seljas.

Palju uusi inimesi on. Vaatan kella. 8 tundi veel.Puhhhh! Mis seals ikka.
Täna on aeglane päev. Kliente liigub vähe, aga karjati. Taas tähelepanek.

Neil on 2 liikumis- ja ilmumisvormi:
1 - nad liiguvad ükshaaval, aeglaselt, reeglina on neid osakonna peale 3.
2 - nad saabuvd 3ste gruppidena hõivates kogu osakonna ja siis nõudes teenindust, kõik samal ajal. KÕIK!

Äärmused. Märksõna. Kirjutame sinisesse märkmikusse salaja üles.

Esimese tunni jooksul müün ühele asiaadile 2 paari saapaid. Ühed Alexander McQueeni omad ja teised Chloe omad. Kokku saan selle eest 1200 naela.
Mõnus.

Päev on pikk ja nõme ja midagi ei osteta. Ja aeglane. Tatt. Jah. Just tatt. Pikk, lägne ja pigem ebameeldiv. Tatt.

Lõunal saan Kätuga kokku ja räägin Eesti keeles.

Lähen tagasi. Luke testib eestikeelset väljendit "ära aja sitta!"
See on nii naljakas, et ma purskan tahtmatult disainerosakonna kassas naerma. Äärmiselt ebaviisakas. Assistant manager viskab pilgu. Kuna aga seisan tema ülemuse kõrval, kes samamoodi naerab, ei saa ta mulle midagi teha.
Lihtne!

Saan teada, et meil esimesel korrusel töötab üks eesti tüdruk.
Luke:"Tuuuutsi!!! Come and meet your fellow compadre!"
Kohtun eestlasega. Täitsa tore. Üllatuslikult isegi.

Ja siis tuleb TEMA mu juurde. Nimetagem see olend tinglikult TEMAKS. Sest inimene ta pole. Ta ongi olend. Nagu Voldemort, kelle nime kunagi välja ei öelda. Ma arvan, et TEMAl ei olegi nime. Ta võib olla näiteks...hmm.....Talumatu Emotsionaalselt Mittestabiilne Ahv.TEMA.Nagu KITT, aga KITT oli waaaaay ägedam. Ta tuleb sisse ja hoib ühes käes kahte paari Gina kingi, mis on maailma kõige säravamad ja kuldsemad ja silmadele valus vaadata ja otseloomulikult maksavad väikese noorpere kuu eelarve.Ja palub suurust 2 ja pool või 3. Kalkuleerin kiiresti. Eestikeeli tahtis ta siis kingi number 35 ja pool või 36. Lähen lattu.

" I´m sorry, all we have is no 3. And this is the last pair left. The one on display. But we have silver version of it."
"NO! I need golden ones. I have looked for them for ages!"

TEMAl on ka sidekick - araabia mees. Ilmselgelt suss.

Annan talle kinga. Ta kiljatab.
"LOOK!!!This one is much bigger! What´s wrong with the shoes?!"
Ooota, misasja...mismõttes?!
Seletan talle, et kingad on identsed ja tavaliselt on nii, et inimestel kipub üks jäse olema suurem kui teine. Kas siis käsi või jalg või isegi silmad on erinevad...ja kõrvad.

"NO! I know my feet. They are perfect and EXACTLY the same size!"
Püha perse!!!
Jaurab veel teemal, et kas Gina poest ei saa neid kingi. Ja miks ma sinna ei helista.
Pakun võimaluse, et saan vaadata meie andmebaasist, kas meie firmas kuskil teises poes on soovitud kingi, siis saan siia tellida. Meil ei ole. Mille peale ta keerab täiesti hüsteerikuks kätte ära ja tahab, et me ikk sinns Gina poodi helistaksime. Mu kolleeg aitab talle seletada, et me ei osuta sellist teenust.

"You just don´t want to!!!!"

Kuule, mine-sa-ka-tead-kuhu!!!! Ta jaurab kaua ja järjepidevalt ja elab läbi vist kas miniinsuldi või vähemalt närvivapustuse. Selles olen üsna kindel. Ja ta vist....jah.....ta nutab! TEMA istub ja jagab korraldusi mehele, kes peab talle need kingad "NO MTTER WHAT!!!" kuskilt maailma nurgast välja ajama. Kasvõi vabrikust tellima. Teda ei huvita.

Sulnilt unustan nad. Ilmselgelt läheb neil vähemalt tund mõtlemaks, mida teha. Hiljem selgus, et läkski! Hah! Teenindan kliente, kes on inimesed ja savad päris maailmast aru. Umbes tund hiljem küsib üks teine sales assistant mu käest:
"Are these freaks your customers?!"
"The pink tiny one?"
"Mhmhh...."
"Yep, mine. They ´re stIll here???? What do they want?"
"To see the manager"
JOHHAIDIIII!!

Küsin, kas saan aidata.
"We want discount. Look, they look so different."
Ma isegi ei vaevu. Ütlen neile, et kuna kingad pole kahjustatud, ega erine teineteisest karvavõrdki, siis vaevalt nad allahindlust saavad.

"You didn´t even ask! Why are you doing this to us?"
Ei viitsi. Lähen tuimalt Luke´i juurde, teades täpselt, mida ta neile ütleb.

Luke:"I can´t see the difference. No....the colour is the same....No, the stones sparkle the same way. No, you cannot have a discount, shoes are perfectly fine! You don t have to buy them. Nobody is forcing you!"

Jätame nad üksi. Las siis otsustavad ja peavad aru. Sidekickist on kahju. Kuidas ta siukse naise otsa sattus. Masendav.

Miski aeg hiljem mässan Burberry saapakarpidega ja Luke astub stockroomi.

"This is official announcment! You are ordered NOT to sell these shoes to this loonatic! Really. Does it sound illogical?"
"Nope!" Vaikselt ja jõetult nõustun. Ühman.
"Good! I´m going home!"

Lähebi.
Ma siiani ei tea, kas ta ostis need kingad. Nende nimi oli igatahes Gina Ice 35mm Gold. Mulle süübib see pikaks ajaks ajukäärude vahele. Paraku.
Pildi panen ka juurde.

Gina Ice 35mm GOLD

Kohutav!!!!
Ma lõpuni ei tea, mis sai.
Ei huvita.
Nii õudne, kui mõnel inimesel on nii palju raha,et ta ei oska sellega midagi muud teha, kui korraldada maailmavalulik murre inimkonda ja üritada normaalsetele inimestele selgeks teha, et kui ta nüüd sureb, siis on see meie süü, sest ta ei saa oma kingi. Ma mõtlesin, et huvitav, kuidas inimesed sellisteks muutuvad. Auga noh. Kuidas see protsess õieti nagu siis välja näeb, ah?!

Edasi oli vaikne.
Oma viimase 30min jooksul tööl müüsin ühele tsikile 600 naela maksvad Louboutini imeilusad kingad ja ühele naisele 450 naela maksvad Burberry madalad saapad. Mis siin salata, kah stiilsed.

Sain päeval ka ühelt paarilt kommentaari " You are really good sales assistant! Like really, you helped us. Thank you."

Ma lihtsalt tänasin ja läksin laoruumi tagasi. Korraks oli tore kah. Äkki see ikkagi on oluline, kuidas ja mis energiat sa teistesse inimestesse süstid, ah?! Võiks ju olla.

Olen väsinud.
Lähen koju.
Tee pealt Tescost ostan piparmündi teed, 3 banaani ja 4paki õlut. Tuli tunne, et võiks natukene külma õlut juua. Kuna oma kerest on kahju, siis kodus keedan omale pruuni riisi ja teen ahjus forelli.
Ja joon klaasi külma õlut.

Jalad jälle tuksuvad ja mõtlen, et homme jälle.
Ja nii on.
Homme olen vähem tööl ja jõuan inimese asju teha ka.

Ja olen aru saanud, et inimestele on võimalik läheneda nii, et sa tegelt ka aitad neid. Nii veider kui see ka ei tundu. Sa lihtsalt pead aru saama sellest, mis mõtte või eesmärgiga see rikas inimene su poodi jalutas. Nad ei ole pahad, nad on lihtsalt materiaalsuse poolt kuidagi muundatud. Mitte kõik, aga enamik küll.

Kirjutan nüüd oma eesti panga koordinaadid üles ja loodan, et nad saavad mu esimese palga maksta eesti kontole, sest vastasel juhul saan palka alles novembri lõpus. Sest mul pole veel kohalikku pangakaarti. Näis, mis homme saab.

Kuulmiseni,
Muhv.

Hallo kosmos, hallo London.

Mina.
Jah. Täiesti mina ise. Tulin. Jah, tulin Londonisse.
Armastus, väsimus, viha, jõetus , metroo, palavus, kurnatus, õnn, rahu, uudsus, kunst, kihid, kultuur, inimesed, metroo...metroo....väkk...metroo....

Ma olen nüüd vaene. Ma ei hooli.
Tegin otsuse. Setitasin selle. Olen rahul. Kõik on hästi. On ja ei ole. Mul pole midagi, aga mul on kõik. KÕIK!
Ma olen realist, ma olen melanhoolik, ma olen unistaja, ma olen pessimist, ma olen hipisitt, ma olen elu.

Elu on tore.
Tõesti.
Koos kõige sitaga, mis ta sees on. Aga sitta on täpselt nii palju kui head.
Ja ma luban....luban, et kirjutan kohe pikemalt sellest, kuidas ma olen olnud. Minu moodi. Nii, et on veider.
Luban.
Auga.

Aijaaa....

Mulle meeldib aja iroonia. See on nagu midagi magushaput. Et kohe ei teagi, kas midagi väga head tuleb sellest kõigest välja või see hapu maitse tõmbab neelud käima. Ja nii ta ongi. Midagi vahepealset, aga mitte ebameeldivat. Nagu aeg, sest et vahel sa ootad nii pikkisilmi millegi suure möödumist ja lõppu ja see tulebki kätte. Kui lõpp on käes, siis hakkad mõtlema jällegi, et mis siis edasi. Sa kardad hakata igatsema.

Iroonia.

Saad selle, mida tahad ja siis otsutad juba ümber. Inimloomuse võime olla MITTE rahul sellega, mis on ja kui tahetu ning kauaoodatu juba käes on, siis tuleb ju nina kripsu tõmmata ja uusi asju tahtma hakata. Kahtlema ja mõtlema, kas see eelmine mõte oli ikka nii hea, kui esmapilgul paistis.

Iroonia.

Ja nii on praegu ka. Kuradi kadunud närvid, magamata ööd, frustratsioon ja mõttetuimus saab läbi, aga ometi sa leiad jälle midagi, mille pärast sa sooviks seda sama sitta jälle 2 kuu jagu. Et mõned asjad oleksid olnud teisiti ja mõned inimesed algusest peale sellised nagu nad on seda praegu. Nii nagu aeg nendega teinud on ja mida neile toob ja näitab.
Hipisita mölin ja ära näritud närvide kummastav kooskõla.
Iroonia.

... ja siis tuleb London.

Praegu imeb kõik.

Ma tahan, et aeg seisma jääks.
Nüüd!!!!
Ma tahan, et mitte midagi ei juhtuks ja ma saaks kõik ära külmutada ja siis vaikselt ükshaaval molekul molekuli haaval lahti sulatama hakata seda kõike.

Ma ei taha, et kell tiksuks.
Ma ei taha, et inimesed paanitseksid.
Ma ei taha, et üles filmitud materjal oleks praak.
Ma ei tahaks öelda "i told you so" selle peale, kui küsisin omapoolselt tehnilist meeskonda.
Ma tahaks mingitele inimestele öelda mingeid asju, mida ei saa.
Ma tahaks kõik pika puuga perse saata.

Ja üle kõige ma tahaks praegu magada nii kaua kui võimalik, elimineerida äratuskell kui selline, kaissu pugeda ja silmad kõvasti kinni panna.
Ma tahaks, et poleks mõttetut paska ja sitarahet, mis ei lõpe vist iial.

Ja ma tahaks uskuda, et maailmas on olemas balansiseadus mille kohaselt kõik negatiivne kaalutakse üles samaväärselt positiivsega. Varsti peab midagi väga head ja edukat juhtuma. Selle seaduse kohaselt vähemalt.