helent

Ise olengi immigrant.

2010-01-19T02:22:00.004+02:00

Palju on nimesid, millega üks inimene teist kutsuda võib.
Kannibal näiteks. Kannibal on halb inimene, kes sööb teisi liigikaaslasi.
Siis on veel selline inimene olemas nagu naiivitar aka sinisilm. Naiivitar võib isegi tore olla, aga teda pole õnnistatud just hiilgava mõttesäraga.
Ahistaja. Äärmiselt halb inimene.
Psühhopaat....nohh, suhteliselt kehva võitu liigitus ka sinna suunda.
Mõrsukas!!! Tugev sõna. Mõrtsukas. Ikkagi R on sees ja puha. Mõrtsukas on ka Piibli kohaselt ühes hullemas põrguringis, kuhu vargad ja muidu sulid isegi ei küündi. Mõrtsukas on ikka kohutavalt halb inimene, kelle hinges päike ei paista.

Idioot. Tema võib olla isegi armas kohati. Oleneb välimäärajatest, olukorra tõsidusest ja rumaluse tasemest, kuid siiskui suhteliselt ohutu variant. Vahel võib nii kutsuda küll teist inimest ju. Pole nagu mõrtsukas. Isegi ei kõrbe põrguringis. Isegi mitte ühes, rääkimata kõigist seitsmest.

Ja siis on olemas veel rassist.
Jah. Rassist on inimene, kes alavääristab teise rassi esindajat. Ta teeb seda teadlikult ja mõnutundega, olles sügavalt veendunud, et tema etnilised näitajad ja tunnusjooned on kõige õigemad ever created.
Tundes ennast pole kunagi mõelnud, et ma võiks ükskõik kes nendest olenditest olla.
Möödunud nädalal tuli välja, et ma ikkagi siis olen vist rassist.
Või nii vähemalt ütles mulle sügavalt silma vaadates üks asiaat.

Mille pärast?

Kingade.

Sa ei pea mitte midagi tegema selleks, et rassistiks saada.
Sa pead minema ainult laoruumi otsima Burberry allahinnatud kinga vasakut poolt. Number 37 ja pool.
Tuled välja. On segadus. Ja kassa juures seisab 2 tumeda peaga prouat, kes tahavad sama kinga. Annan oma prouale kingad kätte ja lähen uut tooma. Sama suurus, sama king.

Tulen välja ja ..... "See ei ole see king, mis ma teile andsin!!"
"Ei ole?!"
"See on palju mustem kui see, mis ma teile andsin."
"Tõesti?! Siin võis küll segadus olla, aga ma läksin teile teist kinga tooma."
"Ei, ma nägin kuidas sa meelega panid selle naise karpi puhtama kinga. Ma tahan, et sa läheksid ja võtaksid selle paari ära selle naise käest!"
"Vaadake, asi on nii, et....."

Ja siis sa seletad, et Proua on lahkunud ja ma võin proovida kinga puhastada ja siis ta karjub su peale ja siis sa kuulad ja kuulad, sest sa oled seda ale ajal juba nii palju näinud, kuidas inimesed mitte millegi peale ära flipvad. Ja siis kõlab see sõna.

"It´s horrible what you are doing here.It´s discrimination!!! You are being such a racist!"

"Excuse me....did you just call me a racist?!"

Ja sa pole isegi tige, vaid pigem üllatunud, et selleks, et sind rassistiks kutsutakse on vaja vaid allahinnatud disainerkinga.

Püüan seletada, et ma pole kunagi kedagi diskrimineerinud ja kui oli segadus, siis kindlasti mitte tahtlik.
Tahab näha manageri.
Näeb.
Saab eitava vastuse ja vastulöögi - that was an innocent mistake, if it ever happened. My employee has done everything correctly, but if u wish to file a complaint, then you can do it on the ground floor in customer service.

Leiame laost siiski sama kinga kolmanda paari.
Peale seda on hetkeline vahelduv pilvisus ja siis lööb taeva särama ja preili asiaat muutub maailma toredaimaks kliendiks ja ostab miljon protsenti allahinnatud kingad ära.

Mõtlesin alati, et selleks, et keegi sind rassistiks kutsub, on vaja ikkagi midagi põrutavat ja tõepoolest häbiväärset käitumist.
Ilmselgelt võib mind hetkel lahterdada idiootide hulka, et võisin olla taoline naiivitar ja uskuda, et solvangu välja teenimiseks peab kurjemat vaeva nägema.

Ei pea. Burberry flat. Suurus 37 ja pool.

Päris kummaline.
Olen immigrant, kes müüb kingi ja ilmselgelt oman nüüd ka tiitlit rassist.

Tere, kallid vanemad.
Teie tütar on rassist.

Siiamaani on naljakas veel.

Tekib küsimus - what is there to come?!

Õilmitse õilmitse, alateadvus. Õilmitse.

2010-01-05T03:00:00.003+02:00

Click....click....click...nii....krediitkaarti number, aegumise tähtaeg.....click...click...
Nonii,see on nüüd siis tehtud. Easy Jet. Üsna varsti olen Tallinnas.
Pakin oma asjad ja lähen lennujaama.
Tube.
Haiseb ja on umbne, nagu alati. Fuhh. Kell on pööratult vara, aga ilm on ilus. Külm, aga ilus.

Check in. Pagas ära. Nii.Värav...mis värav mul on.Ahhaaa.....käes.
Jalutan väravani.
Jube vähe inimesi seisab seal. Esmapilgul tundub nii 20-e jagu. Huvitav, kas nad on lendu edasi lükanud, on automaatselt mu esimene mõte.....näis.

Ja siis läksime lennukisse, mis oli väike....selline nagu private jet tüüpi....oligi umbes 20le inimesele.Meile selgitati, et ah, suure lennukiga oli mingi jama ja noh, vahet pole, muidu on kõik sama, ainult väiksem lennuk ja ongi mugavam. Pileti hind ikka sama ja et nad vabandavad ebameeldivuse pärast, aga soovivad head lendu.
Inimesed on nagu mingis pilves. Kõik on uniselt õnnelike nägudega ja kuidagi uimased.
Nad on reipad ja elavad, aga ikkagi kuidagi nagu poolunes. Naljakas.

Vaatan veits ringi.
Istmed on siin jagatud kahekaupa. Mõnus. Tavaliselt on kolmekaupa ja nii rõvedalt ebameeldiv on inimestest mööda saada, kui sa istud kõige aknapoolsemal toolil.Oehh. Ja siin pole üldse nii valge. Kreemjas ja hämar on. Siuke pehme. Nats nagu Criminal Minds sarjast pärit lennuk, aga väiksem.
Mõtlen, et lounge´i mahe muusika on veel puudu, siis oleks täiesti luks.
Istun maha.
Mu kõrvale istub ärimehe tüüpi mees, kes on suhteliselt vaikne. Loeb mingit lehte. Kannab tumedat ülikonda ja viskab mulle korraks pilgu, et registreerida, kelle kõrvale ta istub. Ta on veitsa väsinud moega, aga tead, veits selline nagu ma-tean-et-olen-väsinud-aga-ei-näita-välja-sest-pean-olema-kõige-vastupidavam-ja-võimekam-tegelane moodi olek. A raudselt on väsinud. Ta silmade all on mustad rõngad. Tal on veits selline turris lollakas briti poissmehe soeng. Nojah, ilmselt britt. Aga ta ei räägi sõnagi. Köhatas korraks.

Näen veel, et peale reisijate on 1 stjuuardess ja piloot ja ta assistent...v kes iganes ta on, kes piloodiga "tuba" jagab.

Olime lennanud mingi poolteist tundi, hästi rahulik ilm oli. Natsa oli pilvi, muidu päike säras...me olime nagu ikka pealpool pilvi....kuulasin mussi ja vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et ehh...tundub, nagu oleks suvi õues, tegelt eestis on mingi miinus 20 kraadi ja täielik talv. Totakas irve tuleb näole. Veits selline melanhoolik lööb välja. Ise ka imestan oma peas, et vaata aga vaata, äkki olengi õrnahingeline.

ja siis.... mingil hetkel nägin kuidas meie alt lendas läbi see kolmnurkne sõjaväe reaktiivlennuk....ja risti teine lendas ülevalt läbi. Misasja?!
Hullu imelik oli olla. Mis selle eriti veidraks tegi oli fakt, et tundus, nagu ainult mina nägin seda...ja mees mu kõrval ka. See lollaka briti poissmehe soenguga.
A ta nagu ei reageerinud....ma ka ei teinud sellest numbrit, lihtsalt mõtlesin,et hullu veider, huvitav, mis toimub ja naljakas, et kõigil on suva.
Vaatasin inimesi - jalutavad ringi, käivad vetsus, vestlevad muretult, loevad raamatut.

Mäletan, et mõtlesin - nii veider, kuidas inimesed ennast nii mugavalt tunnevad.Ma ei karda lendamist, a kui ma juba kord lennukisse astun, siis ei unusta hetkeksi seda,kus viibin. Nagu mingi valmisolek on. Aga milleks?! Püha jumal, sa oled ju õhus....kilomeetreid maapinnast, mille pagana jaoks sul annab valmistuda. A alateadvus ilmselt valmistub.

Ja siis natsa raputas ja kuulsin kuidas piloodid hakkasid hullult rapsima ja hull seletamine läks lahti. Inimesed ikka olid muretud.
Ja siis tuli stjuuardess ja ütles, et ärge muretsege, need reaktiivlennukid olid lihtsalt check lennukid, mis tegid meile mingit korrasoleku kontrolli...et omad poisid ja tavaline ruttiinne värk.
Hullult imelik, miks nad ilmaasjata seda teevad. Aga kuna keegi ei reageerind, ju see siis väikeste lennukitega see alati nii on.

RAKSAKI!!!!
Meie lennuk tegi järsku 2 sellist auto-üle-katuse moodi asja.
Kõik käis aegluubis....stjuuardess kukkus ja inimesed lõid päid ära ja rappusid ja kukerpallitasid, a ma olin paigal.
Tundsin kuidas vahepeal rippusin lihtsalt pea alaspidi.Nagu nendel hulludel lõbustuspargi atraktsioonidel, kus sa mokk töllakil passid pea alaspidi ja ootad, et see okseratas su uuele tiirule viiks.
Juuksed olid rippu.
Olin paigal oma istme küljes, sest olin ainuke,kellel turvarihm kinni oli, sest ma ei tee seda kunagi lahti.....nagu päriselt....ma ei tea miks....avan selle ainult siis, kui vetsu vaja minna.

Mäletan kuidas ma mõtlesin tol hetkel, et issand kui lollid inimesed on, et nad neid rihmu kinni ei hoia....ja siis me hakkasime keerutades kõrgus kaotama ja sööstsime maa poole....
Vaatan endast paremale ja näen aknast, kuidas lennuki üks tiib ennast kerest lahti kisub.
Ma istusin teise tiiva juures. Vaatan vasakule aknast välja, see on veel alles.
Lennuki kere oli terve, salong siis, aga tiib lendas küljest.....ma täselt ei mäleta kuidas me maandusime või kuhu crashisime, aga ma mäletan, kuidas ma istusin traumapunkti ooteruumis koos piloodiga.
Pidin röntgenit ootama, sest mul oli pea ja põlv katki.
Piloodil sama jama. Palju oli tahma ja vereplekke...ja siis järksu astus see mees, kes istus minu kõrval protseduuride toast välja ja kõndis vaikides, endiselt suht emotsioonitu näoga meist mööda, käsi kipsis.

Imelik, et meil ei olnd nagu midagi viga. Ja valus nagu ka pold.
Me olime ainukesed kes pääsesid sellest katastroofist.

Järgmine hetk, mida mäletan oli see, kui olin vanemate juures kodus ja ema oli hullult mures, et kas sa ikka pead tagasi londonisse jälle lendama....vaata mis eelmisel korral juhtus.

"Jaaa!!! Pean küll, ema! Las ma olla. Sa ju tead väga hästi, et ma lähen niikuinii, hoolimata sellest, kas sa üritad mind veenda või mitte." Ja ostsin netist pileti.

"Nojah, aga....kas sa ei karda? Enamus inimesi ei julgeks elu sees enam lennuki peale minna."

Mäletan kuidas ma mõtlesin, et issand ku veider...ma peaks ju ka kartma, kummaline, et ma üldse ei karda. Mida ka päriselt tundsin. Oli mis oli,mis siin teha. Ega maailm seepärast siis nüüd seisma jää.

Viimane asi, mida mäletan on see, et lähen Tallinna lennujaama sisse ja teen check in-i ja siis ärkasin üles ja mõtlesin, et miiiiisasi see nüüdsis oli???!!!

Kus oli ohutunne?! Kus oli eelaimdus? Kus oli väikegi alarm, et midagi on valesti?!
Üldse ei tundund veider, et väikse lennukiga pidi lendama, et mees mu kõrval ei rääkinud ja inimeste jutt oli hägune sumin.

Ja Eestis oli SUVI!!! Ei olnudki talv. Kuigi Londonis oli vägagi talv.
noh....misasi see oli, ahh?!
Ilma naljata nagu, päriselt!!!!
Ma pole ammmmmu nii reaalset ja detailset unenägu näinud...ja nii detailselt meelde jäänud.
Appikene, see on nii hirmutav.....ma mäletan, mida ma mõtlesin ja mida ma tundsin.
Et suht pohlad olid, mis juhtus, a samas mõtlesin, et apppii, nii naljakas, et mul ükskõik on....see oli ju nii hull olukord, millest ma just välja tulin. Ja tervena. Aga ikka oli ükskõik ja ikka ostsin uue pileti.
Unenäo sees oli eneseanalüüs.
Asjade sees on asjad, mis seletavad teisi asju.

Kas see ongi nüüd see hetk, kus inimesed lähevad hulluks ja kujutavad ette alternatiivseid maailmu?! Või on see mu alateadvuse ja aju märguanne, et aitab, nüüd on puhatud küll. Hakka mind jälle kasutama.Jäta need kingad ja pane ennast tööle.
Olen valmis elama ja õilmitsema.

Siiralt Sinu,
Alateadvus.

Looking back, over my shoulder...

2009-12-31T14:40:00.003+02:00

Siin ta siis nüüd on.
Kokkuvõte.
Pole just eriti originaalne vaadata möödund aastale näkku ja vaagida, mis sai tehtud ja mis mitte. Võibolla oleks kõige arukam alustada sellest, mida lubasin teha sel aastal. Lubasin endale, et ei hakka hullupööra kõhnuma, jaburaid dieete läbima, rohkem trennis käima, vähem raha raisata ega midagi sellist, tõotasin pühalikult end hoida ja halbades olukordades ennast terveks jätta. Uskumatu, AGA, hoolimata nendest shokihetkedest, mis 2009 mulle tõi, olen ikka terve. Ja ise ka ei usu, aga õnnelik. Ilma põhjuseta, lihtsalt sellepärast, et jäin terveks.

Kui veits nüüd mõtlema hakata, siis rohkem oli nagu veidraid ja negatiivset, kui paduõnne ja positiivset. Kummalisel kombel aga jääb 2009 siiski selliseks mandariinimaiguliselt mõnusaks. Mis siis ikkagi sai?!
-Palju halbu projekte, mis nõudsid meeletut läbisurumisjõudu ja vastupidavust.
- Usk kogu maailma õnne taastati ja võeti jälle ära.
- sündis 2 väga olulist uut olendit.
- oli film.
- oli palju kadunud närvirakke ja unetuid öid, saksa keelt ja paduvihma.
- maailma kõige ilusam hommikusöök 19. septembri hommikul enne lennujaama minekut
- õõnes tunne ja kihelevad sõrmeotsad 19. septembri pärastlõunal Stanstedis.
- uus elukeskkond.
- elu kõige kummalisem töö.
- elu kõige parem otsus.

Niiet kui nüüd tibud kokku lugeda, siis sai palju ilusaid helekollaseid.

Ma luban jätkuvalt sedasama: järgmisel aastal püüan elada nii, et jään ükskõik mis olukorras terveks ja tunnen rõõmu väikestest asjadest. Nii on. Punkt!

Mõnusat vana lõppu, mu kallid!

Letters from shoe girl.

2009-10-13T04:38:00.002+03:00

Ja ma leidsin tore loo täna juhulikult.

http://www.youtube.com/watch?v=EyC7jkx8k6o

PÄEV 6.

Ärkan. Peale umbes igaviku ( tegelikult umbes poolteist tundi ) tirisenud
Nokia piuksuva äratuse peale.
Laisalt minekut.
Hommik.
Kohv.
Kleit.
Meik.
Kontsad kotti.

Ma olen nüüd targem. Jajaa. Kõvasti targem. Nüüd panen oma valged Lacoste´i käimad jalga, kui tööle lähen. Nagu kõik ülejäänud kontoritöötajad, ärimehed, saiamüüjad, kioskipidajad ja muidu inimesed.

Olen aru saanud, et tänaval kontsades käivad ainult inimesed, kellel pole kuhugi kiire või kellel on vääääääga palju vaba raha ja aega. Ja siis nad loivavad mööda Londoni tänavaid ja annavad on krudisevat ära kohtadesse nagu Selfridges ja muud kallid kaubamajad, kus saab konsumeerida, konsumeerida ja konsumeerida nii kaua kuni on aeg haarata skinny latte ( mitte tavaline, sest tavaline on tehtud piimaga, mis sisaldab rasva ja rasv teeb edukad ja ilusad paksuks ja tavapäraseks)ja Caesari salat. Tavalised inimesed, kes tool käivad kõnnivad enamasti tossudega.

Alguses oli küll veidi kummaline, et jalutab vastu tsikk kontorikleidis ja adi tossudes. Selline what the ff.....?! tunne oli. Aga siis hakkas pusle kokku jooksma.

Täna olen tubli ja jõuan tööle ilma suurema jooksuta.
Nüüd kuulan tänaval ja metros ainult oma muusikat, sest see annab elule teise dimensiooni. Vaata proovi ka nii teha, et sulged välishelid ja kuulad ainult oma mussi.Maailm saab KOHE teise värvi. Inimesed tunduvad teistsugused ja liiguvad kummaliselt, sest sa ei kuule nende liikumise heli. Eriti metroos. Seal on jube tore jälgida.
Istusin tükk aega ja jälle mõtlesin, et siin on NIII palju inimesi. Mida need inimesed teevad, ahh?! Päriselt! Nad kõik ju teevad midagi ja lähevad kuhugi. Räägivad kellegagi, saavad kokku, joovad kohvi või lähevad tööle. VÕI üritavad avada omale pangakontot linnas, kus kõik vähegi asjaajamine võtab aega umbes 29 valgusaastat või midagi selletaolist.

Selfridges.
Ostan ajaleheputkast omale väikese tabaluku, et saaks ajutisi metallkappe kasutada, kuhu oma asjad panna.
Panen kingad jalga.

Täna punased, sest täna on mul kleit seljas.

Palju uusi inimesi on. Vaatan kella. 8 tundi veel.Puhhhh! Mis seals ikka.
Täna on aeglane päev. Kliente liigub vähe, aga karjati. Taas tähelepanek.

Neil on 2 liikumis- ja ilmumisvormi:
1 - nad liiguvad ükshaaval, aeglaselt, reeglina on neid osakonna peale 3.
2 - nad saabuvd 3ste gruppidena hõivates kogu osakonna ja siis nõudes teenindust, kõik samal ajal. KÕIK!

Äärmused. Märksõna. Kirjutame sinisesse märkmikusse salaja üles.

Esimese tunni jooksul müün ühele asiaadile 2 paari saapaid. Ühed Alexander McQueeni omad ja teised Chloe omad. Kokku saan selle eest 1200 naela.
Mõnus.

Päev on pikk ja nõme ja midagi ei osteta. Ja aeglane. Tatt. Jah. Just tatt. Pikk, lägne ja pigem ebameeldiv. Tatt.

Lõunal saan Kätuga kokku ja räägin Eesti keeles.

Lähen tagasi. Luke testib eestikeelset väljendit "ära aja sitta!"
See on nii naljakas, et ma purskan tahtmatult disainerosakonna kassas naerma. Äärmiselt ebaviisakas. Assistant manager viskab pilgu. Kuna aga seisan tema ülemuse kõrval, kes samamoodi naerab, ei saa ta mulle midagi teha.
Lihtne!

Saan teada, et meil esimesel korrusel töötab üks eesti tüdruk.
Luke:"Tuuuutsi!!! Come and meet your fellow compadre!"
Kohtun eestlasega. Täitsa tore. Üllatuslikult isegi.

Ja siis tuleb TEMA mu juurde. Nimetagem see olend tinglikult TEMAKS. Sest inimene ta pole. Ta ongi olend. Nagu Voldemort, kelle nime kunagi välja ei öelda. Ma arvan, et TEMAl ei olegi nime. Ta võib olla näiteks...hmm.....Talumatu Emotsionaalselt Mittestabiilne Ahv.TEMA.Nagu KITT, aga KITT oli waaaaay ägedam. Ta tuleb sisse ja hoib ühes käes kahte paari Gina kingi, mis on maailma kõige säravamad ja kuldsemad ja silmadele valus vaadata ja otseloomulikult maksavad väikese noorpere kuu eelarve.Ja palub suurust 2 ja pool või 3. Kalkuleerin kiiresti. Eestikeeli tahtis ta siis kingi number 35 ja pool või 36. Lähen lattu.

" I´m sorry, all we have is no 3. And this is the last pair left. The one on display. But we have silver version of it."
"NO! I need golden ones. I have looked for them for ages!"

TEMAl on ka sidekick - araabia mees. Ilmselgelt suss.

Annan talle kinga. Ta kiljatab.
"LOOK!!!This one is much bigger! What´s wrong with the shoes?!"
Ooota, misasja...mismõttes?!
Seletan talle, et kingad on identsed ja tavaliselt on nii, et inimestel kipub üks jäse olema suurem kui teine. Kas siis käsi või jalg või isegi silmad on erinevad...ja kõrvad.

"NO! I know my feet. They are perfect and EXACTLY the same size!"
Püha perse!!!
Jaurab veel teemal, et kas Gina poest ei saa neid kingi. Ja miks ma sinna ei helista.
Pakun võimaluse, et saan vaadata meie andmebaasist, kas meie firmas kuskil teises poes on soovitud kingi, siis saan siia tellida. Meil ei ole. Mille peale ta keerab täiesti hüsteerikuks kätte ära ja tahab, et me ikk sinns Gina poodi helistaksime. Mu kolleeg aitab talle seletada, et me ei osuta sellist teenust.

"You just don´t want to!!!!"

Kuule, mine-sa-ka-tead-kuhu!!!! Ta jaurab kaua ja järjepidevalt ja elab läbi vist kas miniinsuldi või vähemalt närvivapustuse. Selles olen üsna kindel. Ja ta vist....jah.....ta nutab! TEMA istub ja jagab korraldusi mehele, kes peab talle need kingad "NO MTTER WHAT!!!" kuskilt maailma nurgast välja ajama. Kasvõi vabrikust tellima. Teda ei huvita.

Sulnilt unustan nad. Ilmselgelt läheb neil vähemalt tund mõtlemaks, mida teha. Hiljem selgus, et läkski! Hah! Teenindan kliente, kes on inimesed ja savad päris maailmast aru. Umbes tund hiljem küsib üks teine sales assistant mu käest:
"Are these freaks your customers?!"
"The pink tiny one?"
"Mhmhh...."
"Yep, mine. They ´re stIll here???? What do they want?"
"To see the manager"
JOHHAIDIIII!!

Küsin, kas saan aidata.
"We want discount. Look, they look so different."
Ma isegi ei vaevu. Ütlen neile, et kuna kingad pole kahjustatud, ega erine teineteisest karvavõrdki, siis vaevalt nad allahindlust saavad.

"You didn´t even ask! Why are you doing this to us?"
Ei viitsi. Lähen tuimalt Luke´i juurde, teades täpselt, mida ta neile ütleb.

Luke:"I can´t see the difference. No....the colour is the same....No, the stones sparkle the same way. No, you cannot have a discount, shoes are perfectly fine! You don t have to buy them. Nobody is forcing you!"

Jätame nad üksi. Las siis otsustavad ja peavad aru. Sidekickist on kahju. Kuidas ta siukse naise otsa sattus. Masendav.

Miski aeg hiljem mässan Burberry saapakarpidega ja Luke astub stockroomi.

"This is official announcment! You are ordered NOT to sell these shoes to this loonatic! Really. Does it sound illogical?"
"Nope!" Vaikselt ja jõetult nõustun. Ühman.
"Good! I´m going home!"

Lähebi.
Ma siiani ei tea, kas ta ostis need kingad. Nende nimi oli igatahes Gina Ice 35mm Gold. Mulle süübib see pikaks ajaks ajukäärude vahele. Paraku.
Pildi panen ka juurde.

Gina Ice 35mm GOLD

Kohutav!!!!
Ma lõpuni ei tea, mis sai.
Ei huvita.
Nii õudne, kui mõnel inimesel on nii palju raha,et ta ei oska sellega midagi muud teha, kui korraldada maailmavalulik murre inimkonda ja üritada normaalsetele inimestele selgeks teha, et kui ta nüüd sureb, siis on see meie süü, sest ta ei saa oma kingi. Ma mõtlesin, et huvitav, kuidas inimesed sellisteks muutuvad. Auga noh. Kuidas see protsess õieti nagu siis välja näeb, ah?!

Edasi oli vaikne.
Oma viimase 30min jooksul tööl müüsin ühele tsikile 600 naela maksvad Louboutini imeilusad kingad ja ühele naisele 450 naela maksvad Burberry madalad saapad. Mis siin salata, kah stiilsed.

Sain päeval ka ühelt paarilt kommentaari " You are really good sales assistant! Like really, you helped us. Thank you."

Ma lihtsalt tänasin ja läksin laoruumi tagasi. Korraks oli tore kah. Äkki see ikkagi on oluline, kuidas ja mis energiat sa teistesse inimestesse süstid, ah?! Võiks ju olla.

Olen väsinud.
Lähen koju.
Tee pealt Tescost ostan piparmündi teed, 3 banaani ja 4paki õlut. Tuli tunne, et võiks natukene külma õlut juua. Kuna oma kerest on kahju, siis kodus keedan omale pruuni riisi ja teen ahjus forelli.
Ja joon klaasi külma õlut.

Jalad jälle tuksuvad ja mõtlen, et homme jälle.
Ja nii on.
Homme olen vähem tööl ja jõuan inimese asju teha ka.

Ja olen aru saanud, et inimestele on võimalik läheneda nii, et sa tegelt ka aitad neid. Nii veider kui see ka ei tundu. Sa lihtsalt pead aru saama sellest, mis mõtte või eesmärgiga see rikas inimene su poodi jalutas. Nad ei ole pahad, nad on lihtsalt materiaalsuse poolt kuidagi muundatud. Mitte kõik, aga enamik küll.

Kirjutan nüüd oma eesti panga koordinaadid üles ja loodan, et nad saavad mu esimese palga maksta eesti kontole, sest vastasel juhul saan palka alles novembri lõpus. Sest mul pole veel kohalikku pangakaarti. Näis, mis homme saab.

Kuulmiseni,
Muhv.

Hallo kosmos, hallo London.

2009-09-23T01:36:00.002+03:00

Mina.
Jah. Täiesti mina ise. Tulin. Jah, tulin Londonisse.
Armastus, väsimus, viha, jõetus , metroo, palavus, kurnatus, õnn, rahu, uudsus, kunst, kihid, kultuur, inimesed, metroo...metroo....väkk...metroo....

Ma olen nüüd vaene. Ma ei hooli.
Tegin otsuse. Setitasin selle. Olen rahul. Kõik on hästi. On ja ei ole. Mul pole midagi, aga mul on kõik. KÕIK!
Ma olen realist, ma olen melanhoolik, ma olen unistaja, ma olen pessimist, ma olen hipisitt, ma olen elu.

Elu on tore.
Tõesti.
Koos kõige sitaga, mis ta sees on. Aga sitta on täpselt nii palju kui head.
Ja ma luban....luban, et kirjutan kohe pikemalt sellest, kuidas ma olen olnud. Minu moodi. Nii, et on veider.
Luban.
Auga.

Aijaaa....

2009-09-02T17:34:00.001+03:00

Mulle meeldib aja iroonia. See on nagu midagi magushaput. Et kohe ei teagi, kas midagi väga head tuleb sellest kõigest välja või see hapu maitse tõmbab neelud käima. Ja nii ta ongi. Midagi vahepealset, aga mitte ebameeldivat. Nagu aeg, sest et vahel sa ootad nii pikkisilmi millegi suure möödumist ja lõppu ja see tulebki kätte. Kui lõpp on käes, siis hakkad mõtlema jällegi, et mis siis edasi. Sa kardad hakata igatsema.

Iroonia.

Saad selle, mida tahad ja siis otsutad juba ümber. Inimloomuse võime olla MITTE rahul sellega, mis on ja kui tahetu ning kauaoodatu juba käes on, siis tuleb ju nina kripsu tõmmata ja uusi asju tahtma hakata. Kahtlema ja mõtlema, kas see eelmine mõte oli ikka nii hea, kui esmapilgul paistis.

Iroonia.

Ja nii on praegu ka. Kuradi kadunud närvid, magamata ööd, frustratsioon ja mõttetuimus saab läbi, aga ometi sa leiad jälle midagi, mille pärast sa sooviks seda sama sitta jälle 2 kuu jagu. Et mõned asjad oleksid olnud teisiti ja mõned inimesed algusest peale sellised nagu nad on seda praegu. Nii nagu aeg nendega teinud on ja mida neile toob ja näitab.
Hipisita mölin ja ära näritud närvide kummastav kooskõla.
Iroonia.

... ja siis tuleb London.

Praegu imeb kõik.

2009-08-10T22:52:00.002+03:00

Ma tahan, et aeg seisma jääks.
Nüüd!!!!
Ma tahan, et mitte midagi ei juhtuks ja ma saaks kõik ära külmutada ja siis vaikselt ükshaaval molekul molekuli haaval lahti sulatama hakata seda kõike.

Ma ei taha, et kell tiksuks.
Ma ei taha, et inimesed paanitseksid.
Ma ei taha, et üles filmitud materjal oleks praak.
Ma ei tahaks öelda "i told you so" selle peale, kui küsisin omapoolselt tehnilist meeskonda.
Ma tahaks mingitele inimestele öelda mingeid asju, mida ei saa.
Ma tahaks kõik pika puuga perse saata.

Ja üle kõige ma tahaks praegu magada nii kaua kui võimalik, elimineerida äratuskell kui selline, kaissu pugeda ja silmad kõvasti kinni panna.
Ma tahaks, et poleks mõttetut paska ja sitarahet, mis ei lõpe vist iial.

Ja ma tahaks uskuda, et maailmas on olemas balansiseadus mille kohaselt kõik negatiivne kaalutakse üles samaväärselt positiivsega. Varsti peab midagi väga head ja edukat juhtuma. Selle seaduse kohaselt vähemalt.

POLL.

2009-07-13T22:56:00.003+03:00

Poll on teisisõnu suvi 2009.
Jah.

Poll koosneb paljudest kadunud närvirakkudest, erinevatest Offi versioonidest, magamata öödest, saksa keelest, inglise keelest, palkmajadest, saunast, sääskedest, uutest väljenditest, märgadest jalgadest,vandesõnadest,üüratu heast toidust, punasest ebameeldivast naisest, mereveest, 16 tunnistest tööpäevadest, higist, karjumisest, uutest tuttavatest, meeletust väsimusest ja kurnatusest, walkie talkiedest ja earpiece´i poolt ära hõõrutud kõrvast. Kindlasti sinna hulka ei kuulu glamuur ega suvepuhkus. Kindlasti ei.

Siin Pärnu metsas on rohkem kui kummaline olla. Olemine ja hingamine on juba pingutatud. Ja eestlane olla on ühtäkki meeletult ahistav elamus. Kogu päeva sa saad saksakeelset ajupesu oma ühte kõrva. See on nagu vahelduv pilvisus, kus selged taevalaigud on asendatud inglisekeelsete lausetega. Eesti keel on kolmandajärguline väike mubuk.

Me eile Meritiga öösel, enne unne kukkumist ( ca pool 3 ) kui äratuskella hommikuks sättisime arutasime, et kui selliste projektide peal tekivad paarid, siis see peab olema päris armastus, sest nii palju nii väsinud ja koledaid ekstreemtingimustes inimesi ei kohta sa kuskil mujal kui keset metsa filmivõtte perioodil. Ja siis, KUI tekib armastus, siis no kurat, kui see 16h järjest võttel olnud naine on oma nartsudes väsinud näoga ilus, siis ma ei tea, kuidas see teine pool reageeriks, kui näeks nüüd sama naist tavatingimustes ja puhta, kasituna ja meigituna. Uhh!!! Mis pööratu ilu, siis lõkkele lööb.

Üks tore väljend - šaiss mökken!!! ( häälduse järgi )

Kuulmiseni,
Muhv.

The magic that they do.

2009-06-29T02:08:00.004+03:00

Kuidagi müstilist moodi leiad sa elu jooksul inimesi, kes mõjutavad sind, kes teevad sind rõõmsaks oma olemasoluga, naeratuse, toetava patsutuse või sarkastilise märkusega. Nad on osa sinust. Nad muudavad sind. Voolivad ja teevad imesid sinu suure minaga. Ja sa lased neil seda teha, sest somehow sa hoolid. Sa tahad nendest erilistest inimestest hoolida ja sa tahad lasta neil hoolida sinust.

Sa tunned neid. Ja nemad tunnevad sind.
Tihti on Nemad just see miski, mis su päeva kauniks teeb.
Nad on sinu sõbrad.

Ma taasavastan oma sõpru. Mitte isegi ei taasavasta, kuivõrd naudin nende eripärasid ja veidrusi. Iga inimest eraldi. Mitte grupina. Täiesti eraldi.
Nii hea on lihtsalt olla lähedase sõbraga koos. Sa ei pea isegi rääkima.
Piisab sellest, kui lihtalt oled.
Nii nagu sa oled.
Ja nii nagu tema on.
Ja nii on kõige heam.
Sest nad on sinu sõbrad.
Nad on need inimesed, kes vaatavad sulle siiralt silma ja ütlevad - armastan sind!
Ja nad mõtlevad seda kõige puhtamal võimalikul moel. Sest nad hoolivad. Ja sina hoolid nendest.

Ma ei tea, mida olen elus õigesti teinud, aga ju siis midagi olen. Seda, mille eest mulle nii piiritult toredad sõbrad on antud, ma ei tea. Millega nad ära teeninud ka ei tea, AGA ühte ma tean küll - olen sigaõnnelik selle üle, et keegi kuskil kunagi mõtles ja otsustas need inimesed minu juurde tuua. Aitähh!

Nad on sinu elu võtmeisikud. Inimesed, kes voolivad ja kaasas kõnnivad.

The day after the day when things get fucked up.

2009-06-26T02:44:00.003+03:00

Kunagi keegi kirjutas nõnda, et sai hästi öeldud:

Have you ever had a day when something seriously fucked up happened that could potentially change your life for at least a year or more? This situation would be on the disaster scale between getting demoted and having a very close pet die. Like… losing a job, a friend fucks you over for a lot of money, you find out your lover has been cheating on you (this would be on the high end of the scale), or you get in a very bad car accident (no one hurt, just have to deal with serious car problems).

Things like this can happen for one reason or another and honestly for me, when the actual situation happens, I’m not bothered so much… it’s the repercussions and the next day: waking up and the first thought is my big problem and what the hell am I going to do? I don’t want to even get out of bed to face the day and world. I don’t want to deal with the stupid tasks that involve trying to solve the problem. I don’t even want to eat.

Sitt, kusi ja kõik muud loomad.
Uskumatu!
Ja mitte isegi Jacko pärast. Kuigi Jacko - müts maha, mu must mees, kummardan maani, sa tegid ilma ja hoidsid lippukõrgel. Kui ma nüüd saaks, siis postuumselt saadaks talle veel ühe tänu lapsepõlve muusika eest. Ja Freddy Mercuryle ka, kui juba saatmiseks läks. Muidu saatsin ka vahel mõttes suure naeratuse valge-must mehele tema panuse eest. Aitäh!
Selle eest kuulan suurest solidaarsusest Sinu vastu korra Man in the Mirror ´it.

Aga muidu on vist nii, et hommik on ikka õhtust, kui mitte targem, siis valgem. Päike paistab ja sa kardad õhtut, sest siis ta läheb juba looja. Ja siis on jälle pime. Unega on vist jälle suts kehvasti ja peab kuidagi mingi muu distractioni välja mõtlema. Näiteks viimased pool tundi koristasin meeletu hoolega. Ja kiiresti, et keha väsiks ja und nõuaks. Petukaup.
Ja nii ta vist läheb, et kui päike tõuseb, paned kella helisema, ärkad, teed kohvi, käid dushi all, sunnid end naeratama ja ümised midagi. Otsid tegevust ja hoiad enda pea võõraid mõtteid ja tehnilist jampsi täis ja on hästi. Tegevus, tegevus, tegevus!!!

Plaan B tuleb ka korralikult paika panna ja ehk piletid ära broneerida, ehk isegi kortereid gumtreest otsida v midagi. Ei teeks paha.

Turning to plan B.

2009-06-23T00:10:00.002+03:00

Nagu ma praegu asjast aru saan, siis on 2 varianti:
a) central ei saanud aru, et ma olen täielik geenius ja peaksin kuuluma nende ridadesse

VÕI

b) central sai aru, et mina olengi geenius, kellel pole vaja koolitust, vaid kes peaks jõudsalt ja kangekaelselt oma rida ajama.
Pealegi, ükski geenius pole hinnatud oma kodumaal, eksole. Või midagi sellist seal igal juhul oli.

Niiet hetkeolukord on siis selline, et kuna plaan A ei töötanud, tuleb pöörduda plaan B juurde. Plaan C on ka, aga sellest me ei räägi, vaid suhtume sellesse kui olematusse varianti. Yes Mam, yes we do!
Plaan B hõlmab ühtlasi ka endas käsilevõtmist ja kahe poolelioleva stsenaariumi lõpetamist kahe asja pärast:
1) sest need lood on väärt rääkimist ( lihtsalt tuleb neile õige vorm ja selgroog tekitada )
2) Erkil on vaja ju kirjutada muusika ühele Oscari filmile.
See oli ju diil.
Ja korraliku maailmakodanikuna ei saa ma diilidest taganeda.

Niisiis. On oodata huvitavat aega. Eks näis....

Tallinn - London - Helsinki - Tallinn ( part 3 )

2009-06-20T02:23:00.003+03:00

DAY 5.

Trrrrt!!! Trrrrt!!!
Teen silmad lahti.
Pime on. Tunnen kuidas eile veel nii uskumatult täiusliku magamisaseme tiitli võitnud madrats on poole sinna puhutud õhust välja lasknud. Vasak puusakont puudutab maad. Pip sagib. Ta peab tööle minema. Registreerin hommiku, panen kella helisema. 10.00. Jap. See peaks küll olema.

Tõk tõk tõk...mataki!
Töömehed.
Kurat!
Head tüübid. Miks nad peavad nii vara siin lõhkuma. Selline kellaaeg välitöödeks peaks olema mingi seadusega keelatud. Tundub täiesti ebainimlik nii mulle, kui magajale, kui ka neile kui töötajatele. Kindlasti tahaks ka nemad kauem magada.
Kell heliseb. 10.00. Koban telefoni järgi ja tõmban selle enesele kaissu.
Selles müras no way ma uuesti magama jään.

Vasak puusakont tõmbub kuidagi eriti kangeks. Teen silmad lahti ja haigutan.
12.17. KURAT!!!! Magasin poole päevast maha.
Hea küll.
Dušš.
Õue.

Otsin lähima avaliku interneripunkti. Maksan 2 naela ja lähen alumisele korrusele.
Easyjet.com.
Nii...helsinki....helsinki.....bookin pileti ja helistan isale.
"Kuule, räägi, kas sa homme korraks töölt saaksid ära?!Mul lennuk jõuab 13.15 Vantaasse."
Isa saab vastu tulla.
Mida ma enne pileti bookimist ei teadnud oli see, et Läänemerel möllas maru ja see ainumas pooleteist tunnine vee peal liikuv imemasin lõpetas liiklemise päevaks.
Türbel!!! Ma ei jõua iialgi koju. Poleks elus arvanud,et Londonist kojusaamine nõnda keeruliseks kujuneda võib. Natukene ajab ikka vihale küll. Päris tõsiselt. Let the girl go home!!!! Neljapäeval peab juba metsas olema ju. Ja vahepeal tahaks riideid ka pesta. Tore oleks iseenesest oma voodis ka korra suigatada. Näedsa siis! Ikka vahel ei joppa.

Nii.Pilet, print, igaks juhuks pilt mailboxi.
Ei. Ikka veel mitte midagi.
Huvitav kui kaua läheb, enne kui nad üldse midagi ütlevad.
Nagu ma aru saan, siis mulle on jäänud 3 võimalust.
1. ma saan kooli sisse
2. ma ei saa kooli sisse
3. saan ootelisti ja loodan, et keegi enne mind kukub välja ja mina saan kooli sisse.
Oli ka 4. variant, aga see sai just ümber lükatud.

Margus on online. Oi, kuidas tahaks temaga praegu katusel jalgu kõlgutada ja kohvi juua. Ta siunab austraalia pangasüsteemi, mina Estonian Airi kõrgeid piletihindu ja Easy Jeti otsust London-Tallinn liinil lende vähendada. Lollakad on. Vot mis nad on.

Minu aeg saab läbi.
Haaran oma välja prinditud elektroonilise lennupileti.
7.40 on check-in´i lõpp. Selge.
Võtan Starbucksist kohvi ja muffini ja vahin Londoni kaarti.
Camden!!!! JAA!!!! just, täna lähen sinna.

Täna metroo ei jumpsi. Küll aga on seal palju kummalisi inimesi. Pip ka rääki, et Camden Towni liinil võib neid kohata. Igasugu sulelisi. Juba metroos kruvitakse pinge nii üles, et täitsa uskumatu kohe. Tahaks juba kohal olla.
Camden.
Oooo....ooo.....väikesed poed, kohalikud kaltsukad, tänavamuusikud, TURG!!!
Jalutan ja kuulan muusikat, astun sisse erinevatesse hipipoodidesse ja liigun üle silla. Turule. Issand missugune koht see on! Inimesed lihtsalt on, sagivad ja ajavad oma asja.
Ostan potsku täie värskelt pressitud apelsinimahla. Viisakas müüja on. Keevitab apelsinidest otse pudelisse mahla. Mõnus.
Nodi on siin küll. Silmad hakkavad kohe kiiskama.
Mu lemmikkohaks vist saab see aurune söögikohtade kogum. Jah. Nagu filmitunne on. Jube äge....varvaste alt kiheleb. Noh, loodan, et see on põnevusest, mitte mingist potentsiaalsest tundmatust õhuvoogudega edasikanduvast jalaseenest. Ma küll pole päris kindel, kas midagi sellist eksisteerib, aga tundes ennast, siis ausalt öeldes ei imestaks küll.

Väsima kipun.
Sms.
Luke. Oxfords street. Kohv. Okei.
Kell on jube palju. Istun metroosse ja mõtlen, et peaks vist veel midagi sööma.
Oxford Circus.
Võtan kuskilt kohvikust võiku ja kohvi kaasa. Väljas sajab, aga jube mõnus on. Soe ja suvine vihm. Jalutan ringi.
Kõne. L-l on kohtumine, saaks teha kohvi tunni pärast.
Kurat, see kisub kiiva. Hängin veidi raamatupoes ja suures kaubamajas. Natukene on piinlik ka seista siin üüratu kaubamaja peaukse ees ja tunnistada enesele, et kuidas ma nüüd seda siis väidetavalt ei leidnud. Tõepoolest "u cannot miss it". Peaks ikka hakkama kuulama mida need britid räägivad vahel.

Vabandan, et olen väsind ja lähen koju.
Sms - punane v valge?!
Pip - red please!
Toon punase veini. Räägin õhinal Camdenist ja olen puruväsinud.
Pesen hambad. Jah. Lepime kokku, et kell 6.00 pean hommikul liikuma hakkama, et 7ks lennujaama jõuda. peaks sobima küll, seetõttu ei plaani ka hommikusööki. Alati on lennujaamades liiga palju aega, kasutan selle toitumiseks. Kui ma oleks toona teadnud seda, mida tean praegu, siis oleks ilmselt hommikul kuskilt putkast muffini haaranud.

Issand kui piinlik, ma jään ju kohe magama.
Pip räägib...ikka veel...praegu ka...ja......

DAY 6.

"You have to get up, otherwise u´ll miss the flight."
Pip keerab teise külje. 5.45. Näh!!! Kiirustan siis, hea küll.
Pakin. Tõmban laadija seinast välja ja tõden veelkord - see pistikusüsteem on ikka täiesti perses kui kummaline!
6.00. Tundub nii mõttetu Pip üles äratada. Ma parem saadan talle sõnumi hiljem. Oleks vist mõtekas. Kuidagi kui saaks nüüd ka vaikselt välja hiilida.
Kõrisen metroopeatusesse.

Hommikune metroo polegi nii tühi kui oleks arvanud. Palju on viisakates ülikondades mehi ja uniseid, natukene lodeva olemisega inimesi, energilisi kohvitopsiga naisi ja nad kõik loevad. Ja kogu aeg! Metroos. Nii kummaline. Kas kõik seal nii ainult elavad? Bussis nad ei loe, aga metroos küll. Passin niisama. Ühes peatuses tuleb peale kergelt hullumeelne vana. Ta istub mu vastu ja hakkab oma ilmselgelt rasvaseid juukseid kõrva taha siluma. Ta on närviline ja rapsis lehte, justkui see oleks talle midagi kurja teinud.Naljakas mees. Hullult tahaks teda jälgida ja tema poole jõllitada.Uskumatu tegelane. Aga tegelt nagu väga ei julge ka. Mine tea, pärast on poolsegane ja tõmbab sul lambist kõri läbi või käsib väikse Lambi tallekese kuskil ära veristada. Seda jama nüüd siis vaja.

KÕMM!!!!
Palun! Mitte jälle!
Metroo seisab. Mul ju minutid loevad. Me seisame. 20 minutit. Pekki....pekki....PEKKIII!!!! ma ei jõua kolmveerandisele Gatwick Expressi peale.

Ja ei jõuagi. Pean kella 7-se võtma.
Kiire arvutus.
See sõidab pool tundi, seega jõuan Gatwicki 7.30. Nojah, 7.40 suletakse Check-in ja ma isegi ei tea, kuhupoole ma minema pean. Tean ainult, et põhjatiiba.
See on alati nii, et Murphy va tõhk, tuleb oma seadustega lagedale alati siis, kui seda vaja pole. Ilmselt kategoriseerub ka see viimane mingi tema väga haige seaduse alla. Jooksen. Jõuan selle lennujaama sisese minirongini.
7.36.

Kus see check in on. Jooksen nii kiiresti kui inimeste vahelt saab ja saapad võimaldavad. Uhhh....faaak...ma ei jõua. Milline box on?Milline box on??
Fak fak fak.
See on suht tühi. Okei. Proovime.

"Hey, is this for Helsinki flight?"
"Yes"
"Please please tell me i made it?!"
"Yep, you did. You even have one spare minute!"
Mida kuradit sa naeratad mulle, ahh?! See oli sinu meelest nali või? Mul kurat magu tõmbab krampi ja selg on märg. 1 minut??? Jookse ise krt mööda lennujaama.
Saan oma pileti ja fantaseerin toidust.
Kõht koriseb ja süda kipub pahaks minema.

Jalutan turvakontrollini.
Mul palutakse välja võtta KÕIK elektroonilised asjad ja kott pahupidi pöörata. Olgu. Ta pühib mu elektroonika mingi juraga üle ja siis kontrollib, et ega ma pommi üle piiri vea. Ise samal ajal seletab rahuliku monotoonse häälega, et see ruttiinne kontroll ja midagi ei pea pabistama. Mina väga ei usu. Ta vaatab mind kahtlase pilguga ja uurib kuhu ma lähen. Kule, õu! Mees, mina pole süüdi, et ida-euroopas sündisin, eks....ja näost leemendan, sest teie metroo teeb suvalisi pause siis,kui ise seda tahab.
Ta naeratab mulle viisakalt ja palub edasi liikuda.
Nodi kotti tagasi.
Ja siis veel saapakontroll.
hetkeks on naljakas ka, et pead jalanõud eraldi lindile panema ja siis need läbi eraldi asuva kontrolli laskma. A mis siis, kui ma omale pommi perse lükkan, ahh?! Huvitav, kas siis saadetaks mind eraldi ruumi, kus on suur, higistav, välja kasvanud juuksejuurtega Nadja, kes tõmbab kummikinda kätte ja palub sul lahti riietuda.
Hmmm...iiinteresting.
Mitte et ma seda jubedalt hetkel teada tahaks, aga mõte rändab ära küll.

Otsin oma väravat. 8.10. Nojah. Juba on boarding. Saan lennukis vaevalt 5min istuda kui juba tõuseme lendu.Palju mugavam lennuk on.Seekord kõige vahekäigu poolsem iste. Minu kõrval on keskealine briti paar. Naisel on jube nohu ja ta nuuskab oma nina sinna paberkotikesse, mis eesituja seljatoes asuvas sahtlis on. Väkk! Rõve naine oled! Ma just nägin, mis sa tegid. Püha jumal, küsi salfakas v midagi.

Tõuseme õhku ja ma pole kunagi nii siiralt ja tungivalt soovinud näha seda, kuidas stjuuardessid neid toiduvaguneid pakivad. Jess! Hakkavad liikuma.
See võtab terve igaviku enne kui nad minuni jõuavad. Kell on pool 10. Saan kohvi ja võiku. Taevalik.
Suikun.
Ärkan natukene enne maandumist.

Helsinkis on sitt ilm.
Lähen lennukist maha ja tõden, et soomlased on ikka jubedad loomad. Nii, kui lahti lastakse kukuvad jaurama ja üle lennujaama koridori Pekkaa!!!! karjuma.Tüütu.

Issi!!! Olen nii äraütlemata õnnelik teda nähes ja vannun, esimene asi, mida küsin on see, kas tal süüa on kaasa. Tal ei ole, aga lähme poodi.
Täna sai ta juba päeva vabaks ja kuna Linda Line sõidab, siis otsustan päeva veeta koos oma pere meestega.
Jõuame soome koju. Teeme süüa, joome kohvi ja räägime pereasju.
Pereasjad on need jutud, mida räägid kodustega hoolimata sellest, kas jutt puudutab kedagi kodustest või mitte. Ikkagi on pereasjad.
vaatan korra veel meili.
Mitte midagi.
Kahju iseenesest.

Sõidame Helsinkisse. Küsin perfektses soome keeles, kas teil kaartiga ka piletit osta saab. Saab küll.
Annan krediidi, öeldakse - sorri, ei ähe läbi.
Väike hämming. Mul peaks seal raha olema. peaks meelde jätma ja kodus kohe tsekkima.
Olgu, teine kaart. Ka väidetavalt tühi.
Oi.....pekki.
Isa???! Kas sa võiksid mulle selle 21 Eurose pileti palun osta???
Mida ma oleks teinud, kui teda poleks seal olnud? Jube piinlik oli. Täiskasvanud tütar tuleb ja ei saa hakkama. A mul oli kaarti peal ju raha. Ühtegi sularahaautomaati ka läeduses pole, et kontrollida.
Piinlik on küll.
Isa naerab.

Linda jääb hiljaks, aga ma enam ei hooli ka väga. Väsinud olen. Kaua olen üleval olnud. Keset merd öeldakse, et vabandust, me jõuame sadamasse pool tundi hiljem. Merel on tuult, sõit läheb aeglasemalt.
Kuulan muusikat ja vaatan laineid.
Täitsa tore oli seal Londonis. Tõesti oli. Aga koju tahaks ka. Puhtad riided on seal.
Mõnus on olla.
hea et läbi soome tulin, saingi isa ja vennaga natsa ringi kooserdada.
Mis kõige parem - ma lendasin koos Juri Gagariniga! Estonian Airi uhke piloodiga.
Hea meel on kuulda, et astronaut on surnuist tõusnud ja jälle õhku sööstnud. Natukene madalamale kui ennist, aga lendab. Ma vist olin ka ainukene inimene, kes elavalt lennukis selle peale reageeris, kui krapist Gatwicki lennujaama maandudes tuli:"Welcome to London. Captain Juri Gagarin and his crew would like to thank you for flying with Estonian Air and wish you....."
Mõnus.
Teised olid tuimad.
Kamooon!!! Juri Gagarin!
Oleks võind autogrammi minna küsima. olen kindel, et ta on Estonian Airi KÕIGE populaarsem piloot. Vaieldamatult.

Telefon heliseb. Supp.
Millal jõuad?Räägi midagi head. Ja siis tuleb teadaanne - tänase päeva viimase sõidu puhul on veel reisi viimase 10 minuti jooksul baaris kõik võileivad 70% odavamad.VÕIKU ALE!!!!
Üks viimase aja kõige jaburamaid asju.
Supp kuuleb ka läbi telefoni ja naerab.
Ma ei osta seda 1 eurost võileiba ja jään oma kohale. Minu vastas istuv tsikk ka muigab ja loeb oma raamatut edasi.

Olengi kodus. Väsinud.
Emban Suppi. Võtan Rimist õlle ja lähme minu poole.
Jutustame.
Mul on hea olla.
Loodan, et Central saab aru, et mina olengi kaduma läinud talent ja võtavad mind avasüli oma kooli õppima.
Jah. Nii võiks olla küll.
Oleks aus.

Appi kui hea on oma voodis olla. Oma voodiriided, oma lõhn, oma kodu ja uni.

Tallinn - London - Helsinki - Tallinn ( part 2 )

2009-06-17T15:58:00.003+03:00

DAY 3.
See hommik. Need intekad.
Ärkan varem, kui TT, sest pean. Naabrid jälle solistavad veega. Ei tea, mida kuradit nad hommikul kell 6 teevad, et selline solin on. TT arvas, et nojah, rubekate värk, raudselt hulguvad ilma suukorvita marutaudis mööda linna ja siis hommikul kraabivad ukse taga.
Imbun vannituppa. Kolistan, põen, joonistan nägu, sest täna "Sa pead JLH´ga sõbraks saama ja Repsi numbri talle andma!"
Kolistan ära ja ohkan. Kurat, ma ei tea ju kus see hotell asub. Mayfair. Noh, see vähemalt ütleb midagi. Tänav ka ütleb kaarti järgi. Vähemalt jääb Tube´i lähedusse.

Kolistan vannitoast välja ja voldin oma märja rätiku ilusti ruuduks ja pakin väikse kohvri ära. Saapad peab jalga panema, need ei mahu kohvrisse. No hea küll.

"Kas sa veega tehtud putru sööd?"
"jaa, söön küll!"
"Ma kohvi peale sain piima, aga puder on veega."

Minu meelest oli see täiesti uskumatult tore, et keegi putru tegi. Tahtsin kohe TT-d emmata selle eest. Ta küll ähvardas mulle lehtritpidi söömata jäänud jogurti pee kaudu sisse ajada, kuid sellegipoolest oleks emmanud.
Tahaks magada veel. Liiga vara on asjalik olla.
Lõpetan vastu tahtmist kohvi ja sean minekule. Emban TT-d ja olen elutänulik talle, et mulle putru tegi ja majutas.
Aitähh!!!

Queens Parki metroojaama leian ise, süsteemi teen ka selgeks, et ahahh, seal istun ümber ja sealt teisest tõmban ühe peatuse edasi Green Parkini. Seal on need intekad.
Metroos kontrollin veel korra diktofoni.
Hästi.
Töötab.
KÕMM!!!! metroo jääb seisma. WTF???!!!!
Kena vabandav kõne - due to updating subway....bla bla bla.
Seisame seal 15min.
Mina ja mõned inimesed, kes laupäeva hommikul vara kesklinna lähevad. Minul ainukesena on kohver. Teistel on lehed ja iPodid.

Lõpuks liigume.
Jumal tänatud!
Saan ilusti Green Parkis maha ja otsin tänavat. Isegi leian. Soe on. Tubli 25kraadi juba poole 10 ajal. Saapad hõõruvad.
Brown´s Hotel.
Jess!!! Kohal. Sebin sisse, ise kergelt leemendades ja palun enda pagasi kuhugi paigutada. Pean täitma lepingu, mille kohaselt luban, et kirjutan sellele väljaandele, mis eelnevalt kokku lepitud.
Saan materjalid. Kell on 9.50, pidin seal olema juba 9.
Kuradi Tube!!!
Mind kutsutakse ja juhatatakse esimesse ruumi. Seal on juba 6 ajakirjanikku. Uhh. Kõik vanemad kui mina, aga muidu sõbralikud.
Üldse, ajakirjanduskultuur on seal midagi muud, mis eestis, kus fotograafid ei tõmbagi ennast esimese 40 mintsaga sodiks ja ajakirjanikud ei klatši ja ei ürita kõike snäkke ühekorraga ära süüa. Olgu, natuke liialdan, aga mis seal salata. Nii on.

10.00 "Tim Daly is ready for you."
Nii, läheb lahti.
Tim-poiss astub sisse, tervitab ja on sharmantne. Lükkan diktofoni rec´i peale ja nihutan rohkem laua otsale.
Ta on avatud, tunneb huvi ajakirjanike päritolu kohta ja tõdeb, et ta pole üheski nendes riikides varem käinud.
Me küsime ta käest.
Tema vastab. Üllatav on see vabadus, millega mösjöö Tim ajakirjanikega suhtleb. Avatud, siiras ja viisakas. Oleks eeldanud, et neil on justkui mingi selline kaitsekilp peal. Tead küll, et ei saaks väga keegi liiga teha ja nende eludes sobrada. Muidugi üks Norra ajakirjanik üritab eraelus sobrada. Ei õnnestu.

10.25 järgmine inimene, Kate Walsh. Krt, ikka sigailus naine on.
Lülitan uuesti doktofoni käima. Ta uhkeldab oma kingadega ja kiidab tapeeti.
Me jälle räägime.

10.50 Ma vahetan ruumi.Kyle MacLachlan.
Kõik sama. Meeldiv, tore ja sõbralik. Alguses natukene võõrastav, aga muidu sulab. Mul õnnestus täiesti tema kõrval ümmarguse laua taga istuda. Kummaline oli vaadata oma intervjueeritavat 30cm kauguselt.

Paus.

Lähen linna. Kell 12.55 on JLH.
Meid viiakse üles.
ootame.
Uued ajakirjanikud on. Hästi meeldivad keskealised inimesed. Olen kõige noorem ja ainukene, kes selle seltskonnaga liitub.
JLH siseneb, üks ajakirjanik võtab laualt diktofoni ja tõmbab jeed. Juba on ta kadund ja ma hõikan, et ta võttis minu diktofoni.Lits raisk!!!

Teised alustavad. Peale 2te küsimust on suutnud assistent minu atribuutika tagastada ja sissejuhatavate küsimuste tõttu ei tunne, et olen paljust ilma jäänud. Kontrollin, kas ikka salvestab.
Salvestab küll.
Kõik sama. Avatud ja tore.
Ma ei pabista ja mõtlen, et süüa tahaks nüüd.
Peaks Kätlinile ka helistama.

Helistan, ei saa kätte.
Lähen kesklinna ja võtan metroo juhatatud suunale- Baron´s Court.
Smsi järgi leian tee Kätu koduni. Jube palav on. Teksad liibuvad külge ja pluus on märg. Kand hõõrub.
Pakin lahti ja vahetan riided.
Võtame suuna Notting Hilli poole. Seal on turg.
Tore piirkond on, hoolimata sellest, et Hugh Granti ei näind.Persse!!!!
Jalutame, räägime maailmast ja võtame kohvi. Hea ja soe on.
Lähme sööme pitsat ja jalutame koju tagasi.
Mõte välja minna sureb. Selle asemel vaatame telekat ja tunneme ennast hästi.

Uni. Tuleb vaikselt.
Pesen endalt päeva roska maha ja keeran rulli. Räägime veel asjadest, nagu naised ikka enne uinumist.

KÕMM!!! KLIRR!!!
Vastasmajas asuvasse reklaamibüroosse murti sisse.
Juba 3. kord.
Registreerin klirina, selle, et Kätu aknal piilub, sireenid ja uinun.
Hommikul räägib veel sellest.

DAY 4.

Jälle on soe!!!
Päike särab ja toome poest jahvatatud kohvi, mitte seda sitta, mida lahustuvaks kohviks nimetatakse. See pole kellegi kohv, mis te nalja teete?!

Kohtun Kätu teise korterikaaslasega, ka austraallasega - Sam.
Sam mängib kriketit. Täna on neil mäng.
Jahume elust ja olust. Joome rõdul päikese käes kohvi ja sööme müslit.
London meeldib ikka, kuigi roppu moodi kallis on.

Otsustame raamatu kaasa haarata ja parki minna.
Hyde Park.
Võtame bussi ja tuleme pargi juures maha.
Kätlin ostab vett ja lähme seame ennast parki maha.
Kummaline tunne on seal olla, nagu üldse poleks sellises suures, elust kihavas linnas. Nagu maale oleks sattunud....või Hollywoodi filmi, kus armunud kudrutavad, pered piknikku peavad või suvalised inimesed ( nagu meie ) raamatut loevad.

Me muudame istumiskohta ja avastan, et olen oma koti mädand puuvilja sisse pannud.
Lahe. Miks ma ei imesta?
Puhastame koti, loeme veel, räägime, vaatame koeri ja perekondi ja otsustame Oreo McFlurry võtta.
Jalutame koju.
Joon tassi kohvi ja chillime rõdul.
Sms. Pip.
"I´m at home now. Come to Maida Vale and to the Elgin Mansions, flat no. 62"
Lõpetame jutud.
Olen jälle tänulik. Ausalt. Jube hea oli. Pakin ja kõristan Tube´i poole.

Maida Vale. Vasakule, Elgin Av. Elgin Mansions, 62!
Helistan kella. Pip.
Lähen kolmandale korrusele.
Pip on elav, jube ilus, sõbralik ja sharmantne inimene.
Ta elab seal korteris koos kolme tsikiga, keda mul kohata ei õnnestunud.
Kott maha, saabas jalast ja tuur korteris.

Ma pole söönud. Ka Pip pole.
Lähme otsime sushi kohta, mis seal lähedal on.
See on puupüsti rahvast täis.
Anname oma numbri ja lähme kõrvalasuvasse pubisse ja teeme väikese õlle.
Räägime inimestest ja küsin, mida tema teeb, tema küsib, mida mina teen.
Tema - kuidas Katsil läheb, kas mulle meeldib London, mis ma siin õigupoolest teen, ilmaga vedas jne.
Mina - kaua ta siin elanud on, kas on kurb, et kutt läks saksa, mis kell tööle peab minema, kuidas nad Katsiga tutvusid, mis oleks tore koht kuhu minna jne.

Helistatakse.
Võime minna.
Saame menüüd, toit näib oivaline. Kõik, mis seal on.
Ei oskagi valida.
Otsustame.
Kõigepealt supp ja salat ja siis hiigelsuur ja eluhea sushi, millest mina jätan järgi 2 tükki, Pip 3 ja see pakitakse koju.
Hetkega on tunne, et lõhken.
Päriselt.

Ägisedes taarume kodu poole.
Hullult vastik on olla.
Tegelt ka.Kohe lähen lõhki. Plahvatan siiasamasse tänavale ja lasen oma sisikonnal mööda pargipuid ja maju maha voolata.
Kaugel see kuramuse kodu on???
Jõuame koju.
Ägisen.
Piinlik on ka veits, sest kuidagi äkki sai kõht nii täis.
Pip teeb teed. Jälle on piinlik. Tead tuleb mingi idaeurooplane ja ägiseb su sohval. Lahe külaline küll. Selline unistuste oma, eksju?!
Saan piparmünditeed, see teeb oluliselt paremaks. Auga.
Olen õnnelik.
Igaks juhuks tsekin meili, ega koolist midagi kuulda pole.
Ei ole.
Vaatan lennupileteid ja saan väikse shoki. NII KALLID!!!! ja pooled lennufirmad kas sel päeval ei lenda või on välja müüdud. Persse!!!
Estonian Air lubab koju lennata 7 tonni eest. No kuulge, palun viisakalt - sööge sitta selle hinnaga!
Olen kergelt mures. Riia kaudu ei saa, otse ei saa, Copi kaudu ei saa.....
HELSINKI!!!!
Jaa! Klikin ruttu ja avastan, et Helsingisse saab ju lausa 100 naela eest täiesti kohale. Jumal tänatud. Sealt laevaga edasi tulla pole mingi mure.

Homme lähen avastan linna, bookin piletid ja helistan isale.
Just. Nii teengi.
Laseme fantastilise täispuhutava aseme õhku täis ja vajun notina sinna ära.
Homme kella peale ma ei ärka.
Kui, siis ehitusmeeste peale ärkan, kes hommikul tellingutel kõpsima hakkavad.
Eks näis.
Püha jumal, kui hea see horisontaalis olek on...
Homme....homme on taas üks ilus päev.
Tunne on selline.

Tallinn - London - Helsinki - Tallinn

2009-06-17T01:55:00.003+03:00

Tere, mina olen H ja mina armastan...Londonit.
Jah. Ta on täiesti võluv.
Mul on üks hollandlasest tuttav, kes arvas, et "oiii, sulle küll see linn ei meeldi. Liiga aeglane ja vanaaegne sinu jaoks!"

Nooh, ilmselgelt ei tunne ta mind piisavalt hästi.

See tripp sinna suurte lokkidega kuninganna maale oli üks kummalisemaid ja pigem katsumuserohkemaid ettevõtmisi ja isegi mitte sellepärast, et ma pelgaks uut või kardaks ootamatult, vaid seetõttu, et mul on mu õnn. Jap. Need kes teavad, mida see väike sõna endas kannab minu kontekstis, need ei küsi rohkem. Karta ma ei oska. Süüdistagu või kiitku mind takka, kes tahab. Mida sa ikka kardad. Linn nagu linn ikka, ainult, et suur.

DAY 1.
Pakin. Otsin passi, mida ei leia.
R´ga lants.
Jooksen veel viimasel minutil kodust läbi, et lauasahtlist haarata diktofon.
Jään lennujaama moodsalt veidi hiljaks ja jooksen check in-i. Korras.
Enne suurt minekut jõuab veel isegi Repsi ja Sämiga lennujaamas kiire kohvi teha, et see põhi ikka aeroflotis alt kaoks nagu kord ja kohus.
Viimased õpetussõnad - Reps:"Et siis saad JLF´iga sõbraks ja annad mu numbri!"
Säm:"Kui keegi küsib, siis oled Soome lähedalt, mitte Venemaa kõrvalt!"
Kontrollin diktofoni. Töötab.

Lennuk on kitsas ja umbne. Nagu ikka. Check in´is ütles emotsioonitu teenindaja, et kohtadega on natukene jama ja ainult keskmised kohad on jäänd. Küsisin, kas mul on võimalus edasi kaevata, mille peale ta ilmselt naljast aru ei saand ja jäi mind nende samade emotsioonitute silmadega tõsiselt vaatama. Parandasin end öeldes, et ega mul väga vist valikut pole ja peab selle keskmise võtma. Kahjuks ei maininud ma talle seda, et nad raiped mult väikese varanduse oma pileti eest kasseerisid, nüüd tagant järgi oleks ju iseenesest võind sellise mini-purgaa tekitada. Aga hea küll. Tahe minna oli suurem kui tahe kiusu norida.Küll ka seda jõuab norida.
Lennuk. Umbne. Minust vasakul istus üks Rolexi käekella ja kollast t-särki kandev paranoiline ca 15-aastane briti poiss, kes ilmselgelt lendamist pelgas, sest iga väiksema kiuksatuse peale surus ta sõrmed tugevamini Estonian Airi istmepolstrisse ja hingas raskelt.Minust paremal aga istus suur, prillidega, juustu järele haisev Briti härrasmees, kes luges ( kui ta just parasjagu ei maganud )Piibli mingit tõlgenduse versioonist rääkivat teost. Muuhulgas polnud ta ka väga õnnelik, kui ma umbes lennu 2. tunnil palusin end mööda lasta, et vetsu minna.
Minu ees aga....tataratatataaaa!!! oli iga lendaja unistus - vinguv väikelaps!

Pärast 3-me tundi paranoiat, juustulehka ja lapse kisa jõuan Londonisse.
Sms. "Metroo streigib. Sul on keeruline liikuda.Kohtume Picadilly Circuses!"
Tean ma jahh kus see asub.
Hoolimata sellest tõmban kesklinna poole jeehat ja jalutan optimistlikult kaart käes, kohver sabas mööda sooja linna.
National Gallery - kaugemale ei jaksa. Ootan seal.
Peale seda, kui olen TT-le maininud, et London on mulle esmakordselt jalge all, puhkeb ta naerma ja otsustab, et okei, National Gallery it is ja rohkem ei küsi.

Õppisin Oisterit kasutama ja taaslaadima.
Sain aimu metroosüsteemist, jõin külma õlut ja uurisin kuidas seal filmikoolis ka elu on.
Aeg on neil 2h taga, mis tähendab seda, et kell 12 õhtul ( nende aja järgi ) tahtsin ma väsimusest juba sinnasamasse vaibale magama jääda.

DAY 2.
Ma saan kohvi ja süüa. Jeei!!!! Eestlased on väärt rass.
Punkt kell 8.45 lahkume, teeme väikese ringi Queens Parkis ja saan edasised juhtnöörid.
TT jätab mind metroo ühes peatuses maha, edasi saan ise hakkama. Ja saingi.

Mis mul siis oli:
-London A-Z kaart
-metrooplaan
-iiveldus
-kohvi üledoos
-natuke liiga mitu vaba aega enne katseid

Kätlin!!!!
Õige, tema on ju Londonis.
Saadan sõnumi ja lepin kokku kohvi, sealsamas raamatupoe vastas.
Jalutan ja avastan hommikut. Esmapilk on tore.Oxford street näib lõputu, kolan pisikestel tänavatel. AGA leian Borders´i. Selle raamatupoe, mis mind varustab ühe väga vajaliku raamatuga, mida ma pean omama. Astun teadlikult sinna sisse ja marsin filmi riiulini ja seal ta on. Särab vastu oma täiest hinnas ja hiilguses. Tunnen ennast nagu araabia mees, kes naist valib - Hind ei loe, see paberihunnik saab minu omaks. Kokku veedan seal tubli poolteist tundi. Sirvin ja ahmin õhku ja silmadega kõike seda kirjandust.

Kohv, Kätlin, arutelu ja naer. See oli lõuna. Süüa ikka ei saand veel midagi. Võtsin selle asemel latte ja otsisin tee Swiss Cottage´ini.
Seal ta ongi - minu kool.
Jõuan poolteist tundi varem ja jalutan ümbruskonnas. Tore on. Tõesti on. Ainult seest keerab. Lähen teatri kohvikusse ja tellin uue kohvi. Rebin lennubroneeringu paberi pooleks ja kirjutan sinna peale oma esitatava monoloogi.
Telefoni aku sureb. KURAT!!!! kuidas ma hiljem kontakteerun. Kohvikus ega koolis laadijat pole, lõpetan kohvi ja lähen juhtmejahile.
Teate, neil brittidel on kummaline elektripistikute süsteem. Haiglane, nagu see parempoolse liikluse värk - tarbetult ebaloogiline jamps!

Nagu ikka on japsidel v hiinakatel pood, kust 5 naela eest saab täiesti endale soetada kaheldava väärtusega Nokia laadija. Lähen kooli kohvikusse, süvenen oma raamatusse ja laen telefoni. Kohvi lõhnast hakkab halb. Ikka pole söönud veel.Õue!Kohe!!!
Istun trepi peal edasi ja loen.
"Did you come here also for audition?!" küsib arusaamatu aktsendiga neiu.
"Yes!I can´t believe i´m that nervious!"
"Yeah, me too. I´m Laura."
Laura on prantsuse tüdruk, kes on Londonis juba 3 aastat elanud ja inglise kirjandust ja draamat õppinud. Tuli proovima. Temal on ka meesmonoloog. Me vennastume. Läbi pabistamise ja ühiste teemade suudavad inimesed ikka kuidagi väga kiiresti leida selle liitva jõu, mis neid justkui teineteisele rohkem lähendaks.
Me oleme veidi vanemad kui teised ja eraldume veits.
Nad on boheemid. Aga võltsboheemid, käib mu peast läbi kui vaatan neid ülejäänuid.Kõik vaatavad kõiki hindavalt.Alt üles ja ülevalt alla. Ja kõik pabistavad.

Meid kutsutakse sisse, räägitakse koolist, kursusest ja jagatakse kaheks. Meie Lauraga jääme ühte gruppi, kus on ka Julia Robertsi 20 aastat noorem teisik.Kreeka tsikk Sarah. Me vigurdame ja teeme igast harjutusi. Kehaga ja häälega. Ja nii ca poolteist tundi järjest, siis meid viiakse läbi õue ja teise maja viimasele korrusele, kus me ootame ja praeguste tudengitega vestleme.
Natukene sitt on kuulata, kuidas kõik räägivad, mis "drama degree" neil on.Minul on Tallinna Ülikooli diplom ja elukhuulid püksid. Seda neil vähemalt pole. Julia Robertsi nägu tüdruk Sarah on mures, et tal on finantshariduse taust.
Imestasin veits kui naiivset juttu need inimesed rääkisid. Nagu nad peale seda kooli saavad elu suurteks näitlejateks ja saavutavad eluõnne. Kummaline. Ometi peaks ju haridusega migigi loogiline mõtlemine ajukurdude vahele lükatud olema.

Astume tuppa.
Jahe on. Valgus on suunatud toa keskele, samuti kaamera.
Ma olen järjekorras 7.
Kuulan teisi. Pabin jälle kogub ennast. Peopesad kattuvad külma higiga ja kergelt võrab sõrme värisema. Esimene polnud eriti hea,ka Julia moodi Sarah polnud eriti hea, Juri, saksamaalt polnud üldse hea...ka kuues inimene pani üle oma etteastega.
Minu kord.
Istun maha ja räägin. Vastan nende küsimustele ja lõpuks alustan monoloogiga.
Nad küsivad, et miks meesmonoloog, miks American Psycho. Vastan, et "twisted mind on mind alati paelunud" mille peale nad küsivad veel midagi, mille peale ma vastan, et nohh, ega ma siis ei lähe nüüd kedagi tänavale veristama....nemad selle peale tänavad mind ja Laura kord on käes.
Oleme ainukesed, kes läksid meesmonoloogiga lööma. Tema monoloog on naljakas. Toimib. See, kas mina hea olin - vaevalt. Pabin oli liiga hull.

Pärast tema esitlust tõmbame jeed, teeme sümboolse õlle, fantaseerime toidust ja lähme koju. Kuna jõuan varem kui TT otsutan blueberry muffini ja kokakoola kasuks. hea valik.
Söön pool muffinist ja viskan ülejäänu ära. No ei saa süüa ju.
Homme on need intervjuud.
Lõpuks jõuab TT, me natukene räägime, otsime suurest nägudega raamatust pilte ja mina jään magama.
Homme on need pagana intekad.
Need intekad.
Need....krt, kus see Brown´s Hotel huvitav on????
Ja magan......

......to be continued.

Ilu ilu ilu.

2009-05-24T02:54:00.005+03:00

Kõigepealt - esitlen, mõnus, haige, terav, hell.

Chester French - She Loves Everybody

Ja siis nüüd. Kummaline päev.
Algus katastroofne, sest kohvipurk kukkus kildudeks. Murphy va sitavares alustas hommikul ikka kuninglikult.

Ving ja hala. Ja aianduskeskuse ostukäru tuli mulle kallale. Nüüd on säärekondil suur sinine muhk ja füüsiline valu ähvardas nutma ajada. Väkk.

Siis palju paha ja negatiivset.

Ja siis tahaks Inest emmata ja talle pai teha, sest tegi õhtu heaks.
Aitähh! :)
See uute lugude esitlus oli soe ja mõnus ja turvaline ja jättis hubase tunde sisse.
Pärast oli naeratus suul läbi vihma koju minna täitsa sulnis kohe.

Nii konkreetne ongi täna.
Paha - paha - paha - paha - lootusetus - hea!

Küünilisus ja sarkasm ei lase muid mõtteid mõelda.

It´s a sick world. I´m a happy puppy.

2009-05-18T23:40:00.004+03:00

mulle täiesti meeldib see haige ja twisted ühiskond, milles olen kasvanud ja elanud.
ausalt.
ühiskond, kus polnud imelik see, et laps tegi ka aias tööd kui vaja; et last võis tutistada, kui pahandusega maha sai; ühiskond, kus on vahetunud riigi raha, võim ja olek korduvalt; ühiskond, kus on Kosmose marmelaad, piimapläskud ja vanad mossed.
Ühiskond, mille igapäeva moodustavad mornid näod ühistranspordis; kuse, mustuse ja lahtunud alkoholi lehased pompsud, kes küsivad su käest Lemontshiku ostmiseks 10 eeku, et siis sidrunimaitseline odekolonn endale kerre keerata; kus tavaline üliõpilane käib kooli kõrvalt tööl ja üürib oma kodu; kus müüja peaaegu mitte kunagi ei naerata sulle poes, sest tal on kodus purjus mees ja 2 üle käte läinud poega, kes koolis sitaga hakkama saavad; kus popmuusika on kuningas, purjus juhtide arv kasvav ja kolmene bemm põmmpeade must have item.

Kus inimesed on mornid ja kalgid. Peaaegu iialgi ei ütle midagi hästi, ei naera siiralt ja valjuhäälselt, kui ümberringi teised on vait.
Kus suve on juulikuus 2 nädalat ja talve veebruaris 3 nädalat. Kus masendus ja meeleheide on sinu parimad sõbrad, pangalaen lemmikloomaks ja tatrapuder autoit köögilaual. Kus inimesed võtavad septembris kartuleid, et siis jälle mais uued külvata. ja kus on ainult 1 suur linn, mis polegi suur.

See on maailma parim pinnas arenemiseks.
Parim väetis nägemaks õigeid asju ja huvituma uuest ja tavapäratust.
Sellises keskkonnas tunned ära need vähesed, kes siiralt usuvad õnne ja ilu olemasolusse, sest nad naeratavad tänaval. Kepslevad või jalutavad nii rahulikult, justkui maailm seisaks.

Minu keskkond.
Minu haige ja vigane ühiskond.
See kasvatab.
Õpetab sind ja näitab sulle ühe eksisteeriva kogukonna erinevaid arenguid ja eluetappe. Selle võimet areneda ja läbi suure punnimise ka vahest ehk positiivsemaks muutuda. Ja kui sa selles, täiesti ajuvabas ja muljutud ühiskonnas inimeseks saad, siis ei saa mitte midagi pahasti minna. Sa võid näha ainult uut ja huvitavat.
Ilma Eesti taustsüsteemita ei oleks ma pooltki see inimene, kes ma olen praegu. Ei mõtleks pooltki nii jaburalt haigeid mõtteid. Ei oskaks päikese üle pooltki nii suurt rõõmu tunda, kui praegu.

Ma armastan oma haiget ühiskonda.
Siiralt ja jäägitult.

Taevas ja perse.

2009-05-09T22:16:00.003+03:00

Teate mis tunne on olla üheaegselt õnnelik ja rahul sama asjaga, mis ajab sind füüsiliselt öökima ja tekitab tunde, nagu su nahk on liiga väikseks jäänud su keha jaoks ja ähvardab puruks rebeneda?!

Ei?

Jah?

Novot, kui teate, siis see on suhteliselt rõve tõepoolest.
Me teeme otsuseid terve elu. Iga paganama päev. Kas panna tee sisse mett või suhkurt - juba see on otsus. Ja siis on need suuremad otsused. Need, mis tehakse mõistusega ja mille üle juureldakse pikalt. Neid, mis hõlmavad teisi inimesi ja teisi kooslusi. Vahel teeme õige otsuse, vahel mitte. Vahel teeme õige otsuse, aga tunne on vale, kuigi sa tead et see on õige.

Novot, ja siis tuleb mängu see isekus ja inimloomuse sitt pool.
Me adume ja teame, mida teeme. Tunneme tagajärgi ja mõistame nende sügavust. Tuleme toime.
AGA siis see kõik settib.
Elu läheb edasi.
Maailm tundub hea paik, kuni nende hetkedeni, mille üle on hea meel, aga mis ometi kisuvad su lõhki.

Ma oleks tahtnud eile autost välja hüpata, et sellest sunnitud olukorrast välja tulla.
Kurat kui rõve.
Sest vale on väsitav ja haiget teeb.

Ja siis sa adud, et sa pole teps mitte ainukene inimene, kes seda läbi teeb. Neid on veel. Neid. Sinusuguseid. Ja jube kahju on seda kõrvalt vaadata. Eriti kui see sama asi on su sõprade seas, sest sa tead seda okserefleksi olekut.
Ja sa ei saa mitte midagi teha.
Pai võibolla. Ehk kaks isegi.

Kui saaks, siis kepsleks põlvini merevees, laseks päiksel enda peale paista ja loobiks lutsu. Nii, et ajal pole tähtsust.

Populaarne paduhvi.

2009-04-09T03:13:00.002+03:00

viimase kuu jooksul on inimesed uudishimulikuks läinud, sestap tahaks siinkohal välja köhida koos näritud pliiatsiotstega need täiesti "ebatavaliselt originaalsed" küsimused.
Millal viimati küsiti selliseid asju?!

Millal sa inimeseks hakkad?
Ilmselt mitte kunagi.

Millal sa lapsed saad?
Ühel heal päeval.

Kas sa oled õnnelik?
vastavas taustsüsteemis kindlasti!

Kas selline hipisita elu ei tüüta?
Ei.

Missa eile tegid?
Palju erinevaid asju.

Miks sul autot pole?
Pole vaja.

Kas sa arvad, et sa oled imelik?
Defineeri imelik. Inimesed ju ongi friigid...missa siin ikka vastuvoolu sipsid.

Kas sa arvad, et teised arvavad, et sa oled imelik?
Jah.

Kas see häirib sind?
Kindlasti mitte.

Viimane positiivse emotsiooni allikas?
Päike ja mail kängurumaalt.

-------------------------------------------------------------

Inimesed on nii ilusad ja head ja pagana uudishimulikud sitarattad.Nii on.

Into the Wild

2009-03-19T23:41:00.005+02:00

-I read somewhere... how important it is in life not necessarily to be strong... but to feel strong.

-Some people feel like they don't deserve love. They walk away quietly into empty spaces, trying to close the gaps of the past.

-Christopher McCandless: I'm supertramp.
[looks at apple]
Christopher McCandless: and you're super apple!

-If we admit that human life can be ruled by reason, then all possibility of life is destroyed.

-The core of mans' spirit comes from new experiences.

-Ron Franz: I'm going to miss you when you go.
Christopher McCandless: I will miss you too, but you are wrong if you think that the joy of life comes principally from the joy of human relationships. God's place is all around us, it is in everything and in anything we can experience. People just need to change the way they look at things.
Ron Franz: Yeah. I am going to take stock of that. You know I am. I want to tell you something. From bits and pieces of what you have told me about your family, your mother and your dad... And I know you have problems with the church too... But there is some kind of bigger thing that we can all appreciate and it sounds to me you don't mind calling it God. But when you forgive, you love. And when you love, God's light shines through you.

-Christopher McCandless: [written into book] Happiness only real when shared.

-Christopher McCandless: Society, man! You know, society! Cause, you know what I don't understand? I don't understand why people, why every fucking person is so bad to each other so fucking often. It doesn't make sense to me. Judgment. Control. All that, the whole spectrum. Well, it just...
Wayne Westerberg: What "people" we talking about?
Christopher McCandless: You know, parents, hypocrites, politicians, pricks.

-Two years he walks the earth. No phone, no pool, no pets, no cigarettes. Ultimate freedom. An extremist. An aesthetic voyager whose home is the road. Escaped from Atlanta. Thou shalt not return, 'cause "the West is the best." And now after two rambling years comes the final and greatest adventure. The climactic battle to kill the false being within and victoriously conclude the spiritual pilgrimage. Ten days and nights of freight trains and hitchhiking bring him to the Great White North. No longer to be poisoned by civilization he flees, and walks alone upon the land to become lost in the wild. - Alexander Supertramp May 1992

Wayne Westerberg: Outdoorsman. What's your fascination with all that stuff?
Christopher McCandless: I'm going to Alaska.
Wayne Westerberg: Alaska, Alaska? Or city Alaska? Because they do have markets in Alaska. The city of Alaska. Not in Alaska. In the city of Alaska, they have markets.
Christopher McCandless: No, man. Alaska, Alaska. I'm gonna be all the way out there, all the way fucking out there. Just on my own. You know, no fucking watch, no map, no axe, no nothing. No nothing. Just be out there. Just be out there in it. You know, big mountains, rivers, sky, game. Just be out there in it, you know? In the wild.
Wayne Westerberg: In the wild.
Christopher McCandless: Just wild!
Wayne Westerberg: Yeah. What are you doing when we're there? Now you're in the wild, what are we doing?
Christopher McCandless: You're just living, man. You're just there, in that moment, in that special place and time. Maybe when I get back, I can write a book about my travels.
Wayne Westerberg: Yeah. Why not?

-The freedom and simple beauty is too good to pass up...

Ja veel The Five People You Meet in Heaven
-People stop sacrificing for one another, they lose what keeps them human.

-Ruby: Holding anger is a poison...It eats you from inside...We think that by hating someone we hurt them...But hatred is a curved blade...and the harm we do to others...we also do to ourselves...

-Blue Man: There are no random acts...We are all connected...You can no more separate one life from another than you can separate a breeze from the wind...

-Blue Man: Fairness does not govern life and death...If it did, no good man would ever die young... In heaven, there is no judgment, but rather an opportunity to examine our lives-who we touched, the choices we made, and the consequences of those choices.

-Blue Man: Strangers are family you have yet to come to know.

03:38, pime aga sajuta.

2009-03-19T03:33:00.004+02:00

Miks inimesed ei näe ?
Suuremat pilti, kaugemale karjäärist, edust, vajadusest olla ühiskonna poolt aksepteeritud?

Olemuslik õnn.....isikuvabadus.....need hetked, mis loevad, aga keegi, kellega oleks seda jagada. Sest õnn on kõige suurem tunne ja kõige ehtsam just siis, kui on keegi, kellega seda jagada.

Ükskõik kes siis....inimene, kes juhtub samasse ajahetke sinuga, mõni sõber, teretuttav, koer.....kes iganes. Ja kui sul veab ja oled kogemata sattunud nende priviligeeritute hulka, kellel on silmi näha, oled sa eriti õnnelik. Sest siis juhtub see, et saad oma õnne jagada inimesega, kes on sinu elu inimene.

Olen aru saanud, et elus ei saa asju sundida. Neid muuta või olematuks teha. Elu kulgeb. Kõik juhtub. Ega seal vist mingit suurt tõde ei ole - tuleb õppida hindama lihtsuses peituvat siirast ilu, vahetut silmavaadet, kergust, mis tuleb kui sügavalt,kopsupõhjani, hingata. Kulgeda. Minna kaasa ja lasta headel asjadel endani jõuda. Sest ainult nii saavad need sinuni jõuda. Nii tundub mulle. Lõppkokkuvõttes läheb ju kõik ainult ühte pidi. Ja kõik, mis sa saad teha sellel ärkvel oleku ajal, on nautida seda. Aru saada ja näha suuremat pilti. Väärtustada neid naeratusi, embusi ja vahetuid emotsioone mida kannavad sinusse need vähesed, kes elavad nii tugevalt sinu sees, et voolav veri ei oleks soontes sama, kui seal poleks killukest igast sellest eraldiseisvast olendist. Nemad kõik. Kes tulevad, lähevad, on ja jäävad.

Nõnda tihti kuidagi kaon jälle ära samasse tõdemusse. Tõsi, ka kirjutan juba mitu korda sellest. Aga alati tekib kummaline tung ja sisemine soov ja sisse tuleb midagi sellist, mida ei saa kontrollida. Et justkui ta lihtsalt tahab kõik jälle must-valget kirjakribu maha jätmist. Ja nii ta siis lähebki. Must-valgele.Korduvalt.Aga mingu. Äkki on tal mingi point.

Ja ikka me elame seda sama elu. Ärkame, teeme kohvi, peseme hambad, lähme tööle, tuleme töölt koju, sööme, lähme magama. Me muretseme selle üle, kas teeme piisavalt head tööd, oleme piisavalt andekad, piisavalt võrdväärsed ja maksujõulised.

Miks?

Oleme õnnetud päevast päeva.
Ja need, kes tänaval sooja näoga ringi käivad, võibolla naeratavad, neid saadab “kurjade päris inimeste “ pilk, sest see õnnelik on “pool-uhhuu” . Ega siis See ei saa aru, kuidas elu käib. Elab oma pilvemullis ja ei adu.
Kahju nendest, kes nõnda arvavad.
Päris ausalt.
Nendel on ju tegelikult pseudoprobleemidest tingitud taak kanda.

Armastan seda tarka meest, kes kunagi ütles, et lihtsuses peitub võlu.
Ma arvan, et see mees suri õnnelikuna.
Vabana.

Aga ikka surub ühiskond peale seda ängi, milles elame. Ka neile, kes näevad suuremat pilti.

Koht, kus tahaks osata.

2009-02-20T02:06:00.002+02:00

Vahel on ebaõiglus täielik mõrd.
Sitavares.
Kaabakas.

Nii vastikult külm on südame alt ja kuklas tiksub võbelev viha ja kõhedustunne. Hinge rebib lõhki natsa.
Head inimesed on peaaegu alati need, kes millegipärast saavad kogu rändom jama endale kaela. Põhjuseta. Lihtsalt for being good.

Nendel hetkedel tekib alati jõuetus enda suutmatuses midagi muuta. Tahaks ju. Midagigi. Ja siis hakkad mõtlema, kas uskumine kõige paremasse stsenaariumisse reaalselt ka täide võib minna. Kas aitab? Kas see loeb midagi? Uskumine. Selle kõige laiemas mõttes. Isegi mitte religioon. Lihtsalt uskumine. Tahaks, et sinu headel inimestel oleks kõik hästi. Et sinu head inimesed on vankumatult tugevad ja puutumatud. Et maailmakõnts ja põhjuseta piin neid kätte ei saaks.

Persse!!!!PERSSE!!!

Balalaika.

2009-02-19T18:28:00.003+02:00

eile katsusin esimest korda mingi pilli keeli. täiesti esimest.
kannel ei loe. seda sai lasteaias värviliste nootide järgi mängida.

kitarr - ausalt. pole MITTE KUNAGI seda mänginud. mitte kunagi.
tundus kuidagi püha.
ei taha ju rüvetada midagi nii puhast ja püha oma väikeste oskamatute käppadega.
nüüd tahan.
tore oli.

ja mitte kitarr, aga balalaika.
Vapustav pill, täiesti kaunis asi. Ma oskan nüüd ühte salmi pooläbarikult mängida. Lahe.
Nats valus oli ka sõrmedel, aga medikaga oli okei.

Nüüd tahan väga teada, kuidas keelpille mängitakse.
Kitarri ka.
Enam ei karda.

Reinkr......ptüi...uuestisünd.

2009-02-16T20:52:00.004+02:00

Jimil oli eelmisel nädalal veel vaba nädal. Käisime välist kõvaketast koos
ostmas ja Nokus söömas ja rääkisime maailma asjadest. Ühtlasi leidsime, et
Margus on jube julm, et ei kirjuta. Haiget teeb :).Lubamatult õel lihtsalt.
Kuigi samas, me saame aru, et austraalia pole nagu Eesti, kus wifita elamine võrdub olukorraga, kus päike kukuks taevast alla. Noh, ja siis me istusime seal Nokus,sõime ja jõime ja rääkisime. Elust, olemisest,päikesesüsteemist, eksistentsist ja inimhinge surematust ja olemusest. Hea oli.

Me mõlemad tahaks uskuda, et kui inimene ära sureb, siis hing jääb alles ja viib olemusliku isikupära uude kehasse üle ja elab edasi. Sest et olgem ausad, me kõik oleme olnud lapsest peale sellised nagu oleme. Olemustlikult, lihtsalt see avaldus teisiti. Ühtlasi me usume ka kummituste ja teiste paranormaalsete eluvormide olemasolu nagu näiteks UFO-d ja päris armastus. Erinevatel tasanditel....sellistel, mis ei lase rahus olla.

...Ja säm sai teada, et ohatis võib ajju lüüa ja sa jääd lollakaks ja
et sünnitamisel võid ka ära keerata, niiet me mõlemaga viivitame
võimalikult kaua. Jim eriti. Selle viimasega.

--------

Huvitavaid asju ka:
-Mart Kangro sooloetendus
-GEP No99-s
-Slumdog Millionaire
-Banana Yoshimoto "Kitchen"
-http://www.dailyscript.com/movie.html

Amarcordi hoor.

2009-02-15T16:28:00.004+02:00

Kõik, kes on oma elu jooksul näinud Federico Fellini 1973. aastal vändatud filmi Amarcord, ei saa mitte mäletada seda mürkrohelise kleidiga blondi hoora, kes oli täiesti kustumatult kiimas ja lootusetult lahe karakter. See Josiane Tanzilli poolt kehastatud naine jättis lihtsalt uskumatu mulje. Need, kes on näinud, need teavad, millest räägin.

Miks aga see mulle nüüd järsku pähe torkas oli pisuke fakt, et jalutasin mööda Viru tänavat. Täiesti keskpäeval, päike paistis ja lögane munakividest tänav oli turiste ja kohalikke pungil täis. Ja siis ma nägin teda. Eesti oma mürkrohelist hoora. Tal oli samasugune hoiak, samavärvi mürkroheline kleit ja samasugused nartsud blondid juuksed. Ta liikus turisti juurest turisti juurde, joobnuna või narkouimas või kiimas....kurat sellest aru sai....ja küsis - Do you need a friend for today?! Ma vaatasin teda nagu väike laps vaatab suurt punast õhupalli, mis mööda lendab. Ta paelus mind. Olles täiesti uskumatu olend. Nagu mingi loom. Jäin tänava äärde seisma ja jälgisin teda. Ta oli nähtus. Nagu lalisev titt või lõke, mida vaatama jääd. Nii kummaline, kui see ka ei tundu - ta inspireeris mind. Ajas naerma ja tekitas kujutluspilte mitu peas, lõi ideid ja loo algeid.

Vahel piisab täiesti kummalisest ja suvalisena näivast hetkest, et midagi sinu sees tööle hakkaks. Genereeruks ideealge.

Läksin kiiresti koju. Lükkasin töökohustused järgmiseks päevaks ja kirjutasin. Kuni väljas läks pimedaks. Aitäh, Fellini.....aitäh, Mürkroheline naine tänaval.

...see, millel veel nime pole....

2009-01-31T11:52:00.003+02:00

Ta seisis keset tühja vihmast tänavat. Üksi. Oli teisipäev ja kell oli saanud just pool 5. Taeva äär ähvardas punakaks muutuda ja padukaunist ilu pritsima hakata. Pilvi polnud, aga õhus hõljus niiske vihma udu jäänuseid. Sa võisid neid piisku tunda, kui sügavalt hinge tõmbasid. Tema tundis seda oma kopsus. Sügavalt.

Ta värises. Külmast, hirmust, teadmatusest ja näljast. Ta silmad olid suured nagu kattal. Silmad valutasid...jubedalt. Ja kuivasid. Aga Ta ei julgenud neid kinni panna, sest ei teadnud, mis juhtub, kui ta need jälle avab. Kartis olla uues ruumis ja uues olukorras. Võbin Tema sees kasvas suuremaks ja tugevamaks. Suutmatus sooja tunda paistis kõige reaalsema asjana maailmas. Aga ta ei nutnud. Ta hingas. Sügavalt. Märga õhku ja vaatas oma valutavate silmadega ringi, otsides miskit, mis leevenduse toob. Olukorda, sündmuse alget, vastuseid ja lahendust. Ta polnud mitte kunagi selles hetkes olnud, seda ette kujutanud või sellele mõelnud. Ta tõmbas jopehõlmad veelgi tihedamalt kinni teades, et tegelikult soojem ei hakka. Üldse ei hakka.

Palun ühte inimest. Kasvõi ühte, mõtles Ta. Juba palavikuliselt soovides. Tühi tänav, kus ta juba pikemat aega seisnud oli jäi tühjaks ja muutus hetk hetkelt hirmutavamaks.

"Mis nüüd edasi?" ütles ta külmast väriseval häälel, tõmbas ninaga õhku ja istus kõnnitee servale.

"Mis nüüd edasi?"

...siis kui....

2009-01-26T12:26:00.003+02:00

....ma alles väike veel olin, arvasin, et nutmine on kurjast ja nutmine on vingatsite asi. Sain natukene suuremaks ja arvasin, et nutt on nõrkus ja näitab inimese suutmatust end vaos hoida ja talitseda. Mul on 2 venda ja teadugipärast mehed ei nuta. Või nii meid vähemalt õpetatakse, kas siis pool naljaga või mitte. Ja siis nii sa harjudki ja nutad vahel salaja, sest et ei taha et keegi näeks.

Ja siis kui ma olin juba natukene veel suurem ja ei saanud külavahelisest jõlkumise pointist aru ja ajasin oma rida, siis mõtlesin ka veel, et see nutuvärk pole õige asi. Siis kui kõik teised mingi filmi peale härdaks muutusid või Willy vabastamisele vesiste silmadega kaasa elasid, siis ma lihtsalt observeerisin neid teisi inimesi ja ei saanud aru, et misasja?! Kuidas siis nüüd nii?

Ja siis tuli aeg, kui ma nägin oma isa nutmas. Mäletan seda üsna ähmaselt, aga siiski. Mäletan kuidas ma täiesti ära hirmusin. Sest oli nii võõras, et issi nutab. Issid ei tee nii ju. Issid on ju need, kes kunagi nii ei tee. Olin veendunud, et poistel lõigatakse kuskilt mingi närv ära, et nad suurena enam nutta ei saaks.
Mäletan, et olin paanikas ja lihtsalt vahtisin.

Aega sai mööda ja kasvasin suuremaks. Nii päris suureks juba ja vahel ka nutsin kui olukord seda nõudis. Enamasti suurest vihast või kurnatusest. Kui sa tead, et sa ei saa magama minna, aga hullult tahaks, sest juba 3 ööpäeva on kesine old.

Päris päris suurena nägin ka kuidas mulle väga lähedal olev inimene nuttis. Mis sa siis teed, kui mees, selgrooga ja uskumatult tugeva olemusega inimene lihtsalt tükkideks variseb?! Neid hetki me ei oota kunagi. Ja siis sellel hetkel, praegusesks juba mõnda aega tagasi sain aru, mis see nutuvärk on ja paigutasin oma seisukohad kenasti riiulil ümber.

Tegelikult inimene, kes julgeb avalikult ja siiralt nutta, kui olukord seda parasjagu nõuab ( muidugi mööndustega ) on uskumatult tugev ja aus inimene. Seesama selgrooga ja tugeva olemusega inimene, sest tunnistada seda, et sina ka vahel inimene oled ja katki lähed, kukud ja puruned nagu klaas kahhelkividel, on üks kõige julgem asi, mida üks inimene teha võib.

Nahk.Sinu enda.

2009-01-22T00:16:00.003+02:00

Muusika ongi lunastus, millest Piibel räägib ja inimesed, kes on õnnelikud,
Ma pürgin sinna poole.
Et olla omas nahas õnnelik.
Eksisteerida.
Olla.
Elada.

Kui kõik on paha, siis tasubki teha 2 sammu muusika suunas. Silmad kinni panna ja juba on kõik okei. Ükskõik, mis nutt sulle ennist peale ei tulnud.

See kõik on väärt.
Nautida hetke.
Olla.
Ise.

Hingamise ja olemise päev.

2009-01-21T00:18:00.006+02:00

Täna oli kaunis päev. Kõige lihtsamas võimalikus mõttes ilus. Emotsionaalselt ilus.

Ma ei tea, mis toimub, aga tundub ma olen vist võibolla liiga hipisitt oma mõttemaailmalt.....olen aru saanud, et ei ole mõtet selle keskpärase koorma peale mõelda.....see ei kao enivei kuhugi, probleemid jäävad ka alles kuni surmani, niiet lihtsam on lihtsalt olla ja vaadata, mis elu sinuga teeb.

Ja kui ei lase maailmapasal ennast kurjaks teha ja kõige hea eest blokkida, siis toredad asjad tulevadki sinuni, kui sa lased neil tulla.

Ja selles valguses on möödunud terve see aeg, mil ma ärkvel olen olnud.
Ja need raamatud....oeh, need raamatud.
Ma armastan raamatuid. Filme ka.
Raamatutel on hing.
Karakterid.
Lõhn ja värvid.

Mulle meeldib raamatutele värve ja lõhnu anda. Teen seda täiesti alateadlikult. Kui mõtlen Tõe ja Õiguse peale, siis tuleb mulle silme ette pruun puukoor ja udu ning rõskuse rõhuv lehk. Kui mõtlen Zadie Smithi Valgete Hammaste peale, siis tuleb beež värv ja lõunamaise vürtsi lõhn, kui mõtlen Väikese Printsi peale, siis tuleb silme ette kevaderohelise muru värv ja ninna värskelt sadanud hoovihma lõhn.
Kui mõtlen füüsikaõpiku peale, siis tuleb silme ette kriidi värv ja ninna lööb tugev trükipaberi ja mustade käte lõhn.

Mulle meeldib raamatutest saadav emotsioon ja see, kui teos on hea, siis tekib kujutluspilt. Film, mis jookseb täpselt nii kaua, kuni viimase kaaneni jõuad. Ja kui tagasi mõtled, siis ei meenu mitte must-valge tekst vaid pikk film. Emotsioonide, karakterite ja erinevate ruumidega. Erievate aegruumidega.

Ja mulle meeldib mõelda oma mõtteid ja vahel ära tunda kuskilt raamatust oma mõtted, aga kellegi teise silma läbi. kellegi teise poolt kirja panduna. Ja üllatav on näha seda, kuidas see keegi teine olukorda näeb, kuidas kirjeldab ja mis värvingud selles välja toob.

Ma armastan raamatuid. Nagu ka filme. Nagu ka muusikat.
Sest need on kõik ühed kompaktsed lood.
Fragmendid, mis kõlksuvad kokku siis, kui selleks õige aeg on.
Ja nad toidavad teineteist. Kõik need kolm.
See on nagu surmaga lõppev eluarmastus, millest ei pea lahku minema, mida ei pea taga nutma ega minevikku jätma.

Emotions of the day.

2009-01-12T14:07:00.004+02:00

hommik oli nii

lõuna nii

õhtuks tahaks lapitud saada

Kopli.

2009-01-08T12:02:00.006+02:00

Eile juhtus üks õõvastavamaid asju.
Midagi sellist, mis tundub veits uskumatu. Et ei, misasja, minuga küll nii ei juhtu ja inimesed, kes peatavad on idioodid.

Tulime Sämiga Koplist, kontorist, täitsa poolsaare tipust. Jah, sealt kaugelt. Sõidame vaikselt läbi Kopli kesklinna poole mingit kummalist ja tühja laohoonete piirkonna tänavat. Peale meie oli seal veel autosid.

Ja siis, täiesti lambist, in the middle on nowhere, jookseb kahtlase välimusega, hullude silmade noor tüüp välja. Natukene nagu sõjaväelase riietes, natukene mitte. Täiesti rändom telliskivi seina tagant ja otse meie auto ette, ise vehib kätega.

Säm - plokki!!! "Mis tal hakkas!"

Tüüp jookseb kõrvalistuja ukseni, kui meie juba taas vaikselt liigume. Tegi ukse lahti ja vaatas hullude silmadega.

Säm - gaasi.

Ja tüüp jookseb, ei lase uksest lahti. Tema ühel pool ust, mina teisel pool. Sitta ma lasen sellest uksest lahti, va tõbrik!!!! Lõpuks ta väsis, sest kiirus kasvas suureks, kukkus ja lasi uksest lahti. Tagasivaate peeglist vaatasin, et tõusis püsti ja pold häda midagi.

Korraks mõtlesime, et äkki oligi tal abi vaja. Aga kuna ta nii kahtlane välja nägi ja nõnda sõidu pealt ust rabas, tundus see kaheldav. Pluss ta silmad...huhh....väga jube.

Ja siis sa mõtledki, et nii inimesi tõmmataksegi metsa. Jookseb mitu tüüpi teele ette, muidugi pidurdad, sest ei taha alla ajada ju. Kui pole auto, mis sõidu ajaks uksed automaatselt lukustab, siis ei tule ju selle peale, et lükkaks uksed lukku, eksju?! Ja mis sa siis teed, kui 3 tüüpi su nii rajalt maha võtavad?! Üks kõrvalt uksest, teine juhiuksest ja jumal teab, mis see kolmas teeb.

Täiesti jube asi oli.

Tükk aega hiljem veel seest miski asi värisest ja kuklas oli külm tunne.

Kui palju on värdjaid maailmas.Fuhh!

2009-01-06T00:54:00.003+02:00

Ma leidsin pühapäeva hommikul teksade taskust kivi.
Musta, sooja, ümara.....KIVI!
Kust ma selle sain? Oli esimene küsimus.
KIVI???? oli teine moment
....nüri jõllitamine..... kolmas hetk.
....nüüd seisin juba lihtsalt ühe koha peal, Pühavaimu tänaval ja vaatasin kivi.....

Hämming lahendati ja meenus, et tõepoolest "maailma parima klubi" garderoobis lahked inimesed jagasid kive....kastanite puudumisel.

tore komme....
kastaneid pold, aga näe, kiva ikka leidub siin paepinnasel.

jube tore oli ennast avalikult alandada selles klubis...tantsida nagu tohlakas ja tunda, kuidas üldse ei koti, mida keegi mõtleb või kuidas vaatab. õnneks alandasid teised sulnid kaaskondlased ka ennast :)

oo häppi džoi ja head inimesed!

Kolm.

2009-01-03T02:29:00.002+02:00

Ma pole vist mitte kunagi ühtegi uusaasta lubadust teinud.
Ei teagi miks. Kretinism äkki?! Kibestumus?! Mõttetus?!

Lubada endale midagi, tõotada ja siis arvata, et nüüd pean sellest kinni. Tegelikult ei mängi ju rolli see, millal sa midagi lubad. Kunagi õpetas vanaisa ka, et lubadus on lubadus ja kui sa midagi ütled, siis pead selle ka teoks tegema. Kas siis lihtsam pole mitte siis üldse midagi tõotada? Pole lubadust, pole pettumust.

Tean inimesi, kes kirjutavad aastast aastasse üles, mida on lubanud uue saabudes teha. Hiljem vana aasta viimasel päeval loetakse tibud kokku ja vaadatakse, kas selle enesekriitilise aruande bilanss klapib. Enamjaolt ilmselt mitte. Ja kes teab, miks nad seda teevad. Et äkki kui lubadusest kinni peetakse, siis saab korraks tunda seda õnnetunnet ja uhkust, et näe, tegingi ära. Vaata aga vaata. Võibolla on vaja lihtsalt sihti. Aga mis siis, kui elu ei olegi sul bisnesplaan ja siht on üldisem ja kauaaegsema vinnaga?! Kas siis peaks ka aastast aastasse endale midagi lubama, et lõpuks jõuda grande finale´ni või piisab sellest kui minna Nõukogude majandusplaani kohaselt viisaastakute kaupa?!

Kummaline. Kuidas peaksin lubama, et novot, nüüd, aastal 2009 teen seda ja toda ja kolmandat?! Ma võin neid asju ju millal iganes teha. Polegi varem selle peale väga nagu aega pühendand. Sellele mõttele. Kuidagi nõnda on läind, et siiani olen vaid muigamisega piirdunud. Aga uue aasta täiesti esimesel päeval oli jutuajamine ookeanitagusega, kes lubas, et saab sel aastal oma uue filmi võtetega maha.
Ja et see on ta ainukene lubadus ja küsis:

"How do you fix damaged people?! Will you tell me, if you find out? And if you do, i promise to make new years resolutions every year as long as i live. Until then, i´ll have this only one to work for."

Ka tema pole inimene, kes mõistaks selle suure suuga lubamise mõtet.
Millegipärast jäi see pagana lause kummitama. Kuidas sa lapid killupurust jälle inimese kokku?

Ja siis ma mõtlesin, et ainukene asi, mida ma saan ka endale lubada on see, et ei lase enda minat enam kaduma minna. Et ei tekiks killupuru ja kiusatust teada saada, kuidas lappida katkist inimest.

häpi nju jeer!

Hjuul ja hiljem.

2008-12-27T20:41:00.004+02:00

selle aasta jõulud on olnud kummalised.
head ja kurvad.
mõlemat ühepalju.

olen saanud mõelda ja tagasi vaadata. tõsi, selgeks pole veel mingeid asju mõelnud, küll aga olen tagasi saanud sisemise rahu ja meelekindluse, mis mingil kummalisel hetkel natukese kõikuma lõi. vahel on vaja olla nii vaimselt kui füüsiliselt eemal kõigest sellest, mis aju koormab, paneb üle mõtlema ja pingestab sinu enda minat. see võib tõepoolest kõlada nagu mingi naiivse utoopiates ujuva hipisita möla, aga hoolimata sellest, tundub, et nii on ja nii peabki olema. Ja mingitest asjadest elus ei saadagi enne aru, kui õige hetk kätte jõuab. Lõppude lõpuks loksub ikka kõik paika ja läheb täpselt nii, nagu minema pidi.

Ma igatsen Marguse järgi.
Päris tõsiselt.
Ta kirjutas mulle kunagi, et ta tahab, et me teda tagasi ootame....me tegelikult ootame ka ja mulle tundub, et isegi rohkem, kui ta seda endale ette kujutab. Ja ükskõik kui väga ma suve ja päikest ja sooja tuult armastan - valged jõulud maal ei trumpa midagi üle. End ära lõigata maailmast 3ks päevaks, elada lumes, ilma kellaaegadeta, käia saunas ja olla perega koos on midagi müstiliselt mõnusat. Midagi sellist, mille kohta sa nagu ei oskagi midagi öelda. Sa lihtsalt istud diivanis, villased, vanaema kootud sokid jalas, koorid mandariini ja kuulad, vaatad ja naudid seda prae ja kõrvitsalõhnast umbset õhku ja neid inimesi, kes su ümber toimetavad. Ja sellel ühel hetkel, kui käisin metsloomadele süüa viimas, ei kadestanud ma Margust. Seda, et tal on seal suvi, seal kaugel. Et tal on uus ja huvitav keskkond, avatumad inimesed ja iga päev uued hommikud. Mul oli kahju, et ta ei saanud lumes sumbata ja suure laua taga jõulunäga järada.

--------

Mulle meeldib Murphy. Auga. Tema seadused ja sitt ja need hetked, kus saab öelda"Fucking Murphy raisk!"
Reeglina ei tõota see muidugi midagi head, aga situatsioon kui selline on naljakas. See juhtub iga kord, ükskõik, kuidas sa seda nimetad. Kas ebaõnn, Murphy seadused või mistahes muu väljend, mis inimkond selle halenaljaka ebaõnne väljendamiseks välja mõelnud on.

3 nädalat.....3 nädalat oled sa terve nagu purikas. Puhkad, sööd, magad, vaatad filme ja oled. Ei tee midagi asjalikku. Ja siis, on 2 päeva, suvalised 2 päeva, mil sa pead olema asjalik. Või vähemalt adekvaatne ja selge. Ega nagu selgest taevast pussnuge ka ei oota, eksju. Lähed sina kenasti õhtul magama, hea uni ja puha. Ärkad hommikul - esimene asi, mida tajud on see, et ahahh, läbi nina ma ei hinga; teine asi - sirutades käe telefonialarmi poole saad aru, et kondid on valusad ja iga liigutus ajab sind köhima, nivisi mürtsuvalt ja pahasti. Ajad ennast voodist välja ja saad aru,et täislaks on käes. Kõik jutud. Peole tuli peavalu ja palavik. Istud siis oma voodi äärele ja mõtled, et nojah.....ja aevastad. Ma tegelt ka hakkasin naerma veitsa. Tüüpiline. Ma ju ei helista nüüd ja ei ütle, et sorri M, mul on külmetus, ma ei tule täna. Tõmbad kohvi ja hommikusöögi asemel oma 2 Coldrexi sisse ja läheb. Ja päeva lõpuks, sa polegi veel surnud. Mida kõike inimkeha aju ülemvõimul korda ei saada.

Ja siis sa longid telemaja poole ja mõtled, et naljakas. Täiskasvanuna sa sunnid ennast tegema asju. Et täiskasvanu elu pole üldse see, mis sa mõtlesid olevat, kui olid laps. Vabadusega kaasnevad piirangud ja kohustused - sellega me ju ei arvestanud. Mõtle kui hea oleks olnud hommikul lapsena - ärkad nõnda ja ema helistab su klassijuhatajale ja ütleb, et H täna kooli ei tule. Lihtne! Ja nii lihtne see oligi. Ometigi ei igatse me seda aega tagasi. Või igatseme? Krt seda teab, mõni võibolla igatseb. Mina mitte. Sest täiskasvanuna on sul nii palju eeliseid ja nii palju rohkem otsustusvõimet ja nii palju keerulisem, et sa peaks olema idioot, et tahad lihtsakoelise lapserutiini juurde tagasi. Üks suureks olemise plusse on see, et sa tead, milline lapsepõlv oli. Kui väike olid, siis pold aimugi, mis see "suurte inimeste elu on" :) Novot. Ja sa saad alati olla oma hinges kasvõi salaja laps, kui sa tahad.

....ma lonkisin edasi, vahetasin kõrvus muusikat ja astusin poriloiku....
....täiskasvanu elu on karussell...

Mull.

2008-12-09T02:20:00.001+02:00

Ma elan juba teist päeva mullis millest ma ei saa aru.
Tunne, mis valdab sind, kui oled endapõhiselt kellelegi haiget teinud on rets. Üks kõige jõhkramaid tundeid maailmas.
Ma vihkan seda.
Ja vahel on seda vaja.
Aga ikka vihkan seda.

Persse!!!

Eile-täna-homme!

2008-12-05T03:11:00.003+02:00

see, mis täna on üks, on homme teine ja eilset päeva polnudki.
Ehk et....veel 3 päeva tagasi tundus välja magamine utoopiana.Tunda ennast inimesena, kes ei taha pidevalt magada illusioon ja fakt, et lugeda midagi saad täielik roosamanna.

Ma olin maal. Ei teinud midagi. Telefon oli hääletu, magasin, umbes 4 korda päevas pluss 14h öösel, nendel hetkedel, kui olin ärkvel, kas jalutasin, lugesin raamatut või sõin. Ja see kõik oli jumalik. Täna hommikul kell 7.35 istusin Tartus rongi peale ja tulin päälinna vurlede sekka segadust külvama. Ma ei sõida vist enam kunagi bussiga Tartusse, rongiga on kordades mugavam, toredam ja naljakam.Nii vähe on vaja ühe ületöötanud inimese õnneks. Lihtsalt piisavalt und ja ajutoitu.

Mulle tuli umbes 12 ideealget, mis on täielik ime, sest kui nüüd mõelda viimase 2 kuu mõttehiilguse peale, siis seda pmst ei olnudki. "Puudulik"oleks ilmselt vana aja tunnistusel seisnud. Mis aga kogu selle loomemahla algataja oli, oli David Lynch. Õigemini tema raamat "Suure kala jahil", mis andis mulle lootust ja mu veidrustele hoogu ja tõestust sellele, et filmiloojad polegi täie mõistuse juures olendid. Ja see pisuke fakt lausa lummab mind. Ma ei pand hetkekski seda raamatut käest. Loobusin sellest raskelt, kui leheküljed trükimustaga otsa said. Hetkeks kaalusin seda algusest peale uuesti lugeda. Samas 6 tunni jooksul 2 korda ühte raamatut läbi lugeda tundus lausidiootsus. Haudusin pigem oma mõtetes.

Mulle meeldivad mõtted ja ideealged. Need on alati sellised toored võrsed. Mingid hetked, mille ümber lugu hakkab kasvama. Kui keegi teaks, kui palju on mul sahtlisse kirjutatud stsenaariumialgeid. Aga ükski nendest õnnetutest pole saanud minu silmis veel rohelist tuld selleks, et avalikult, täiesti ilma igasuguse kaitseta, avalikkuse ette tõusta. Nad on liiga noored ja rohelised. Nagu inimesed, kes pole veel valmis olema. Hakkama saama ja eksisteerima.

Ja mulle meeldib igal jumala õhtul vaadata seda pilti. Just sedasama laudteega lihtsat fotot. Mulle meeldib mõelda ennast kohta, kus on idüll. Ja idüll minu jaoks tähendab vaikust, rahu, soojust, eraldatust ja üksiolemist. Iga jumala õhtul vahin pikkisilmi seda fotot ja näen end seismas selle sama laudtee otsas, suundumas saarele. ja see on nii hea. Toob ideealgeid nagu seeni peale vihma. Jaburaid ja vähem jaburaid. Kuid mis seal salata, mida jaburam idee, seda rohkem õhevile ma lähen, seda enam innustun ning seda enam saan hoogu tegemaks kõike seda, mis ehk tavamaailma raamidesse mahtuda ei taha. Ja mind ei huvita raamid. Ei koti.

Ja järgnevad 3 päeva tahaks ma olla oma perest eraldatud ka vaimselt, niiet mu vanemad, vennad ega keegi muu ei helistaks mulle. Tahan hingata, olla, tunda, luua ja juua. Ja nii on.

Kui asjad kokku jooksevad.

2008-11-10T02:11:00.002+02:00

ma sain täna nii mitmestki asjast aru.
vahel on sellised hetked, kui kõik relevantne kokku jookseb ühte pisikesse punkti. Misiganes see siis ka poleks.Mis iganes kokkujooksmist põhjustab.
On kahte sorti kokku jooksmist - üks on see, kui on on sitt...algusest lõpuni välja ja kui laine pea kohal rauhti kokku lööb. Teine on aga selline, kus mingid asjad hakkavad kokku kõlksuma. Nagu klaaskuulid marmorpõrandal. Ja lõpuks kõik need väiksed kõlksud ja kilinad jõuavad ühte äratundmise ja arusaama hetke ja kõige kummalisemal ajamomendil saad sa mingitest asjadest elus aru. Endas aru.

Istusin LT backstage´is valgel keerleval pukil ja lihtsalt vaatasin. Nagu ma tihti teen. Lihtsalt inimesi, nende olekut, liigutusi, emotsioone, ärevust, omavahelist suhtlust ja seda kuidas murdosa sekundiga kõik muutuda võib. See on huvitav. Auga. Ja ta annab mingi teatava rahulolu tunde. Ma isegit ei tea, kuidas seda kirjeldada. Lihtsalt sel ajahetkel on sisemuses hull rahu ja meeletu huvi ümbritseva vastu.
Igatahes, istusin seal valgel pukil ja vaatasin kuidas ümberringi inimesed pabistavad, sahmivad ja kisavad. Närvid. Ja mul oli nii ükskõik...või isegi mitte ükskõik, kuivõrd rahulik olla. Vaadata distantsilt ja mõelda, mida kõik lauljad ja mittelauljad tunda võivad. Kuidas peopesad niiskeks tõmbuvad, sõnad ähvardavad meelest minna ning üldse mis-siis-saab-kui-laval-käpuli-käin-tunne. Ja siis oli bänd, kellest ma kunagi aru ei saa, kas neid üldse kotib või mitte. Ja kui suva neil on. Muidugi sellest pingest ma ei saa aru. Ja siis tiim. Otsesaate tiim. Sellest ma saan aru.
Veider on vaadata, kuidas kõik need inimesed, kes nädala sees rahulikud on pühapäeval elule ärkavad ja oma sisikonna lõhki tirivad.Ja kuidas kogu olukord on pöörvõdreline sinu olukorraga, mil püapäeval on chill, aga see-eest terve nädal on üks piin ja pingutus. Kuidas pabistad, kas sul on neljapäevaks materjali, millest klippe sünnitada...kas see ka hea on või tuleb jälle kõike läbi ussi m...i tirida ja sitast saia sünnitada.Ja kuidas vahel tuleb rahul olla sepikuga, sest närve, energiat ja loomevoolu saiaks ei jätku.
Ja nii ma istusin. Nagu tukunui keset hobuste võiduajamist. Naljakas. tekkis tunne, nagu elu jookseks mööda ja sina ainult vaatad. Huviga aga samas nii ükskõikselt.
Ja sel hetkel tahaks kirjutada, aga tekib oskmatust nendest visuaalsetest mõtetest peas tekitada midagi trükimusta.

Mingil hetkel jäin ma vaatama T-d, kes lihtsalt luges raamatut kesk kogu seda kaost. Mul tekkis teatav respekt ja selline soe äratundmine. Kuidagi soojendav oli vaadata inimest, kes ennast ära lõikab ümbritsevast ja lihtsalt on. Oma raamatuga ja loeb. Mul tekkis sportlik huvi. Läksin ja segasin. Tegin paar halba kommentaari ja läksin eemale. Puht uudishimust, mida ta edasi teeb, kas ta süveneb uuesti oma raamatusse. Ta tegi seda. Natuke tekkis huvi, et kas ta teeb teadlikult seda kõike, sest ometigi pole tegemist lolli isendiga. Või teda päriselt ei koti.
Igaljuhul pani see mind kergelt muigama.Heas ja soojas mõttes.

Naastes nüüd selle valge puki juurde. Istusin ja vaatasin ja mõtlesin ja sain aru. Sain aru, et hoolimata sellest, mida olen varasemalt arvanud, tahan kunagi olla üks nendest inimestest, kes 80-aastaselt läheb oma maja verandale, istub hommikukohviga korvtooli ja vaatab kaugusesse. Kelle kõrval on inimene, kes ikka veel oskab teda naerma panna ja kes hommiku alustuseks teeb mingi lolli nalja või sarkastilise märkuse ning enne kõrval asuvasse korvtooli istumist naeratab soojalt ja suudleb sind otsmikule. Ja mitte üldse ei mõtle ma seda kõike sellepärast, et hullult ajaks taga seda unistust armastusest ja igavesest õnnest, vaid lihtsalt tahaks teada, kas see kõik ka tegelikult on nii hea kui tundub. Praegusel hetkel näib kõik eelpool nimetatu nii kauge ja võimatuna. Esiteks juba fakt, et sa elad nii vanaks ja omad veel mingeidki närve. Sellest sain aru seal keset kaost, et nii jätkates võib juhtuda, et seda korvtooli idülli ei jõuagi minuni. Aga nüüdseks on tekkinud puht huvi, et milline kõik see võiks olla. Kas ma vaataks oma elule tagasi ja mõtleks, et see oli kaunis ja päris.

Kummaline, et täna kesk kogu jauru jõudis see mõte minuni. vaadates kõiki siblivaid inimesi. Nagu sipelgad.Osaliselt teadmata, miks nad seda teevad.Osaliselt kaotanud sihi ja rabeledes. Ma vist leidsin sihi uuesti.Vahepeal oli see kadund.
Ja Margus, oota natukene, küll ma oma lubadusest kinni pean. Sa parem vaata heaga, et see lebomatt su voodi kõrval tolmu koguma ei hakkaks :)

Flipping.

2008-10-22T01:09:00.002+03:00

Täna flippisin ohtlikult.
Palju paska neelanud, poisid võttele saatnud, istusin montaazis, peale mida esimese....ma ütlen ESIMESE asjana võtsin viimase hetke pakkumiste saidi lahti ja otsisin paaniliselt mingit toredat kohta, kuhu lennata. Ükskõik kuhu. Ma olin valmis maksma selle pagana lennupileti eest, võtma takso, sõitma koju passi ja hambaharja järele ja läinud lennujaama. Nii lähedal olin....nii lähedal....kunagi pole olnud lähemal ega reaalsem see tunne, et saadaks kõik pika puuga üle t**a, lülitaks telefoni välja ja lendaks minuti pealt kuhugi minema. Põletaks sillad ja lihtsalt läheks mõtlemata sellele, mis edasi saab. Praegusel juhul ei aidanud mitte kaine mõistus vaid pangakonto ebapiisav ressurss et lunastada väike paberlipik, mis annaks võimaluse minna.

see tegi mind kurvaks.
ja ma igatsen marguse järele. jubedalt.
aga ta pani mati juba voodi kõrvale maha, niiet kui ma ainult tahan, siis lendan ainult ja korras ongi sellega.

tagantjärele mõeldes, siis ma ei teagi mis juhtus. ilmselt vist see ongi see peaaegu "karikas sai täis" tunne.ja mitte elurõõmu, armastuse töö vastu, sõprade, isegi halva ilma, aga lihtsalt see üldine karikas.
väärtustame mingit hetke ja olekut ehk üleliia, muretseme tühiste asjade pärast, sööme täiesti rändom kräppi, kardame asju/inimesi/olukordi, ei julge olla julged "minad"....persse see kõik inimesed. Mis meil....teil....viga on?!
Pekki....ma vist lihtsalt tahan olla oma minas õnnelik. Jah.

ja varsti õpin selle mediteerimise ka ära.

Paralleelmaailm.

2008-10-15T19:08:00.002+03:00

Ma enam ei saagi aru, mis pagana koht see on kus ma elan. mis universum, galaktika või ühiskond.
Hetkel kui mingi asi hakkab loogilisena tunduma tõmmatakse sellele mõttele kriips peale ja taaskord sa leiad ennast "tavamaailma" normaalsuse piiridest väljaspoolt.
Mingil hetkel tundub isegi normaalne, et sul on 12-tunnised tööpäevad, pidev stress ja mingi veider mull, milles sa elad kõlabki nagu okei koht, kus eksisteerida.

Aga tegelikult?

Tegelikult tahaks Margusele külla minna ja sooja päikese käes teha tööd, milles puudub pinge, vastutus ja igasugune mõttetu jurgis.
See teleeide amet on siuke nagu kahelt poolt otsast teritatud pliiats. Ühelt poolt hea, et terav, selleks ta ongi, et kirjutada ja seda hästi teha, teisest otsast halb, et on terav, sest torgib. See tele on ka üks lollakate inimeste koht, kes ei oska nautida õnnelikuks olemist ja seda, et on okei, kui sul on ka vabu päevi ja nädalavahetused. Teisalt, jumalad ei küsi teenimise hinda :)

Täna on neljapäev...kaunis päev.

2008-09-25T15:52:00.001+03:00

Täna on neljapäev, üks ilusamaid neljapäevasid, mis üldse olemas on.
2 suurepärast uudist, 2 suurepärast algust õnnele, 2 le heale inimesele, kahele sõbrale....sees on laulnud terve päeva, sest näha kõrvalt, kuidas su sõbrad õnnelikud on, on lihtsalt fantastiline tunne.

veidi uskumatuna tundub fakt, et kellegi teise õnn su nii rõõmsaks saab teha, samas jube hea, sest see tõendab just seda, et su sõbrad sulle nii kallid on.

ausõna....tahaks neid katki kallistada.....mõlemat :)

Viru kass.

2008-09-18T00:34:00.001+03:00

Kell on 5 hommikul ja ma kurblen vesisel Viru tänaval. See pole okei.
Üks väike kassipoeg jooksis minuga kaasa, kogu aeg kurblikult mäugudes. Ma jälgisin teda. Tema vaatas mind ja nuttis. Ja tuleb tunnistada, mina nutsin, aga mitte väliselt.Hinges kriipis. Mulle ei meeldi kassid, aga see oled tekitas minus tunde, mida ei uskunud endas olevat.
Ma istusin sinna tänava servale. Märjale kiviäärele ja nuuksusin, sest oli kahju. kass tuli minu juurde.
Ta oli vait ja vaatas. Päris pikalt. Mina nuuksatasin. Salaja. Ta istus minu kõrvale ja vaatas ja hakkas ennast minu vastu hõõruma. Räpakass. Aga ma tegin talle pai ja see tundus nii õige ja hea ja mul oli kahju. Sest et tundus, nagu oleks loomake eksinud.

Ma tahtsin teda aidata, aga ei osanud käituda.Nagu tühjast imet leida. Kummaline.täitsa mitu minutit istusime.Senikaua kui ta minema läks. Ja sel hetkel ma mõtlesin, et ma tahaks,et kui minul, inimesena peaks selline hetk olema,kui maailm pole päris sõber, siis tahaks, et mul oleks olemas see pea silitaja, kes teeb kõik korda lihtsalt sellega, et ta on. Muud pole vaja.

Mina olen siin....endiselt.

2008-09-11T22:30:00.000+03:00

Ausalt öeldes tekkis kimbatus minu sees....nii palju mõtteid, nii kiiresti peast läbi minemas ja suutmatus seda kõike väljendada ja must-valgele kirja panna tekitas ängi. Halva ängi.
Üle pika aja ma tunnen ennast mõtleva inimesena ja see pisuke fakt iseenesest rõõmustab mind. Ma polegi veel oma peas alla andnud. Tore.
Viimane ajaperiood on kuidagi kummastavalt vaimuvaene, nii, et ma üsna tihti leidsin ennast täiesti tühja peaga. Mitte ühtainumat mõtet. Fantaasiat. Stseeni ega väärt nägemust. Isegi und ei näinud. Tühjus. Täielik tühjus. Sama nagu tühjas kõrbes piknikku pidada ja loota, et keegi ehk liitub.
Kummalisel kombel polnud mõttejugade vallandumine mitte armumise, pettumise või kurbuse tunne, vaid Vilbre film ja kõige algsemalt Sassi raamat. Mul on hea meel, et see raamat olemas on. Hea meel, et see “eluga perse kukkunud” inimene, kes raamatu kirjutas ongi see, kes ta on.

Ma isegi ei taha rääkida filmist. Iga leiab oma. Mina nägin üht, keegi teine teist. Üks stseen oli aga super. Ameerika. Täielik ameerika. Ühel hetkel seal suures saalis, pehmes toolis istudes tabasin ennast otsimas neid paralleele ja tuttavlike elemente, mis raamatus oli. Varju all sisse kirjutatud laused, inimesed ja kohad, millest saavad aru ainult need inimesed, kes ennast sealt ära tunnevad. Rebase silmadega Renita .... J

Tulin saalist välja ja esimene asi, mis ma mõtlesin oli see, et ma tahan nüüd ruttu kirjutada , teine mõte oli see, et tahan nüüd kohe Sassiga maha istuda. Tühja, laminaatparketiga kaetud väikesesse kööki istuda, mööblit kokku kruvida, punast känguruveini juua ja rääkida. Tahaks küsida:”Noh, sitavares....kuidas nüüd tunne on?”
sest ma mäletan, kui kunagi S ütles mulle, et kui sellel raamatul hästi läheb, siis sitt elu on väärt midagi. Tahaks nii palju seda halba känguruveini, et oleks järgmisel päeval tunne-oma-kodumaad-bussis paha.

Väljas sadas. Ma olin vait. Ei tahtnud minna filmiinimestega jaurama. “Ära siis liiga palju joo.” See oli see, mis tuli minu suust enne koduteed. Ma ei tht inimesi näha. Tahtsin olla. Mõelda. Rõõmu tunda, et aju hakkas tööle. Et rohi on endiselt roheline ja ühel heal päeval paistab päike. Ehk juba homme.
Väljas sadas. Kordan ennast. Sadas. Korraks mõtlesin, et võtan telefoni ja helistan D-le:” Ma ütlesin, et mul läheb seda vihmavarju vaja!” aga see tundus liigse koormusena.
Linn oli vaikne ja sätendav. Vihmast. Vanalinn peegeldas. Munakividelt. Ma isegi ei tea, mis muusika mu iPodis mängis. Tean ainult, et see sobis. Jahe aga hea oli. Kuradi hea. Enda kestas õnnelik olla on taevariik.

Projekt Bora Bora

2008-09-09T19:12:00.002+03:00

iga kolmapäev on nüüd ametlik Projekt Bora Bora elluviimise üks võimalus.
meil tekib kohe Bora Bora purk, kuhu lähevad kõik ressursid, mis kulutatud projekti peale.

lokkavast vaimuvaesusest, sitast ilmast ja võimuvõitlusest sai kopp ette. kvoot sai täis. nii on.
tänasega käivitus ametlikult projekt bora bora....there is no way back now.

samas, rääkides ilmast, siis kui kaunilt saab kirjutada sitast suusailmast.
http://www.ilmajaam.ee/?id=32170
eestlane on esepettuse keerulisel teel jõudmas tippu :)

Freedom

2008-09-02T16:38:00.002+03:00

Freedom oli midagi kummalist mu jaoks.

Täiesti sürr kogemus ja mitte ürituse enda vaid kogu selle pärast, mis toimus. Mis mind puudutas.

M küsis mu käest, et miks ma niiviisi tõmblen ringi....miks ma rahulikult ei võta. Kas ma tõmblen?

Ma ise ei saa aru....selline rahmeldamine on kuidagi tavaline. Fakt, et sul kiire on, loomulik ja kuidagi üks elu osa. Ma tahaks ta käest küsida, mida ta rapsimise all silmas pidas.

Muidu on mont ja lokkav vaimuvaesus.

Mis teeb eestlase õnnelikuks?

2008-08-26T02:47:00.003+03:00

....peamiselt teisele eestlasele ära keeramine....

M rääkis kuidas ta õde nägi pealt naisepeksu.
olukord tuletas meelde kõike seda, mida sai nähtud kunagi lapsena oma sõprade juures ja seda enam kuidagi tunned, kuidas enda pere on nii lähedal hingele. saad rahuga öelda, et sul on PERE, mitte moodustis, mis ei toimi, milles on jõuvahekorrad läbi traumade paika pandud, värsked inimelud kriibitud ja tuleviku selges lombis sokke pestud. armas, eks?!

inimesed on haiged.
rõvedad olendid.
vahel tahaks mitte olla üks neist.
auga.

The Dark Knight.

2008-08-08T18:39:00.000+03:00

The Dark Knight on palju enamat kui lihtsalt Batmani järjekordne järg.
Jah....ta on tüüpiline Batman, aga mis eristab teda ülejäänutest on miski selline külmus ja jäisus, mis õhkub terve filmi väletel ekraanilt vastu. lummav. tuleb tõdeda, et mul olid teatavad eelarvamused...osad nendest said kinnitust, teised ümber lükatud. tegemist on linateosega, mida PEAB kinos vaatama juba selleprast, et näha Heath Ledgeri kehastatud Jokeri kõiki ilmeid ja näomiimikat ja emotsioone.

Puhtalt Jokeri rolli pärast tahaks seda pikka filmi veel näha. Mul tekkisid külmavärinad selle peale, kuidas Ledger Jokerit kujutas. Õõvastavalt hull, samas inimlik ja nii peenete nüanssideni läbi mõeldud, et mingil hetkel ma vihkasin maailma sellepärast, et see mees surnud on. Miks ma ei näe teda veel näitlemas, uutes rollides. Ma arvan siiralt, et Ledger on üks parimaid näitlejaid, keda maailm, meie mõistes näinud on. Hullumeelne kui müstiliselt see roll mõjus. Kogu täiega.

mul pole midagi rohkem öelda....ma lihtsalt ei oska. Seda peab ise nägema.

A wealth of valuable material for journalists.

2008-07-12T13:31:00.000+03:00

Kunagi ammu ostsin omale raamau Book of humorous quotations...kuidagi jäi kiivalt mind vaatama raamatupoes....
mina, kui taoliste teoste mitte just suurim austaja olin ilgelt skeptiline selle osas....nüüd aga, kui juba teine tass kuuma kohvi kadumas avastan, et olen päris mitu aega juba sõbrakese taga veetnud ja lehekülgi keeranud....

täitsa toredaid asju kirjutatakse....

-Happiness comes fleetingly now and then, To those who have learned to do without it. And only to them.
-Congress is so strange. A man gets up to speak and says nothing. Nobody listens, then everybody disagrees.
-Anyone must see at a glance that if men and women marry those whom they do not love, they must love those whom they don´t marry.
-God is a comedian whose audience is afraid to laugh.
-Neurotic means he is not as sensible as i am, psychotic means he´s even worse than my brother-in-law.
-A person who publishes a book appears willfully in public with his pants down.
-His knowledge of life and ordinary human beings is so hazy, he really deserves some sort of decoration for it - a medal inscribed "For Vaguery in the Field".
-I wonder what language truck drivers are using, now that everyone is using theirs?
-Sometimes in the end of the day when i´m smiling and shaking hands, I want to kick them.
-The great enemy of clear language is insincerity. When there is a gap between one´s real and one´s declared aims, one turns as if it were intsinctively to long words and exhausted idioms, like a cuttlefish squirting out ink.
-I hate funerals, and would not attend my own if could be avoided, but it is well for every man to stop once in a while to think of what sort of a collection of mourners he is training for his final event.

Atrani, esimene p2ev.

2008-06-30T14:32:00.000+03:00

s6it siia oli rohkem kui minusugune n6rga seedeelundkonnaga noor inimene suudab kannatada....minu k6ige pikemad 22km olid Salernost Atranisse.....m6tlesin kyll vahepeal et ropsin....see s6it kestis yle tunni aja ja lookles m88da m2en6lva...sinka-vonka....phuhh.....r6ve oli.

selle k6ige juures oli aga bussijuht rohkem kui rahulik....huvitav, mida neile hommikus88giks sisse s88detakse?rahusteid? vabalt....muidu nii emotsionaalsed aga roolis nii rahulikud.

tuututamine ajas k6rvad lukku ja l6ppkokkuv6ttes olin mina bussi p2rast rohkem mures kui bussijuht....selja v6ttis m2rjaks...

l2bi paljude hilinenud rongide ja busside j6udsime siiski atranisse ja esmapilgul tundub see olevat v2ga maaliline ja tore koht, kuigi hostel on veidi r6ske....samas on siin 6hk ka niiske...ja kuum....t2na isegi mitte nii kuum kui tavaliselt...vilus plusse k6igest 33 :)

elu on ikka kaunis.

Rooma, Day 2

2008-06-25T21:21:00.000+03:00

kui ma oskaksin h2sti kirjutada, siis kirjutaksin t2nasest p2evast raamatu,siis elaksin vabalt 2ra v2ga rikka inimesena kirjutatud raamatu tuludest.....

ma olen n2inud slumme, hulkunud rooma selles linnaosas, mis oleks eestis lasnam2e p2raperse....olen s88nud maailma maalilisemas kohvikus, teinud ainult turistile omaseid vigu, n2inud paavsti....aga k6ike seda nii, nagu minu 6nn seda laseb juhtuda...l2bi pasa ja ebaloomulikuna n2ivate situatsioonide.....ja seda k6ike 35 kraadises kuumas...

pluss, n2gin filmiv6tteid, aga ei saand l2hedale minna, et uurida, millega tegu...hing siiani valutab sellep2rast.

ja mul on soovitus - kui kellelgi hing hagie,m siis roomas on v6imatu olla 6nnetu...see lihtsalt on v6imatu....

j2rgmise korrani..uno gelato limone per favore :)

Kuulmiseni,
Muhv

Well fuck you!I´m going to Rome!

2008-06-23T10:59:00.000+03:00

sitta selle jaanipäevaga eestis....ausalt öeldes olen mõnevõrra üllatunud, et paljud küsivad, miks sa just jaanipäeval Rooma lähed...ee....novot, samahästi oleks võind see olla mistahes suvepäev. kuigi tuleb tõdeda, et eile tekkis küll selline teatav igatsus grüüne ja sõprade järgi.....

oleks hea meelega kuskil metsas, kellegi maakodus istunud....vähekesi....aga heade inimestega ja olnud. teinud mittemidagit.
----------------------------

täna ärkasin tädi telefonikõne peale, kes küsis, nohh, pakitud?!
ma natukene ehmusin...kas ma magasin sisse? kas lennuk läks hommikul? kas....?
eiei....aega on :)

ajasin end üles, tegin kohvi....4 tundi on veel aega, enne kui lennujaama minema peab...
kui varasemalt sel nädalal on olnud kuidagi ükskõik, et ma ära lähen, siis esimest korda viimase 2 nädala jooksul tunnen, kuidas mul on hea meel siit minema saada.

väljas on suvi...sooja 15kraadi ja vihma sajab....seal on 30 ja päike....seal on suvi. seal on minu ilm ja minu naeratused ja hea toit.

Laupäev, 4:36

2008-06-21T04:38:00.000+03:00

harju mäel linnud röögivad
kunagi ei pane kontsi jalga

100m enne kodu enam ei jaksanud....istusin kõnnitee äärele ja kuulasin 10min oma Shuffle´ist muusikat.
hea oli.
angelis oli halb muusika.

linnud endiselt röögivad kopsutükke....ja autod sõidavad...tahaks vaikust.

Head ööd!

Täna on kolmapäev.

2008-06-18T12:20:00.000+03:00

ärkasin ja mõtlesin, et nüüd ongi nii, kui puhkus on.
päevadel ei ole mingit vahet. nad lihtsalt on.....nagu seitsmikud, sarnased, aga nimelt erinevad.
Selle töötamisega on ka nii nagu on...lihtsalt rapsid ja lahmid huupi. Mingil hetkel lihtsalt unustad mille nimel.
Sain täna ühe meili....oma sõbralt, kes kunagi on saatnud samalaadse meili ja nüüd otsustab,et teeb seda sama...seal oli ainult üks fraas, mis kuidagi sümpatiseeris minu jaoks.

And now we are busy, tired men.
Tired of playing a foolish game,
Tired of trying to make a name.

aga üldiselt on nii, et hetkel ma elan ainult esmaspäeva nimel....saaks juba ära.
vahemeri, päike, hea toit, hea kohv, hea vein ja karismaatilised inimesed - itaalia.

Rabarber

2008-06-17T09:45:00.000+03:00

Eesti Vabariigis on üks väljaanne nimega Postimees...muidu igati adekvaatne ja tore isend, kuigi viimasel ajal, ilmselt meeletu pidutsemise tagajärjel on hakanud ta pöördumatute tagajärgedega hävitama oma aju..... näed siis.

Varastatud rabarberipõõsa omanik hindab talle vargusega tekitatud varalise ja moraalse kahju suuruseks 1500 krooni.

Põõsas ise läks Roiu alevikus asuvalt kinnistult kaduma ajavahemikus 25. mai - 3. juuni. Keegi on põõsa selles ajavahemikus välja kaevanud ja minema viinud.

Kellegi hommik.

2008-06-04T14:42:00.000+03:00

Siimul oli msn-i nimes sees selline fraas: Kellegi pohmahommiku kõne algus:"Tere! Keppi said!?"

see omakorda tuletas mulle meelde ühe juulikuise hommiku kui....kellegi laupäevahommik vaidas algas sellega, et alumise korruse naaber, olles alko, võimalik,e t ka narkojoobes röökis alasti oma rõdult:"Ma tahaaaan nikkuuu...kohe...Nikkuuuu!"
ja päike paistis sulnilt aknast sisse ja köögist tuli hurmavat kohvihõngu

...see oli minu juulikuine hommik...natuke röökis see naaber veel ja siis läks ära.Ma jõin kohvi. Enam ta seal trepikojas ei ela.

kolmveerand seitse...

2008-05-31T06:41:00.000+03:00

....on jube ilus issanda aastal number 2008.
päris tõsiselt.

toompeal röögivad hullupööra linnud ja päike paistab silma ja õhk lõhnab nagu erinevad õitsevad puud.

kops tahab suurest õhust lõhki minna.

ilm on väärt avastamist.

Aigi Vahing » New York on nagu Vaida

2008-05-24T22:45:00.000+03:00

Teismelisena Vaidas veetsin enamiku ajast keldrites. Keldris käisime poiss-sõbraga suudlemas, keldris hoidsin neid kassipoegi, mida ei tohtinud tuppa viia, ja keldris näidati Ameerika õudus- ja põnevusfilme.

Vaatan siin New Yorgi metroojaama lekkivat lage ja meenub lehk, mis ema kartulisalvede vahel hingitsevatele kassipoegadele viimaks külge hakkas. Metrooski tilgub, immitseb ja lehkab - kusehais, oksehais, vorstikangi suurused rotid. Tühjad energiajoogi pudelid. "Is this a happy train? Is this a happy train? IS THIS A HAPPY TRAIN!?", on Manhattanile suunduvasse rongi sisenenud meelelahutaja. Keegi ei reageeri. Mees hakkab inimestele raha pakkuma. Keegi ei reageeri. Mees lõugab - kes luges, loeb edasi; kes magas, magab edasi.

/------/

Tõstan silmad raamatust, sest N-rong sõidab korraks maa alt Brooklyni silla peale - neelan valgust, vett, linna siluetti; vaatan, kas on tulnud sõnumeid. Enne Canali peatust sööstab rong maa alla tagasi. Vaidas olid hoidlad, kanal ja Pirita jõgi. Vene lapsed ujusid kanalis, eesti lapsed ujusid Pirita jões. Jõgi oli keskusest kaugemal. Vaidas oli palju isata peresid. Virtsus teadsime vaid ühte. Ma ei mäleta, milliste nägudega inimesed Virtsus elasid, Vaida elanikel olid aga sellised näod nagu inimestel New Yorgi metroos. Mitte nende inimeste näod, kes sõidavad Union Square'i kaubamajadest Times Square'ile Broadway etendusi vaatama, vaid nende inimeste näod, kes sõidavad rongiga tööle ja tagasi.

Virtsus töötasid mu vanemad merel ja kalatsehhis. Isa tõi koju tulles kätel soomuseid ja ema tsehhist värvilisi konservikarbisilte. Vaidas läks ema tööle hoidlasse. Tema puhvaikal oli lämbe mulla lõhna. Mitte selline nagu hiliskevadel, ererohelise muru all, vaid selline nagu New Yorgi metroos.

/----/

"Oled sa hull või?" sõitleb tuttav, kui sätin end pool kaks hommikul metrooga Manhattanilt Brooklynisse sõitma. "See on ohtlik! Metroo on ohtlik, las ma viin su koju, luba, et sa eales pärast üheksat õhtul metrooga ei sõida!!" räägib autoomanik. Kuid ööselgi on rongides vaid need, kes tahavad koju. Purjus ja kained - väsinud inimesed. Nii väsinud ja seda abitumalt unne vajunud - suud lahti, jalad harkis - ka naised, seelikutes. Näod lötsakil.

/---/

Vaidas elasime kolmekorruseliste majade nelinurgas, kolmandal korrusel. Jagasime vennaga tuba. Meie toast nägi klassivendade ja -õdede tubade aknaid. Vend oli ükskord täis ja oksendas aknast alla. Mina viskasin ükskord aknast alla koti, ütlesin emale, et lähen kõrvalmajja, ning hääletasin Tallinna. Autojuht ütles, et mul on ilus naeratus ja et jõuan sellega veel kaugele.

peaks Aigiga sel teemal vestlema....Vaidas olid ka lisaks kõigele selleleka need metsad, kus onne sai ehitada, mille hiljem suured vene poisid ära lõhkusid. seal olid nurgatagused, kus hullu Punapea-Meest sai luuramas käia, enne seda, kui ta mingi kaasjoodiku käe läbi surma sai....

ometi tekitas see A poolt kirja pandud jutt minus teatavat soojustunnet, et kuskil teispool maakera suudab miski väike asi sind tagasi tuua mingite vaida keldrite juures.....mis on naljakas.

nüüd käivad ka eesti lapsed kanalis ujumas, inimesed pole enam selliste nägudega, ometi ma saan aru, mida A silmas peab ja nii kummastav kui see ka pole, kõik need kassipojad keldris ja trepikoja trepi all on omamoodi kuidagi armsad.

The beauty of it...

2008-05-23T15:06:00.000+03:00

Californication

Radio Show Host: What's your latest obsession?

Hank Moody: Just the fact that people seem to be getting dumber and dumber. You know, I mean we have all this amazing technology and yet computers have turned into basically four figure wank machines. The internet was supposed to set us free, democratize us, but all it's really given us is Howard Dean's aborted candidacy and 24 hour a day access to kiddie porn. People... they don't write anymore, they blog. Instead of talking, they text, no punctuation, no grammar: LOL this and LMFAO that. You know, it just seems to me it's just a bunch of stupid people pseudo-communicating with a bunch of other stupid people at a proto-language that resembles more what cavemen used to speak than the King's English.

Radio Show Host: Yet you're part of the problem, I mean you're out there blogging with the best of them.

Hank Moody: Hence my self-loathing.

--------------------

Becca Moody: I'm not going to live with my dad because it's fun. I'm going because I have to. I don't know if you've noticed, but your dad is about to marry my mom.

Mia Lewis: Yeah, so?

Becca Moody: So it's really happening. He can't pretend anymore that it's not. And whatever miraculous thing he thought was going to happen with the writing. You know that thing he wrote back home in New York was going to be the redemption of his soul. Obviously, that's not happening either.

Mia Lewis: No, I guess not.

Becca Moody: So it's official. Rock bottom. The death of hope. Can't leave him alone now. The man's got nothing.

--------------------

Hank Moody : You´re quiet.
Becca Moody: I like quiet.
Hank Moody: Yeah....me too, as long as you´re fine.
Becca Moody: My heart hurts.
Hank Moody: Oh...God, baby, mine too. It´s a boy trouble?
Becca Moody: Mhmhm
Hank Moody: Me too.Well...girl trouble.You wanna talk about it?
Becca Moody:No. I just wanna know when it stops hurting.
Hank Moody: Well, here´s a deal. You not gonna want to hear it and it´s gonna sound like piss poor parenting...but if you´re lucky ...never!

-------------------

Hank Moody monolouge: ( season 1, episode 3 )

Good morning Hell-A

In a land of loader seaters, time plays tricks on you. One day you´re dreaming, the next day your dream has become reality. It was the best of times. If only someone had told me. Mistakes were made. Hearst were broken. Harsh lessons learned.My family goes on without me while I drown in a sea of pointless pussy. I don´t know how i got here.But here I am. Rotting away in a warm California sun.There are things I need to figure out. For her sake at least.The clock is ticking. The gap is widening. She won´t always love me for no matter what.

Maailma...

2008-05-06T16:52:00.000+03:00

....parim asi on armastada elu
....halvim hetk on kaotada sõber
....halvim toit on mannapuder
....kallim on pere
....toredaim on sõbrad
....helgeim on suvehommik tuulises rannas hea kohvi ja kallite inimestega
....pettumus on oodatu luhtumine
....parim kurb emotsioon on lamada puupõrandal selili kogu maailma kurjas ja kuulata maailma parimat muusikat
....õnnistus on hea nali
....positiivsus peitub sarkasmis
....heam aastaaeg on suvi
....kurjem sõna tuli mu isalt
....vabadus peitub prussakates
....suurim vee elukas on sinivaal
....veidraim tunne on nutta
....siiraim hetk on see, kui sa oled pahaga maha saanud ja sulle antakse andeks
....uni on see, kui sa magad 2 ööpäeva järjest
....suurim nälg on siis, kui mannapuder maitseb hästi
....lõhn peitub värsketes apelsinides
....hukatus on alkohol
....noored on hukas reede õhtuti ;)
....tervendav balsam on head filmid
....mesi kõrvadele on muusika
....vedamine on see, kui sa saad haiget ja jääd terveks

Eelmine elu.

2008-04-23T21:08:00.000+03:00

kui on olemas ühe elu jooksul käesolev elu ja eelmine elu, siis mulle tundub, et seoses kodust kolimisega jäi üks elu selja taha.

kaua ma nüüd enam vanemate juures eland pole, täpselt ei tea, aga seda saab mõõta aastates igal juhul.
täna läbi mingi meeletu ime sain päeval juba vanemate juurde sõita...päike paistis ja ilm oli mõnus, autos hea muss ja suhteliselt tühi maantee rataste all...hea ühesõnaga.

õhtul läksin ema palvel veel kohalikku poodi, et sealt nodi tuua...kohtusin 3 oma endise klassiõe ja kunagise sõbrannaga....ja mul ei olnud nendega millestki rääkida. hea oli neid näha kõiki....aga ma eit ea....nende praegune maailm on mulle täiesti kosmos.....lapsed, pered....mõnel juba lagunenud pered....samas ma arvan, et minu praegune elu ja minu maailma on neile sama suur ufokas kui mulle nende elu. ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab elu olla täisväärtuslik, kui sa oled 23 aastat vana, sul on laps ja mees....võibolla käid sa tööl, võibolla mitte...ma ei tea, mina ei suudaks niiviisi elada päevast päeva, et üks ja sama hommikust õhtuni....

ma armastan oma tööd...fakti, et ma ei saa planeerida puhkusi, saan neid täiesti spontaanselt ette võtta....suvalisel hetkel sõpradega kinno, pidusse, kontserdile või lihtsalt hängima minna...või 2 tunnise etteteatamisega teastrisse....võibolla tõesti lapsed on elus mingi määramatu mõõde, millest saad aru alles siis, kui sul endal üks on, aga palun andeks, kui ma seda veel ei taha....

mulle meeldib, et ma üürin korterit koos ühe toreda inimesega, elan trepikojas, kus elu sarnanaeb Friends ´ide eluga, kus uksele koputamine on out of the question, kus sa saad öösel naabri juurest alkoholi laenama minna, kui endal otsa saab....või ülemiste naabrite juurde pesu triikima minna, sest endal pole triiklauda....

.....ma lihtsalt pole veel suureks kasvanud.....
.....and i´m fucking loving it!!!!

Defka.

2008-04-18T14:51:00.000+03:00

vedelesin eile T pool....ja siis miskil sobival ajahetkel ütles ta:"Kuule, sa oled täitsa defka ju. "

ma kohe suure hooga mõtlesin, et tänks, mees....defekt...ja tema vastu, et eieie....defitsiit. Ja kohe tuli mulle meelde see aeg, kui talongide eest sai suhkrut ja jahu....ja ema andis sulle talongid kaasa, et sa saaksid sabas seista koos teiste vanade naiste ja lastega. Ja siis pold apelsine, banaane ega välkamaa shokolaade. Siis olid Kalevi apelsini, vaarika, maasika ja piparmündimaitselsed lehenätsud, mis kaotasid 5minutiga maitse ja aeg-ajalt lahustusid su suus selliseks rõvedaks pudruks....ja siis oli Kosmose marmelaad, mida sai otse tuubist lutsutada ja siis olid kohalikud kartulikrõpsud, mis olid elurasvased ja maitsestatud ainult soolaga....

ja siis olid veel peedipõllud ja suured kartulipõllud, kuhu sai minna tollal täiesti arvestatava taskuraha eest kohalikele põllumeestele appi kartuleid võtma. Traktor ajas vaod lahti ja lastekari ja kohalikud joodikud hakkasid kartuleid korjama. Ikka, kes enne korvi täis saab, seda parem. Mäletan, et hullu raske oli vedida tervet korvitäit ja siis me alati nihverdasime omale suure kartulikoti, mille sisse kõik korvid tühjaks valasime ja mille põllumees hiljem trakatsi peale korjas.

naljakad olid need ajad...katsu sa ameeriklasele seletada, milline su lapsepõlv oli ja püüa seda selgeks teha, kuidas sa seda heldimusega meenutad :)

igal juhul oli mõnevõrra üllatav ja tore kuulda seda,e t ma defka olen. Lahe.

mille peale ma veel mõtlesin oli see, et kunagi, kui mul on päris enda kodu, kus on päris kindlasti naturaalsed laudpõrandad. Siis ma tahan, et mul oleks selline suur ja kvaliteetne bassikõlar kodus, mille ees on tühi maa puhast laudpõrandat, kus peal saab lamada ja kuulata mingit head mussi. Selleist, mis paneb laudpõranda mõnusalt vibama ja siis sa oled seal põrandal....selili....vahid lakke ja tunned terve kehaga muusikat....terve kehaga....ja jood samal ajal rummi ja elu justkui ei saagi ilusam olla. Je sellel hetkel pole õnneks rohkemat vaja.

Õhuke.

2008-04-16T19:12:00.000+03:00

Nii õhuke on piir kasuliku mõtlemise ja liigmõtlemise vahel.
see pole isegi mingi filosoofiline pornojant, mida ma silmas pean, pigem see, kuidas sa mingid asjad suuremaks mõtled, kui see asi väärt on. mõtled küll, et mis seals ikka...ega ma siis pidevalt üle mõtle....

mõtled küll

kui see juba sul veres, siis sellest lahti ei saa.....ma julgeks seda võrrelda söömisega....sa vajad seda...sa vajad mõtlemist..

ma vahtisin eile kella 4ni üleval ja kõike selle pärast, et mõtlesin mingite asjade üle sügavat järele. lõpuks muutusin kurvaks ja ei teadnudki, kuidas või mismoodi nendesse asjadesse nüüd suhtuma peaks. nendesse, mille üle mõtlesin.

selle ülemõtlemisega on ka see asi,e t sa saad seda esile kutsuda. näiteks hea filmiga....või stand-up comedy showga....või heade inimestega. ja see on nii halb. see on nagu joomine: laenamine järgmise päeva arvelt ja üüratu intressiga. oled väsinud järgmisel hommikul ja kogu maailma kohv ega kiivid ei too sinusse energiat.

A kirjutas kunagi minu kohta nii "...kui ta ei mõtleks vahel asjade peale liiga palju, sest mõtlemine on teatavasti kurjast, siis oleks ta elu SUPER LAHE!"
kurat seda teab, äkki tal oli õigus. tol hetkel, kui ta seda kirjutas, vedelesin mina alles eitusfaasi lombis ja naersin selle peale. nüüd, tuleb tõdeda, tunnistan seda endalegi...

vähemalt ühte olen elus õppinud - ütlema negatiivsetele tööotsadele ära...
ülemõtlemise osas pole siiski suutnud oma vigu parandada. natuke kardan,e t see on nagu hea kohv, millest sa loobuda ei taha. mille tarbimist sa suudad ohjeldada, aga lõpetada....iial.

12.aprill 06.23

2008-04-12T14:27:00.000+03:00

ma tulin valges koju.
üle harju mäe.
nii hea oli...päike oli tõusnud juba ja oli valge. hingata oli kerge, sest psühholoogiliselt kuidagi hea tunne oli, et suvi tuleb lähemale ja varsti saabki nii teha, et tuled peolt ja läed kellegi aeda kohvi jooma ja chillima oma heade sõpradega.

mul on hea meel, et O murest esietenduse koha pealt sai tõestatud olevat alusetu. etendus osutus ehk järgmiseks hitiks. hea teater on õnnistuseks inimkonnale. aga samas tulid jälle endale meelde kõik korrad kui laval sai oldud ja see aplaus, mis kontserdi või lavastuse lõpus tuleb on oehh....kurat, see on üks parimaid tundeid, mida üks inimene tunda saab. sa oled oma viimsegi kui energiavaru jätnud lavale, sa oled ennast hingetuks tantsinud ja siis peale 2tunnist pingutust saad sa aplausi osaliseks. prosed paistavad näkku ja pimestavad, saalis olevad inimesed on ähmased kujud, kes pikapeale omastavad tontliku varju kuju. pole ammu seda tunda saanud....natukene tahaks korraks jälle.

öös on asju. varahommikus ka.
nägin harju mäel ühte suudlevat meestepaari, ühte tüdrukut, kes istus teeservas ja laulis oma iPodis mängivat lugu kõva häälega, kaklust, äsjasurnud kassi....ilus kass oli muidu. Postiljoni ja rulluisutajat, mõnda tööle minevat inimest.

veidraid asju on hommikus.

Audio: Mandy Moore - Only Hope (piano)

Californication.

2008-04-07T17:36:00.000+03:00

See sari pani mõtlema ja pani alaväärsuskompleksi minus taas tööle...miks ma ei oska sõnu nii ritta seada, nagu teevad Californicationi stsenaristid.

Ma lugesid J-i teksti, sest tema kirjutab hästi ja leidsin sellise asja...

Bret Easton Ellis on mitu korda rääkinud oma äsja ilmunud 6. romaani Lunar Park'i kohta, et tegelikult oli see kõik selleks, et konflikt tema surnud isaga laheneks. juba American Psycho, BEE kolmas romaan, oli osalt vastureaktsioon tema isale. pärast Lunar Park'i valmis kirjutamist oli mingi raskus kergitatud. tuul kandis isa tuha mere kohale ja sealt edasi, ära.
mis minuga nüüd teisiti on? - nüüd, kus näidend on valmis ja trükitud ja noorte näitlejate käte lähedal.
ma tunnen endiselt kirge ja mingid elukeskkonna struktuurid ja toonid oleks nagu selgepiirilisemaks ning vähem varjatuks läinud. mingi selgem eluõnne tajumine on. mingi selgem surma tajumine on. ma ei saa seda kõike nimetada leppimiseks või rahunemiseks. see on rohkem nagu noogutus kõiksuse ees.

Tema sai oma rahulduse. Huvitav, kas ta endselt peale Viljandisse minekut tunneb nii?Peaks küsima.

Poiss minevikust.

2008-04-07T03:45:00.000+03:00

Ta istus maha ja palus tuld. Ta näis väsinud,aga sõbralik välja. Mina, joobnuna enamasti rummist otsisin tikku. Teadsin,et mul on need olemas, mäletan neid kuskilt baariletilt haaramas. Tõmbasin tikku ja tema pahvis sigareti põlema. Mulle meeldib tikulõhn. Põlenud väävli surm.Aroom. Ta tänas mind ja jäi mind vaatama. Väljas oli soe. Oli selline haruldane suveõhtu, kus puhus kuiv ja soe tuul ning õhk oli suts lämbe.Tagantjärgi mõeldes ehk isegi veidi vastik. Ma luksusin ja kirusin oma mõttes seda rummi, mis ma joonud olin. Homme tuleb raske hommik.

Poiss seisis endiselt. Vaatas mind. Muigas aeg-ajalt. Ta tuli mu kõrvale teeveerele ja istus maha. Pahvis suitsu ja vahtis taevasse. Jälgisin teda. Järsku ta vaatas mulle otsa ja naeratas:
"Tead mis. Ma olen juurelnud kaua selle üle."
"mille üle?" küsisin ja luksusin.

"Oma elu ja selle üle, milline ma olen," vastas poiss.
Ma endiselt ei teadnud ta nime. Isegi ei tahtnud teada. Ja see paelus mind. Luksusin jälle.

"Mõtled sa tihti taolistele asjadele?"küsisin.
"Mitte eriti. Aga ükskord tegin seda ja vist mõtlesin kõik välja."
"Mis sa siis välja mõtlesid?"
"Selle, kes ma olen ja miks olen"
Hakkasin naerma. Mitte põlgusest ega purjus olekust vaid millestki muust. Mingi kummaline soojus ajas mind naerma.

“Kui olin 9-aastane leidsin oma isa kabineti sahtlist pornoajakirja. Ma ei teadnud, mis see on või miks see seal oli. Mäletan seda vaatavat ja ehmuvat ja peitsin selle tagasi sahtlisse. Ma läksin seda ajakirja sinna sahtlisse otsima veelgi. Alati leidsin selle. Lõpuks sain aru, mis see on ja suured poisid koolis seletasid mis see on. Need samad “suured poisid” näitasid mulle mu esimest “vanade inimeste filmi”. Ma vaatasin huviga ja enam ei tundunud see rõve. Küll aga kummalisel kombel veider ja arusaamatu.”rääkis poiss ja süütas vanast sigaretist uue.

Ma olin vait ja kuulasin. See poiss oli teistmoodi.
Ta jätkas:
“See tundus kohmetu ja kuidagi vale. Oma süütuse kaotasin 16-aastaselt. Ja tol hetkel tundus see ka kohmetu ja vale. Eks see vist nii lähebki.”

“Miks sa sellest mulle räägid?” küsisin.
“Ei teagi. Tahtsin lihtsalt. Kas ma võin jätkata?” küsis poiss. Noogutasin ja luksusin vastuseks.

“Muidugi ei jäänud see mu viimaseks seksiks. Neid tuli veel. Fantastilisi tüdrukuid, keda arvasin olevat inglid ja kõige täiuslikumad olevused maailmas. Oli häid hetki ja natukene halvemaid, aga mitte iialgi suurepärast. Hakkasin mõtlema, et mis mul viga on….miks midagi ei õnnetu ja miks midagi, mis peaks olema meeliülendavalt hea tekitab minus lihtsalt veidi teistsuguse tunde. Mitte midagi enamat. See tunne laienes kaugemale. Ma ei suutnud enam filme vaadata ega raamatuid lugeda. Neis kõigis nagu oli midagi, ometi ei suutnud need mind hästi tundma panna. Mis mind köitis filmides olid näitlejad. Inimesed, kes mängisid teisi inimesi. Üks nägu, 2 eri isiksust. Mõtlesin tihti ja molten praegugi selle üle, kuidas on võimalik kedagi teist nii täpselt mängida, sest sa ei saa ju. Sa ei tea. Ei minevikku, olevikku ega tulevikku. Sul on teatud hulk informatsiooni, mille baasil sa paned kokku oma tegelaskuju. Sa reageerid lavastaja kommentaaridele ja soovitustele. Aga perfektsus.”

Poisi jutt kippus segaseks muutuma. Ma ei saand enam aru, kas olen liialt purjus, et ei suuda ta mõttekäiku jälgida või tema jutt tõesti ei olnud minu jaoks enam loogiline.

“Vabandust, aga ausalt öeldes ei saa ma enam aru, mida sa üritad mulle öelda,” vastasin segaduses, sest et tõepoolest polnud mul enam aimu, kuhu see asi peaks jõudma. Asi mis algas isa pornoajakirjast ja on jõudnud näitlejateni välja.

“Jah. Eks see vist olegi segane. Ühesõnaga, minu jutu iva on see, et mulle meeldib täpsus. Haiglane täpsus ja asjade põhjendatus.”vastas nimetu.

“Mismoodi see asjasse puutub?” küsisin vastu.

“No vaata, alates sellest hetkest, kui leidsin selle ajakirja oma isa sahtlist olen ma otsinud mingeid vigu. See on esimene etapp, kust ma hakkasin sellest aru saama. Ma ei läinud selle sahtli juurde tagasi mitte sellepärast, et paljad tädid olid seal sees vaid sellepärast, et mulle tundusin mingid elemendid seal valesti. Ma käisin neid pilte vaatamas ja erinevates poosides naiste ja meeste fotode kompat uurimas üritades seda täiustada. Ilmselt on ka seks minu jaoks lihtsalt üks asi, mitte midagi vägevat vaid seetõttu, et ma otsin sealt perfektsust ja täpsust, kuigi asi pole seda. Sa ei saa asjade käiku planeerida viimase lihvini sellistel puhkudel. Miks ma alustasin seksist kui sellisest?”

“Jah”

“No vaata, see on asi millest ei räägita ja üldsuse mõttes alati midagi head. Siis täiskasvand inimeste puhul, kes enese vastu ausad on. Valehäbis elavad inimesed võtavad seda räpase patuna.On mul õigus?” küsis ta ja kissitas silmi.

“Ei tea. Arvan, et võib täitsa olla. Inimestel on palju valehäbisid ja viga mitte mingeid asju endale tunnistada.” Vastasin ja vahtisin ainiti enda ette sillutisele.

“Mulle meeldivad lilled, aga ma ei saa neid omale koju tuua, sest need on kõik erinevad. Ükski neist pole identne ja see ajab mind ogaraks. Ma ei saa juuksuri juures käia, sest ma ei suuda vaadata, kuidas mu juuksed langevad põrandale ebasümmeetriliste kujunditena ja kuidas mööduva inimesega kaasnev tuuleõhu natukene neid mööda põrandat edasi liigutab.Ma vajan haiglast täpsust ja asjadele põhjendust.” Poiss vahtis ka nüüd ennastunustavalt sillutist.

Kogu asi hakkas mind veidi hirmutama. Huvitav, kas poiss on skisofreenik?Kas ma peaks kartma?Püsti tõusma ja lahkuma? On ta hull või pilves? Ei, pilves ta polnud. Selge. Tundus, et liigagi selge.

“Mul on unistus ja suurim soov” jätkas ta.”Ma tahan näitlejaks saada. Suureks näitlejaks. Salaja üksi kodus harjutan. Õpin tekste ja dialooge. Käin kinos alati üksi ja hiljem kodus nutan. Jah, nutan. Nutan sest tean, et minu perfektsionismi järel janunemine ei suuda viia mind iial selleni, et olen laval. Ma loen õpitud tekste peegli ees ja ma vihkan endas kõike. Oma välimust, oma olekut, juuste langemisnurga, kehahoiakut ja nahatooni. Oma hääle kõla ja küünte kuju. Kõike.”

“oled sa psühholoogi juures käinud. Mulle tundub, et see kõik on lahendatav.Millest su probleem” vastasin sinisilmselt talle.

“Ei. Ma ei taha sinna minna, sest ainuke asi, mida ma teha oskan on kirjutada. Ma kirjutan palju. Tänu oma perfektsuse tagaajamisele aga ei ole need jõudnud kuhugi ja ma ei tahagi, et need kuhugi jõuaksid.” Vastas poiss.

“Aga proovi üle olla endas miinuste otsimisest. Ära lihtsalt vaata ennast kõrvalt. Näiteks laval olles. Sa ei näe ju ennast. Sa lihtsalt ole ja hinga ja…..ma ei tea….võta vabalt!”

Poiss hakkas naerma ja vaatas mind sooja pilguga.
“Kas sa arvad, et ma ei tea seda?”

“Kui sa nii ütled, siis järelikult vist tead,” vastasin.

“Jah…aga ma hullult tahaks olla filminäitleja. Aga sel juhul tuleb palju ennast kõrvalt vaadata…..kuule, on sul veel tikku?” küsis ta.

Mul ei olnud. Kuna istusime pubi ees, kõnnitee serval ja minu põis oli lõhkemise äärel vabandasin ja pakkusin, et võin pubist uued tikud tuua, sest niikuinii loodus kutsub ja saaks ühendada vajaliku kasulikuga.

Ta oli nõus ja jäi ootama.
Olin ära umbes 10 minutit. Tagasi jõudes ei märganud poissi kusagil Istusin tagasi maha kõnnitee servale ja mõtlesin, mis oli juhtunud. Kuhu ta oli läinud.
Ma istusin seal kokku 2 tundi. Täpselt nii kaua kuni hakkas juba koitma. Tundub idiootne, eksole. Istuda ja oodata mingit inimest. Aga ma tahtsin. Tundsin, et tahaks selle inimesega veel vestelda.

Olen korduvalt mõelnud meie vestluse peale ja see on mind omakorda pannud mõtlema enda üle. Mis asjad hoiavad mind tagasi, miks ma ei tee midagi, miks on mul teatavad kompleksid. See poiss oli ometigi sümpaatne, terava mõistusega ja väga huvitav vestluskaaslane.
Me kõik oleme perfektsionistid, aga me keegi ei tea mismoodi. Meil on kiiks. Õnnelikud on need, kes on selle avastanud, mis see on. Tõsi, ma ei tea, kas see on just hea, aga see teadmine vähemalt hoiab meid mõtlemas ja hoiab meie mõistuse teravana.

Ma pole tänase päevani seda poissi kohanud, aga loodan südamest, et ühel päeval istub ta täiesti suvalises kohas mu kõrvale maha, võtab tänaval käest kinni ja ütleb:”Vaatamata kõigele sai minust näitleja!”
Ma ei tahaks teada tema nime, ma tahaks teda lihtsalt kallistada ja pakkuda ta sigaretile tuld.Tikust.

Kids.

2008-04-05T20:12:00.000+03:00

lõik loost "Lapsed " :)...

I'm an honorary Sean Connery, born '74
There's only one of me
Single-handedly raising the economy
Ain't no chance of the record company dropping me
Press be asking do I care for sodomy
I don't know, yeah, probably
I've been looking for serial monogamy
Not some bird that looks like Billy Connolly
But for now I'm down for ornithology
Grab your binoculars, come follow me....

veetsin oma väsinud päeva esimese osa Californicationiga ja teise poole laste sünnipäeval...oh jumal küll, mis piina peab inimene läbi tegema...lapsed on ikka nii...nii....nii väsitavad ja kui neid on terve toatäis, siis......oeh, jah..

raske on, kui su sugulane arvab, et sa oled kõige lahedam ja tahab sinuga terve sünnipäeva hängida....okei, tema on mõistusega olend, 10-aastane, et temaga saab actually juba mingi kindla sisuga vestlust pidada, AGA siis on su teine väike sugulane, kes sai 3seks, kes KA tahab hängida kogu aeg....ja siis on üks pooleteistaastane....ja veel neid....igal juhul...ma kohe ei osand nendega midagi teha.....mulle tundub, et ma vist ei oska mängida...miks ee peab nii keeruline olema...
...ja ma olin roosa, pehme ja nunnu ja naearav...sellepärast, et lapsed mind nähes vähemalt nutma ei hakkaks. oli teatav kergendus istuda autorooli ja rahulikult ühest teeotsast mööda sõita...see isegi ei ärritanud väga palju.

Are u a sissy?Yes u are :)

2008-04-02T23:41:00.000+03:00

"Kui raske saab olla nö. ühekäeline 4 päeva järjest?" mõtled ja astud arstikabinetist välja. mõnus valuvaigistav süst alles mõjub ja parem käsi suriseb kummaliselt....üldse mitte halvasti kummaliselt. Pigem vastupidi. Peale seda, kui oled juba 3h olnud "ühekäeline" tunned, et kurat, tahaks nüüd korralikult käsi pesta ja ja apelsini koorida ja kohvi kannust valada....aga ei saa, sest sul on mingi pagana marlinarts koos imerohtudega ümber käe....tükk sinust on puudu, see valutab....oojaaa.....naljalt nagu raskemaid asju ei tõsta, mis iseenesest on pohhui, kohvikeetmise juures tekitab muret :) kätt pesta ei tohi jne....MIS juhatab meid järgmise peatükini: morning shower!!!!!

Ärkad tund aega varem, sest juba näo pesemine eelmisel õhtul võttis SITAKS aega. Niisiis.....ärkad, proovid majapidamiskindaid kätte saada, et äkki mahuvad - ei mahu! siis otsid kilekoti ja teibid selle omale ümber käe. See sunnik aga vaatamata sinu kõige hoolikamatele püüdlustele laseb vett läbi. Sa seisad dushi all, lased veel kaela voolata, hoides ühte kätt vee alt väljas, üritad vasaku käega pead pesta....ja see ON keeruline! esimest korda elus tahan olla vasakukäeline muuseas....

Ühesõnaga, minu point on see, et kui midagi juhtub, siis meie, terved inimesed oleme automaatselt täielikud sitavaresed. tõesõna....leian, et siinkohal on julge ja kergelt isegi ehk ropp sõnakasutus rohkem kui põhjendatud. sa ei suuda uskuda, mis asju sa enda juures avastad...no proovi ise, ela 3 päeva nii, et pead ainult 1te kätt veega kokkupuutel kasutama.

Selgitus: käelt võeti biopsia jaoks mingi tükk.
PS! minu imetlus kõigi vastu, kes kunagi oma elu jooksul on murdnud mõne luu ja KUID olnud sellises situatsioonis....see on ikka hullupööra tüütu.

-----------------

olles salvestuselt tulles üsna kindel, et teen ainult vajalikud asjad ära ja siis koju lebosse tundus parim plaan maailmas. üsna kõigutamatu muuhulgas. vähemalt tol hetkel tundus. olek selline stuudionartsukas ja kofeiinivajadus kuklasse tagumas suutsin fantaseerida vaid dushist ja kuumast kohvist kui helises telefon ja tuli mõnevõrra üllatav kutse teatrisse. tõttöelda ma kaalusin suht mitut stsenaariumit oma peas ülihelikiirusel, kaalutledes plusside ja miinuste vahel ja lõpuks võtsin kutse vastu. Minu suurimaks argumendiks enda puhul oli see, et tekkis sisemine küsimus, et mida ma teen edasi?Lähen koju vedelema? Samahästi võiks ju ka kultuuri keskel istuda...

Linnateater, Tõde ja Õigus.
Algselt ei osanud kuidagi seisukohta võtta. Halb ta ei olnud. Pigem ikka hea. Ja pigem ehk harjumatu. Viimasest korralikust teatrikülastusest on olnud päris kaua.Ilmselt mängis see pisuke fakt siin rolli. Üldiselt olid näitlejad head, näitlejatöö ka hea, mõned lahendused olid üllatavad ja mõnusad. Mulle meeldis see, kuidas aeg-ajalt toodi sisse sündmuste paralleelsus nii, et see ei häirinud mind kui vaatajat ja ei tekkinud sellist selget lõhet kahe stseeni vahel. Stseenide teineteisesse sulandumine oli tore. Isegi see, kui peategelased vahepeal jutustasid toimuvat tundus sobivat. Ma olen alati millegipärast arvanud, et selline võte näitab lavastaja suutmatust lugu terviklikult jutustada ja on jutkui kõige kergema vastupanuteed liikumine, kuid seal lavastuses see mind ei häirinud.

Siiski olid mõned asjad, mis mulle ei meeldinud. Seda eelkõige seetõttu, et igal inimesel tekib raamatut lugedes enda ettekujutus mõnest sündmusest või sellest, kuidas midagi lahendada.

Lõppkokkuvõttes oli ikkagist mõnus. Pluss sai veidi jutustada ka inimesega, keda ammu pole treffanud.

Lavastuse lõppedes vaatasin telefoni - 3 vastamata kõnet. Juhhei, mul on tekkinud elu???? Siiski mitte, 2 kõnet emalt ja 1 monteerijalt. Kurat, keda ma petta üritan :)

Priidu uudis

2008-03-25T16:03:00.000+02:00

Kui usutav on see:

Priit says:

Soome lahes hulbib miljard Eurot.

Eesti Lennuameti teatel kaotas täna kella 14:20 ajal Venemaa kauba- ja transiidilennuk TU-414 üle Soome lahe lennates väärtusliku osa oma lastist.
Nimelt hulbib praegusel hetkel Eesti vetes natuke üle miljardi Euro, mis katkenud koormarihma tõttu pudenes lennukilt.
Lennuk transportis sularaha Moskva Keskpangast Norra Norges Bank’a.

Erinevatel andmetel on kaotatud rahasummaks 1 - 1,3 miljardit eurot.
Vastavalt rahvusvahelistele ning Eesti Vabariigi seadustele kuulub sellistel puhkudel raha riigile kelle vetes varandus on.

Norges Bank’ale on tegemist suure kahjuga, mille hüvitamine jääb nüüd panga esindajate sõnul aga kindlustuse ja lennufirma kanda.

Pealtnägijate sõnul on Pirital juba näha esimesi kiiremaid meremehi oma paate ja jahte suunaga Soome poole seadmas, et saada osa sellest “rahasajust”.

Täiendame uudist pidevalt.

BNS

------

pretty good.....

Egiptus: Day LAST ONE (10.märts)

2008-03-10T19:54:00.000+02:00

äratus oli kell 4.
vahepeatuses, kuhu kogunevad kõik bussid, mis relvastatud konvoi saatel Luxorisse liiguvad on nüüdseks kella poole 7ks juba nii puupüsti täis ja kihab kui sipelgapesa. Kahel pool teed laiub lõputu kõrb. Relvastatud valvurid joovad vaikides oma suhteliselt sitta kohvi. Turistid sumisevad.

Kohtusime Kissaga ühel peol naiivsete norrakatega, kes pidid ka Luxorisse tulema. Huvitav, kas tulid ka? Kissa jäi veel viimast päikest võtma meie randa, Hed Kandi randa, sinna kus on maailma toredad teenindajad ja hea muusika.

Ilm on õnneks pilvealune. Lauspäikesega oleks jõhker kuskil Kuningate Orus tatsata, sest seal on õhuliikuvus suht nullilähedane. Meeletu kuumus pole jõudnud veel võimust võtta, kuigi ähvardab tulla üle 30kraadine päev.Praegu, kell pool 7 hommikul on ilm selline nagu eestis juulikuu keskpaiku kui EI saja.

Tempel: kift vaade on siit. taamal rohelus ja palmid sudus, muidu ümbritseb kogu templit ,igav liivja tühi väli ja suured kaljumürakad.See kompott võrdluseks liivaväljadele ja kaljudele on rohkem kui sürr. Pidevalt tekib tunne, nagu oleks Babelis kus buss logiseb mööda kaljunõlva mägede vahel. ja fakt, et keegi võib suvalise kuuli kuskilt kaljunõlvalt tuulde lasta tundub enam kui reaalne. Mida enam ma siin riigis viibin, seda vähem tahan siit lahkuda ja seda enam pakub ta mulle huvi oma nüansside ja vaesuse ning luksuslikkuse lõhega. Tahaks rohkem tundma õppida kohalikku elu. Ja tõesti, siin löövad loomemahlad siukse hooga voolama, et ise ka ei usu. Hoolimata sellest, et on sudu, 35C ja kuum.

Hauakambrid oli umbsed, aga muljetavaldavalt suured ja nikerdatud ja neid oli NII palju. Jaapanlased kõndisid valgete kinnastega, maskidega ja päikesevarjudega. Ameeriklased mölisesid suure häälega, venelased ropendasid ja eestlased vingusid. Panin klapid pähe ja jalutasin üksi edasi. Oluliselt parem hakkas kohe.

Niiluse ääres viskasid kaupmehed üle ja ma karjusin nende peale esimest ja viimast korda.
Toit oli saiane. Niilus räigelt räpane. Alabastri tehases oli tore. Seal pakuti mu eest tuhat kaamelit. Täitsa palju, mis?! Kuigi ma ikka arvasin, et olen asendamatu ja nii väärtuslik, et kohe ei tea :D

Tagasisõit oli pikk ja logisev, väsimus meeletu. Hotelli, Ehabile nägemist ja üks kallistus, pesema, pakkima, pool tundi und, üks doos Timberlake´i Senioritat ja lennujaama.

Lennujaamas: "What´s your friend´s name?"
"Ask her"
"Hey, Askher. Askher, how are you?"

Arva 3 korda, kas me mõlemad Kissaga ei naernud südamest selle peale. Umbkeelsus on kohati naljakas. Hästi palju rohkem asju juhtus. Nagu näiteks toapoisid, kes ehitasid meile puhastest rätikutest erinevaid loomi voodite peale, ahistav receptioni poiss, musklis massöör-turvamees, creepy mees, kes meie taksosse hüppas, norrakad, "puhastamine",hed kandi rand, kutt, kes meid koju viskas, kelle nime enam ei mäleta, aga ilmselt oli see mingi Mohammed või midagi, Kissa sünnipäeva päev ja mojitod. Kaunis reis kauni mälestuse ja kauni sõbraga. Mida sa surelik hing veel tahta oskad.

Egitpus: Day 5 (8.märts)

2008-03-08T19:41:00.000+02:00

GIFTUN! paradiisisaar. Päriselt.

Naistepäev oli täna. Ja sissekanne tuleb ilmselt lünklik ja pigem reportaažilaadne.

Giftun: kõige naljakam hetk saarel oli see, kuidas pisikese meritähe peale turistihordid tormi jooksid ja pildistama kukkusid.Imeline loom on see turist ikka. Tõesti imeline, hullu veider oli..

Snorgeldamine oli ilgelt hea ja mõnus kui lõpuks õpid normaalselt hingama ja Punase mere vett omale sisse ei ahmi ja vastu koralle ujumise lõpetad. Ja nohh, ka siis kui õpid silikoonist kõrvatroppe õigesti kasutama. Õppisin. Toimisid, jube head olid. Elu on kaunis, vähemalt turistina. Elada siin vist päris paikselt ei viitsiks peamiselt erinevatele piirangutele, mis kehtivad just naiste kohta ja ka ilmselt pole see tegelik eluolu siin ka teab mis roosiline. Aga mis teha, hetkel ma lihtsalt armastan seda sinist vett, sooja õhku ja liiva. ja naeratusi ja sooje emotsioone.Sellise erakordselt kauni ilmaga on laht jahte täis kui seenekesi metsas peale vihma. Bukowski Hollywood lebab liival ja ootab, et ma seda sirvima hakkan. Kärbeste Jumal sai otsa.

Toredad snorgeldamisinstuktorid toovad järjest veest välja pisikesi krabikesi, kes on teokarbi oma koduks teinud. Nii naljakalt kõdistavad peo peal kui neid pihku võtta ja natukene surada.See ongi paradiis vist ja maailma parim naistepäev. Telefonil levi pole, tsivilisatsioon on lahetaga.Oehh, taevalik.

Kui lähmalt vaadata, siis Turistid kui liik on huvitav ja natukene käitumiselt kui täiesti keskmine hirmunud metsloom, kes ohu ilmsenes suured silmad teeb ja suvalisse suunda punuma pistab. Peamine tugi on neil GIID, kelle sabas sörgitakse ja kelle seelikusabast maha jääda ei julgeta. Mine tea, mis saab, äkki kohalikud hingavad nende poole või midagi näiteks.

Siin, selles rannas suudaks ma kirjutada oma elu parima stsenaariumi, kui mulle natukene rohkem aega antaks.See koht inspireerib nii sajaga, et see pole lihtsalt võimalik. Oma heade ja halbade pooltega.

jahil ootas meid lõuna ja hiljem keset merd suur korall, mille juures nägin kilpkonna ja delfiini ja palju väikesi Nemo kalakesi ja muid värvilisi loomi. Ja sukeldujaid, kellele ma lehvitasin, kui läbi maski alla vette vaatasin :D Lehvitasin vastu. Toredad need veealused seal.

Ma armastan Punast merd.

Egiptus: Day 2 ( 5.märts)

2008-03-05T19:19:00.000+02:00

Eile kasvas õhtu kohalikega chillimiseks üle. Istusime absoluutselt fantastilises rannalounge´is liival, patjade peal, tegime vesipiipu, nalja, kuulasime mere häält ja muusikat. Mis seal salata, ka tantsisime naeratus huulil. Soe ja hea oli.Täna nägin ilusaid kalu ja astusin koralli pihta varba marraskile.

Peamiselt passisime terve päeva rannas Pina Coladade, muusika ja kärbeste jumalaga. Mis mind lõpuks ära väsitas oli see, et iga 3minuti tagant üritati mingit teenust või toodet meile maha ärida. Peokutsetest rääkimata. Kissa oli populaarne tüdruk ja minul on varjunimi Carolina, mida mulle õpetati kirjutama araabia tähtedega. Huvitav küll miks ma pold väga õhevil ja agar õppima seda ja rohkem tahtsin osata Helen kirjutada.

Endiselt jätkub see, et kui oled teiste vastu kena ja viisakas, mitte nina püsti, siis on oluliselt lõbusam ja sinuga suheldakse kui inimesega mitte turistiga. Mahmoud viis meid rahulikumasse randa ja hiljem näitas meile Hurghada erinevaid kohti ja rääkis kohalikuna tausta erinevate olukordade kohta. Mahmoud on siin giid oma ametilt. Oskas soovitada kohti ja nii.

Siin on päike kuidagi teine kui Eestis. Isegi peale rannas veedetud päeva ei kõrbenud ära. Päikesenappuse üle ei ole küll viriseda, küll aga on mingi jõhker väsimus peal. Jubedalt tahaks täna ka hulkuma minna, aga jaksu napib vist. Mõtlesime minna Village Roadile kauplema.Muidugi võiks minna fixitud hindadega poodi ja osta sealt asju, aga mis mõttega sa tuled Egiptusesse ja EI kauple? See ei lähe mitte.

Ainuke asi, mida igatsen siin on jogurtid ja korralik kohv. Nad söövad LIIGA palju saia ja joovad mingit kummalist lahjat lahustuvat kohvi, mis näeb välja nagu piimaga tee, kui sinna koort lisada. PS! meie rõdult näeb maanduvaid lennukeid. Ja tähed on säravamad kui eile.

Muuseas, nägin pääsukesi. Siia nad siis tulevadki. Naljakas oli. Kodune tunne oli. Tekkis tunne, nagu istuks oma vanemate juures köögirõdul ja vaataks suviseid pääsukesi kriisates tiirutamas viiekordsete paneelmajade vahel. Tuttavlik.
Pidin täna taas alla vanduma oma kõrvahädadele ja ei saanud windsurfi õppima minna. FAKKK! Kissa käis. Muidu on meiega eile saabunud kaasreisijad juba mõnusalt sammukese võrra nahavähile lähemal ja näevad välja nagu tüüpilised Euroopa turistid - värvuselt tomatid. Meie oleme mõnusalt pruunid.

LIIKLUS on siin täiesti jabur ja allutamatu. Pmst liikluseeskirjad eksisteerivad ja on vaid formaalsus tõdes ka Mahmoud. Kõik põhineb signaali tuututamise põhimõttel ja naljakas on see, et keegi ei saa kurjaks teineteise peale selles kaootilises likluses. Kui valetada, et sul on egiptlasest kutt, tõmatakse kohe tagasi. Ja egiptlased räägivad vene keelt paremini kui kohati inglise keelt, mis on kurb. Võibolla küll ainult mulle, aga noh, meele tegi nats hapuks küll see fakt. ja ma täiesti vihkan inimesi, kes vaatavad kohalikke nii nagu nad oleksid mingid hunnikud sitta.

Nii palju kui oleme uurinud, oleme teada saanud, et sakslased on kõige ülbemad ja ebaviisakamad turistid. No kurat sa siia ronid kui keskkond sulle nii vastumeelt on? Lähipäevil peaks ka El Daharis käima, mis on Hurghada see linnaosa kus asub kohalike enda turg ja kus nemad reaalselt oma elu elavad. Seal pidavat olema räpane ja must, aga sellin vist on see kohalik reaalsus.

Homme on Kissal sünnipäev. Laulan talle hommikul. Ja otsime head kohvi ja lähme sööme kuskil toredas kohas lõunat. Vot.

Egiptus: Day 1.

2008-03-04T19:05:00.000+02:00

Istun rõdul ja joon "puhastamiseks" kaasa toodud viina. Hea on ja vaatan tähti.
Imelik on mõelda, et sa istud rõdul, ainult sall ümber ja sul pole külm. Kõik on kuidagi väga õige.
Esialgu pole ka Egiptuse kaupmehed tüütud või ebaviisakad. Tegelikkuses on nad täitsa toredad ja lahked (enamasti). Kõik oleneb sellest, kuidas SINA nendega suhtled. ka neile ei meeldi ülbikud ja arrogantsed idioodid. Seda ei muuda muidugi miski, et loomulikult tahavad nad kõik, et sa nende poest midagi ostaksid ja nendega teed jooksid. Nii kummaline, kui see ka pole, aga neil kõigil on teed kogu aeg :)

Lend Egipti kestis justkui igavesti. Aga samas, siin istudes, oma õhukese India salli sees ( and i mean only the scarf ), soe tuul kergelt kõdistamas paljaid varbaid ja jalasääri, oli see kõik piin seal õhus seda väärt.
Näe! Liigutangi oma paljaid, valgeid, päevitumata varbaid ja see tunne on hea. Itaalia tripist saadik pole mind selline müstiline rahulolu tunne vallanud.Jube hea on olla...kuidagi vaba. Tegelikult natukene tahaks nutta ka, aga ainult sellepärast, et meeletu vabanemise tunne on. See tunne, mida olen nii kaua igatsenud. Piiritu õnnetunne. Lapsik ja süütu. Ainult armumise tunne on selle olekuga vist võrreldav ja see kui sul on keegi, kelle kaissu õhtul pugeda ja tunda, et oled armastatud. Ja kui seda tunnet oled kunagi tunda saanud, siis vähemaga enam leppida ei suuda.

Kurb kogu asja juures on see, et ainult Kissa näeb ja tunneb hetkel seda, mida mina. Tahaksin, et kõik mu kallid sõbrad oleksid siinsamas, "puhastaks" organismi ja vaataks tähti ja naeraks masenduse üle ja soojas tuules oa päevitumata varbaid liigutada.

Mis kõige parem - aju on igast pasast puhas. Tühi. Murevaba. Ma suudan jälle mõelda. Uued ja värsked ideed jooksevad läbi pea. Seda voolu olen NII KAUA oodanud. Ja täna on alles 1. päev. Kui oleksin teadnud, et kõigest ainult sellest piisaks, et lendad Egiptusesse, siis oleks seda juba amu teinud. Homme on rand, päike, vesi, "Kärbeste Jumal", mu pikad, endiselt valged varbad kuumas liivas, hea muusika kõrvas ja Kissa minu paremal käel, pöidlad püsti jooksmas Punasesse merre nagu laps, kes esimest korda vett näeb.

See koht pole veatu ja sellepärast ta paelubki mind.Mõte rändab juba uute ärasõitude radadel ja sellel, et kõigest 6 päeva on veel jäänud.

Nii oli...

2008-03-02T14:39:00.000+02:00

laupäeva hommikul ärgates ütles mu süda mulle - palun maga rohkem, sest taaskord üle VÄGA pika aja käis sealt pisike valusutsakas läbi ja süda puperdas nii hullu moodi, et mõtlesin, tohohh, mis siis nüüd.

eile oli üks parimaid õhtuid üldse viimasel ajal. kõik oli nii õige, inimesed, muusika, kohad kus käisime....kõik. ja isegi see, et kell 6 alles voodisse heita sain, ei muserdand mind, sest juba 12 olid luugid lahti ja kõik tundus kuidagi väga hea.

piim oli otsa saanud, seega kohvile kriips peale, aga hommikusöögiks jäi vaid purk oliive, mis leidsid oma otsa mängleva kerglusega. tundus täiesti mõistlik hommikusöök selle kõrval, et sul on veel juust ja poolik purk hapukurke külmikus ja täistera küpsised kapis.

mul on kuidagi kõik mõtted katki jäänud, mida ma tahaks siia kirjutada ja võibolla pole kaugel aeg, kui selle blogivärgiga lõpu teen. head mõtted on otsa saanud kuidagi.

AGA juba teisipäeva hommikul istun lennukisse ja lülitan ennast nädalaks maailmast välja.

Enesehinnang

2008-02-24T17:01:00.000+02:00

ma vihkan enesehinnanguprobleeme andekate inimeste juures.
tõesti.
väga väga väga.

kurat, samas vist on kõigil need vist....enesehinnanguprobleemid. heaoluühiskond ja pseudoprobleemid - juhhei noh.

vastik.

öakk....

see tuli lihtsalt välja saada. korras.

Kohviubade ametlik hernehirmutis.

2008-02-15T01:36:00.000+02:00

täna oli see päev, mis Jämeda sõnul on kasvanud üle teiseks naistepäevaks ja mille kohta T ja EM lõunat ostes uue nurga leidsid. mismõttes ma lähen ostan naisele lilled ja ütlen :"Head sõbrapäeva!" oot oot, kas me oleme siis ainult sõbrad või?:D

samal ajal spekuleerides teemal, mida naised neile vastu võiks öelda.

olen seda miljon korda öelnud, MA TEAN, aga siiski, mul on pagana toredad sõbrad. omaenda tõdemuseks avastasin, et 95% neist on nagu Lenor ja Tide ( v mis iganes pesupulber see oli ) 2in1 variandid - kolleegid ja sõbrad samaaegselt.

õhtu venis kuidagi pikemaks ja alles veerand 11 paiku õhtul laekusime lael (loe: A juures, 3m kõrgemal ). H ja J olid küpsetanud. H, kes muidu süüa absull ei tee. Pole midagi paha öelda - jube head toorjuustukoogid v miskit olid. Positiivse üllatusena voolasid ukse vahelt Jäme+1 ja Viljars - bändimehed :D.....superstaarihuumorit vahele ( see linnuke on ka nüüd kirjas - lame nali, check!") hea ja mõnus oli olla...vein surises veres ja kõhunahk pidi pea et otsad andma, kui äkki kogu linnaosas kadus elekter. PAHH! täielik pimedus.

Ettepanek:"Vahetame kõik omavahel riided ära.Igaüks otsib ruttu paarilise!" millest ei tulnud muud välja kui et Jäme väitis olevad H (mees) stringid peas. otsisime tikke ja voila! sume küünlavalgus.

õnneks v kahjuks tuli elekter tagasi ja kõik vajusid magama ära. Anneli magas ammu juba diivanil rullis oma 38 kraadise palavikuga, viimasele truu nagu vana hobune.

oli veel häid asju, aga näed, pole sõrmes jõudu ega kehas viitsimist, mis jaksaks selle kirja panna. tegelt pole ka sõnu vist selle jaoks. sõprade ja parima oleku jaoks üleüldse.

Kõige üllatavam oli see tänase päeva jooksul, et Family Guy kõik hooajad koos ostes polegi nii kallid, kui oleksin võinud arvata. mis ühest küljest on hea (jee, raha jääb alles ) ja teisest küljest veits hapu (inimesed ei oska hinnata kvaliteethuumorit)...mis tuletab meelde, et peaks Georg Carlini stand-up´e vaatama....ilmselt esimesena siis You are all Diseased .....interesting.

------tahaks filmi...igas võimalikus mõttes------

Tartu

2008-01-28T20:06:00.000+02:00

tartu eelvoor tõmbas kuidagi tühjaks ära....
...superstaaride andekuse üle vaielda mõtet ei ole...sai melu ja eksperimenti, O ja M on toredad. nendega on lust tööd teha, aga kui hommikul kohe tapetakse sinus energia teha kõike toredat, siis tundus, et ma terve pühapäevase päeva lihtsalt püüdsin olla rõõmus ja tore. väga ei õnnestunud.

natukene õnnetuks tegi see pisuke fakt.

kirjutamisega on nigel.
peas on mõtteid rohkem kui üks, Tartus laupäeva hommikul isegi tuli tunne, et istuks kohvikusse maha ja kirjutaks selle ühe stsena valmis, aga näed, töö kutsus.

selles mõttes oli ülikoolilinn toitev ja tore, et sai puhata, sai rahu ja vaikust ning mõjus mõtetele puhastavalt. puudus see tallinna kiirustamine ja mõttetu sudu, pseudoprobleemid ja võltsväärtused. tahaks tagasi sinna ainult selleks, et oma skriptid valmis saada, aga sel juhul juba tubli nädal seal viibida.

kuna pühapäev oli selle kuu negatiivse emotsiooni absoluutne tipphetk, siis Savernas käik, vanavanemate juurde oli ainuõige lahendus. tuisune lõuna-eesti, soe saun ja külm õlu, mis sind ees ootavad, soe toit ja pehmed, värskeltkootud villased sokid ja kass, kes öösel ennast su padja kõrvale rulli keerab. hea uni, hommikul kohvilõhn ja taas - vanaema toit. mõnus. pmst tänane päev möödus bussis sõites tallinna poole.

aa...rahakott läks katki, bussis, tasudes pileti ees....mündid lendasid laiali mööda põrandat. punastasin naeratades ja küsisin bussijuhi käest, kas võib, jätan need siia maha?! ta muigas vastu ja arvas, et võib küll.

Esimese asjana tallinnas ostsin uue rahakoti. rohelise. toreda.
AGA ühte autotäit inimesi, täpsemini Ford Mondeo täit reede õhtul ühendab nüüd üks kuramuse karm sõit. me jäime kõik ellu ja üks meist jõudis ka 18.57 sadamateatri ukse taha :)

PS!Kirjutamisoskused hääbuvad.Halb. Midagi peab ette võtma.

Ole tugev, maks.

2008-01-11T07:37:00.000+02:00

Mina olengi omaenda maksa parim sõber, vaenlane, liitlane, armuke ja isandorganism...
...taolise mõttega alustasin oma hommikukohvi lürpimist. peaks selle hommikuti söömise ikka ette võtma....natukene kahju hakkab oma maksast, et ta vaesekene ikka enamjaolt võitleb selle jamaga mida ma suu kaudu sisse jahmerdan.

mis puudutab seda kiiksu, mis mind taga on ajanud mõnda aega - et tahan ära ja nii.
Nooh, see endiselt on olemas, aga jätkuva langeva dendentsiga just selles osas, et töö on mõtted kuidagi uutele radadele viinud ja "põgenemise" kihk muutund leebemaks.

K ütles eile Nokus asju ja J küsis veel selle peale miskit, mis pani mind mõtlema. Suht isiklikku laadi küsimus ja tõttöelda, ma nagu ei osanudki adekvaatset vastust anda. mul on üleüldiselt ükskõik sellest inimeste vahelistest suhetest ja nende olemusest. suhe kui selline, mis kurat see on? pikale veninud armumine, millest on kuidagi kasvanud mingi harjumus ja ükskõiksus, mis pole enam ammu see, mida otsiti või mida suhteks peetakse? kui mingil hetkel on inimesel pehmelt öeldes poogen, mis toimub, siis järelikult on suhe kui selline surnud, maha maetud ja ka ära leinatud. vist.

inimsuhted ja rääkimine on ületähtsustatud, ütles J üksõhtu. ja kurat, nii ta ongi. seega, laters.

algusega 03:40

2008-01-06T03:40:00.000+02:00

novott, nüüd on...tugev tervis my ass - vahid nina luristades järjest erinevaid sarjade seeriaid läbi, jood vahele coldrexi ma mõtled, "f..k, montaazhis on külm ju homme"

faktid, mis avastatud sai:
-naabrite tüli kostab ainsana korterisse, kui välja jätta Jooberg oma india popiga...aga see on nimme valitud muusika, niiet see on okei :)
-rongi kõmin kostab väga õrnalt, hoolimata pisukesest tõigast, et raudtee lähedal
-põrandad kriuksuvad kõvasti
-priit tõesti on väga vaikne poiss
-öised trollid kisavad kiledamalt
-üllatuslikult leidus minu kapiapteegis hädavajalikke medikamente nagu coldrex,400mg ibumax,silmatilgad, rögalahtisti, 3 plaastrit ja super attack....täitsa korralik tulemus inimese kohta, kes poole lause pealt uut mõtet alustab ja päeva jooksul vähemalt 4 korda vigastab.

---------------------

üle pika aasta sai nähtud ilmaimet K-d. ammust aega tead päälinna beib (kesklinna kulak), aga kokku ikka pole juhtund.
mis seal uut oli...2 kortsu rohkem, muu sama :)
need "toetavad" sõnad ja ennastsalgav pühendumus aitamaks maailma näljahädast, viletsusest ja pulstunud koledatest lammastest....ja otseloomulikult - endiselt sarmitu kuklaga :) hope u´ll reading this :D:D

päälinna kolimine pole hästi mõjunud....okei, kesklinna võlud võludeks, aga no näed siis, kinnasteta oled endiselt...nüüd tahaks küll, et need pulstund lambad villa oleksid loovutand.

--------------------

naksub.
väljas siis.
lumetu, aga naksub.
hea.
lögatu.
krõmpst.

kuidagi mõnusalt kerge oli hingata täna õues. see tunne, kuidas jäine õhk vaikselt kopsu voolab. seda tunneb detailselt...kuidagi järgemööda ja sujuvalt ning hiljem, kui kintsud täpitavad või käed külmast pakitsevad justkui nahk ei annaks järele ja tekib tunne, kuidas käed lõhki tahaks minna. saab kerida jalad kurgu alla, sooja teed juua ja vaikselt tunda, kuidas kintsud täpitavad ja vaikselt surinal hakkab soojaks minema....niiviisi vaikselt sabakondist kuni sõrmeotsteni.....jalad....noh, need on alati viimased mis soojaks lähevad.

ja muidugi....soojad ja pehmed lambasokid.
talve juures on häid asju ka.
näiteks õpid sooja hindama :)

PS!iroonia on inimkonnale õnnistuseks.

Rott.

2008-01-02T18:49:00.000+02:00

Roti aasta on mu lemmikaasta, sest 84. aasta oli ka.

Vana läks kitse korjuse ja katkise autoga, uus tuli tellingutel tehes otsereportaaži tallinna erinevate linnaosade ilutulestikest, kaaslaseks M ja H ja H vaarikamaitseline lasteshampus (kui nime mäletaks, ütleks)....enne lastekat oli päris, suurte inimeste vein, mis tegi õhtul head ja hommikul halba pead.

ühtegi lubadust ei teinud, sest eelmisi ei mäleta ja ka seda mitte, mida täitsin ja mida mitte.

Filmilõpud.

2007-12-26T21:56:00.000+02:00

miks ei võiks elu olla selline nagu filmides?miks on "selline" armastus võimalik ainult filmides?kuidas juhtuvad sellsied asjad ainult filmdies?miks on enamjaolt filmilõpud õnnelikud? mingil moel ja kellegi vaatenurgast on kõik filmilõpud õnnelikud....

olen täna terve päeva peaagu erinevaid filme vaadanud ja ühtäkki mulle tulid meelde kõik need laused...neid,mida olen tuihandeid kordi kuulnud kedagi lausuvat,....ka filmides endis. miks me üldse soovime selliseid asju?miks filmides sellised asjad juhtuvad.

ma arvan, et filmid on just sellised nagu nad on just põhjusel, et tegelikkus seda pole. inimesed loovad ju kauneid asju...seda, millest fantaseeritakse, seda mida otsitakse ja tahetakse omada...see on samamoodi, nagu heade kingitustega... mõtle nüüd, kui oled teinud kingituse kellelegi ja see on väga talle meeldinud, siis mõtle selle peale, kuidas seda kingitust valisid. nüüd kui aus olla, siis ma arvan, et lõpuks peaks jõudma selleni, et tegelikkuses on head kingid need, mida sa tahad et sulle kingitakse, mida sa ise tahaksid saada. teed isikliku kingituse kellelegi, äärmiselt personaalse ja just sellele inimesele mõeldud...alateadlikult mõtled samal ajal aga sellele,e t"Ma tahaks ka midagi sellist saada". tõsi? Onju?!

teine asi on see, et me tahame millesegi uskuda. midagi loota ja milellegi heale mõelda. nii tundub kõik lihtsam ja justkui parem. lootus justkuit eeb kõik kergemaks. usklikud inimesed on õnnelikud sellepärast, et nad usuvad millesegi ja see, millesse usutakse ei tee neid õnnelikuks, vaid see, et nad ise arvavad end seeläbi õnnelikuks tegevad. fakt on aga see, et just USKUMINE millesegi on see, mis edasi aitab...nii, reaalselt, millesse saab uskuda?! minu isa ütles, et ta usub prussakatesse sellepärast, et see on midagi, mida saab reaalselt katsuda ja nad on olemas...muidugi mõtles ta seda naljaga, aga sügaval sisimas me ju alati mõtleme, et oleks nii, et kõik läheks hästi...sa usud ja loodad. makes the same...vahet pole usud sa Jumalasse või prussakatesse või langevatesse tähtedesse.

fakt on fakt...

nii on ka filmidega...petuvärk...Jumal, kuidas ma armastan filmimaailma :) selles maailmas sa ei peagi kunagi suureks kasvama...saad teha "töö" nime all toredaid asju ja "montaaži" taha varjuda, kui magamata oled...kõik, kes siin irooniat nägid - tubli, siin oli seda, aga täpselt sama palju kui tõde ;)

elu on lahe, oleneb, mis nurga alt vaadata.

PS! LUMI!!!! praegu just nägin....lapselik rõõm...kiljusin, tglt ka...mmmmm

Bunny Suicides by Andy Riley

2007-12-14T11:58:00.000+02:00

ma leidsin kõige naljakama raamatu, mida olen viimase 2 aasta jooksul näinud ja ma pidin selle ära ostma, sest ei saand riskida faktiga, et äkki keegi ei kingi mulle seda jõuludeks :) see on Andy Riley The Bumper book of Bunny Suicides.....nüüd tahaks leida kusagilt sama autori Great Lies to tell the Little Kids .....

imestasin, et eestist neid raamatuid leida on. Pole midagi öelda, müts maha Apollo.Äge.

...jätkub...

Ära siit.

2007-11-27T12:58:00.000+02:00

mul käis mingi klõps kuskilt pööningult läbi ja ma sain aru, et ma ei viitsi enam siin olla ja teha neid asju, mida ma teen...mitte, et ma poleks rahul. ma saan teha siin selliseid asju, mida mujal maailmas minuvanune inimene teha ei saaks, aga siiski, ma tunnen, et tahan ära....korraks....paariks aastaks, võibolla vähemaks, kindlasti tuleksin tagasi, aga hetkel.....

ma ei teagi,kas see pööninguklõps oli hea või mitte, igal juhul pani ta mind mõtlema ja sain aru, et olen nõus loobuma mõnest asjast, mis mind siin kinni hoiaks, et natukene enda mõtteid puhastada ja teises kultuuris olla.

ma armastan oma tööd, aga pole enam kindel, kas sellise hinna eest olen nõus enda kogu õnne, isiklikku elu ja muid toredaid asju kaotama. kui leiutaks variandi, et saab ka teisiti, oleks super.

nägin H-d TV3-s ja rääkisin taga törts juttu. Ta ütles, et ametivahetus oli ta elu kõige õigem otsus, et saab ka tööd teha ja seda armastada ka nii, et ennast pooleks ei rabele ja lähenevat südamerabandust ei tunneks. et sul on vabad päevad, nädalavahetus, pühad, preemiad, erinevad boonused, mitte töö, mis ei tunne pühi, nädalavahetusi ja vihkab eraelu.

olen nii kahevahel, et mida teha...kas saata kõik pikalt ja tõmmata siit jeed või ikka püüda üritada hooaja lõpuni vastu pidada. ühest küljest on südametunnistus ja kokkulepped mis mind siin kinni hoiavad, samas, mida ma kaotaksin, kui läheksin. keegi pole asendamatu, eksole...vist?! vähemalt töö osas küll.

missioon?

2007-11-25T20:30:00.000+02:00

ma olen mõelnud viimasel ajal selle peale, et inimesed lähevad iga hetkega aina enam isekamaks ja külmemaks....siiski, on ka erandeid. ma ei teagi, miks ma nii tihti sellele mõtlen...ilmselt on see meie ühiskonna ja põlvkonna viga, aga miks me seda muuta ei taha paneb mind veidi rohkem mõtlema.

ma tean, A ütles, et mõtlemine on kurjast ja kui ma nii palju ei mõtleks, oleks elu minu jaoks ilusam, aga krt, kui raamatuid aega pole lugeda ja väsimus niidab viimasel ajal eriti jõhkralt, siis muud tegevust sul üle jääb?!:P

igal juhul täna oli intsident, mil ühel inimesel juhtus õnnetus ja tal oli epilepsiahoog, inimesed seisid, üks naine oli mehe juures maas ja aitas teda, palus midagi pea alla ( millele mina reageerisin,e t keegi kuskilt rahva seast hõikas, et oleks midagi vaja ), keegi ei teinud midagi, P hiljem jooksis kuskilt rätikuga ja mina viskasin oma kapmsunis eljast.....ma mitte ei räägi seda suunitlusega, et vaata, ma olen ingel, et aitasin, pigem nagu seetõttu, et mind ajas vihale, et inimesed niituimalt reageerivad ja mõtlevad, et pohh, pole minu asi. kui sa ei suuda kaasa elada, siis pole ka sina sisemiselt kuigi kaastundlik, paraku paraku....see võib ka sinuga juhtuda.

teine asi on see, et mul on nüüd missioon: päästa küülikud :)
vanaisa ütles, et kuna talveks heina ei saanud, siis tuleb küülikud järjest praeks teha....ma ei suuda süüa seda looma...tegelt ka. kuidas nad saavad nii teha. lubasin, et toon neile luinnast heina kui vaja ja kui nad tõesti nendest loobuvad, siis kevadest on neil uued küülikud.

lapsepõlve häid väikseid mälestusi ei tohi hävitada.

Serõi.

2007-11-24T00:03:00.000+02:00

veider kuidas mingil hetkel tunned, et enam ei jaksa ja kontidesse kolib mingi kummastav ja salapärane masenduse sorti olek. nagu ei oska olla, ükskõik mida teed, ikka ei mõju. see on võrreldav peaaegu armumisega, ainult et ilmselt pöördvõrdeline sellele. igal juhul on ilgelt nõme kui nii juhtub.

istusin eile üksinda kodus.....valutasin. paha ja hall oli olla. peale pooleteisttunnist hulpimist ja vesisporti oli kuidagi rammestus peal, aga mitte selline hea, nagu tavaliselt, aga selline halb ja kõle, mis tegi seest tühjaks.

hommik jätkus samades varjundites. koosolek, mitmed kõned sõjaväelistele organitele, kohv ( see tõmbas paremaks ), pardliotsingud, kodu, tolmu pühkimine.....otsustasin, et ei viitsi enam olla, haakisin "õuna" mantliserva külge ja minekut..

muusika tegi heaks...kõik tegi heaks.
kui vanemate juurde jõudsin, vanu pilte vaatasin ja sõprade pilte vaatasin ja kursapilte, hakkas hea.

mis on selle mõttetu loba point - ilmselt see, et taaskord oleneb kõik nendest, kes sinu ümber on. ja nii vähesest piisabki. rohkem polegi vaja. sentimentaalne mambo-jambo...nagu purjus pruudi jutt, kes väidab, et see loor oligi okse kokkupühkimiseks mõeldud, mitte kaunistus, ise samal ajal nuttes. võta sa nüüd kinni, mis reaalne emotsioon on.

igal juhul - minu päeva teevad heaks rariteet ogarikud :)

Heavenly moment.

2007-11-16T20:21:00.000+02:00

ilu peitub lihtsates asjades.....rõõmu leiad aeg-ajalt elementaarsetest asjadest...nagu täna.

täiesti taevalik tunne on see, kui oled peale pikka mondipäeva koju jõudnud ja korraliku kausitäie tomati-mozarella-seenesalatit ja suure tassitäie piparmünditeed.....issand, taevalik hetk.

The luck is back.

2007-10-16T11:36:00.000+03:00

kui paar päeva tagasi sain imestada,e t tohohh, sinikate hulk mu kehal on vähenenud ja enam ei jooksegi ma vastu lauanurki ja muid esemeid, mis pleki endast jätavad, siis eile lõpuks ometi tõestas mulle "Mu Õnn" nagu ma seda nähtus kutsun, et ta siiski eksisteerib ja ei kavatse kuhugi kaduda. läksin naabrite poole , jõudnud teha 2 hüplevat sammu, komistasin puulaua taha ja käisin kõige täiega trepile käbla. peopesad kohati marraskil, samuti 1 künarnukk, 1 puusakondikoht ja sinine ning valutav vasak põlv. mats oli mitme eest. telefon viskus vahekorrusele ja nüüd keeldub äratuskellana töötada.

mis aga muutumatuna on püsinud on kihk eestist kaduda....nii aastaks umbes. ükskõik kuhu, K käis välja Austraalia, minugi poolest nohh :) samas on valupunkt T. kuidas serveerida seda talle? okei, tõesti praegu on ta ainult mõte, aga aina enam läheneb mu soov teole.

hispaania keele õppimine tundub hetkel hea mõttena.

kestev trepikoja remont ja välisfassaadi renoveerimine ajavad juba pehmelt öeldes pinda kihelema. kuna mul puudusid kardinad akende eest, siis ühel toredal hommikul, kui ärkasin, olid sõbrad Vanjad akna taga ja lehvitasid mulle, ma oleks kreepsu saanud. järgmisel päeval ostsin magamistoale bambusruloo ette. nüüd saavad lehvitada mulle läbi teiste akende kui tahavad :)

Kes tahab saada miljonäriks.

2007-10-04T12:37:00.000+03:00

KIIRE KIIRE!!!!

Taas kord otsime saate Kes tahab saada miljonäriks salvestusele publikusse inimesi. Saate tegemise ajal saab üsna tihti nalja nabani ja on muidu tore olla. Kuna stuudio on suur, on vaja PALJU inimesi. Siit mu üleskutse.

Salvestused toimuvad laupäeval 6. oktoobril ja pühapäeval 7. oktoobril. Mõlemal päeval on 3 salvestust algustega 11.45, 14.15 ja 16.45.

Palun helistada numbrile 53 421 306 kui on huvi ja soov osa võtta. Sellele numbrile tuleks helistada ja teatada oma tulekust, siis saame ülevaate, kui palju inimesi tulemas on.

Tule, eksju! Võta sõpru ka kaasa.

Miks arvuti taga uni tuleb?

2007-09-27T20:23:00.000+03:00

sellepärast, et arvuti kuvar õhkab hullult sooja.
just hetk tagasi montaazis avastasin, et helvetti, see on ahi lausa ju. tükk aega mõtlesin, et miks siin palav on ja meeter tagapool mitte....einstein krt.

R läks jooksma....mingil hetkel nõuan update´i olukorra üle.
töö...ja siis veel, et töö....ja siis töö.... just.

Öised kõnelused.

2007-09-23T18:31:00.000+03:00

eile öösel rääkisin ühe tuttavaga juttu tubli kella kolmeni öösel.
laskusime erinevatesse teemadesse, mis tegelikult üsna isiklikud on, naljakas oli see, et temaga polnud seda veider arutada. veel enam, kui inimene on teiselt kontinendilt ja teise backgroundiga inimene, siis oli huvitav. hästi huvitav oli kuulata temapoolset nägemust eestist.
kunagi sügaval nõuka ajal olevat ta siia sattunud....hämmastav, mida inimene mäletas, et teadis ajalugu ja et tegemist oli ameeriklasega. ta ütles mulle, et teda võlub see jõud millega eesti on läbi prahi tunginud ja kuidas inimesed väärtustavad õigeid asju.

kummaline oli kõike seda arutada inimesega, kelle lapsepõlves pole aeles tõenäoliselt midagi puudu olnud, kelle vennad-õed on tüüpilised ameeriklased, kes oma lapsi ära hellitavad ja kes on kolinud usast ära selle põhjusega, et ta ei seedi seda riiki. temapoolsed tähelepanekud olid intrigeerivad ja tema nägemus enda kodumaast võõralt veider.
mind pani imestama tema meelekindlus ja ettekujuts sellest, mida ta tahab teha. see oli nii selge ja kaalutletud. natukene kade meel tekkis, et mul endal ei jätku piisavalt meelekindlust ja elukogemust, et teada täpselt mida tahta.
Otseloomulikult läbis meie 3 tundi kestnud vestlus ka mõningad suhteteemad. südantsoojendav oli kuulda seda, kuidas inimene otsib õiget inimest, kellega olla, aga mitte selliselt lollakalt romantilisel moel, vaid kes otsib reaalseid omadusi teises inimeses, mis edasi viiks ja jalgu maa peal hoiaks. äärmiselt huvitav oli igatahes. kui kell poleks nii palju juba olnud, oleks veel jutustanud, aga hommik tuli peale juba.

ta innustas mind võtma oma seitse asja ja minema sinna, kuhu hing ihkab, teha seda, mida parasjagu tunned, et oleks vaja teha. uurima teisi kultuure ja avastama maailma, millest mul pole ehk aimugi. siiski ta nõustus minuga, et enne peaks täpselt teadma, mida tahad, niisama mütsiga lööma minna oleks patt.
alates homsest hakkan kaasas kandma pisikest märkmikku, kuhu kirjutan mõtted, mis pähe kargavad random hetkedel, et kunagi saaks neist ehk mõne päris asja paberile.

kokkuleppeks jäi meil see, et kui satume miskil ajal vestlema, kui hommik peale ei trambi, siis läbi Skype´i ja õpetades eesti keelt.
mis mulle selle sõbra juures meeldib on see, et meie suhtlus leiab aset täioesti suvalistel hetkedel, vahel lausa pooleaastaste aukude järel.

Tuluke aknas.

2007-09-22T00:13:00.000+03:00

U korterisse on sisse kolinud uued inimesed.
nii veider on vaadata seda. varem oli nii, et kui vaatasin aknast välja, oli U kodu näha. eemalt nägin, et keegi on kodus. kuidagi täiesti sundimatult ja tahtmatult eksis pilk üsna tihti ära, lihtsalt kontrollimaks kas tuli põleb. tavaliselt põles. ja kuidagi muretu tunne tekkis, turvaline oli. tuli põles, järelikult on kõik hästi. vahest ehk on T seal, vahest tehakse köögilaua taga suitsu ja arutatakse ilmaasju.

peale U surma pole tuli seal enam põlenud. kuigi ma alateadlikult tsekin iga kord seda akent niipea kui pimedaks läheb. võibolla otsin seda tuld ja seda inimest, neid inimesi, kes seal elasid. veider, et kui miski muutub, siis mõned asjad jäävad endiseks, nagu see tulukese kontrollimine aknas. ma ei tea, miks ma seda tegin, miks ma seda endiselt teen. aga nüüd, kui seal on uus tuluke, see tekitab nii kummalise tunde.

kas need uued elanikud teavad, mis on eelmiste asukatega juhtunud? kas nad tahaksid teada? igal korteriboksil on oma lugu. naljakas, et tegemist on suvalise paneelmaja ühetoalise korteriga, ometi mõjutab see mingite inimeste elusid, ometi on ka temal oma lugu ja ometi on keegi debiilik, kes otsib tuld aknas, nagu mina. kogu asja juures on kurb see, et see uus tuluke häirib mind. päris tõsiselt kohe. see on vale, et see tuli seal põleb. võibolla on see mingi harjumuse jõud. selels mõttes just, et ehk see uus tuluke ( nagu ma seda nüüd kutsun ) tuletab meelde seda õhtut, mil seal viimati tuli põles ja võibolla ei tahaks mäletada seda õhtut ja neid sündmusi ja seda aega, mis järgnes.

korteriboksil on lihtne. seal lammutatakse, renoveeritakse, vahetatakse tapeet, võibolla visatakse välja vann ja tehakse dushinurk selle asemele, pannakse uued kardinad, tekib uue kodu lõhn, miljöö ja uus lugu, aga see idioot jääb, kes tuld vaatab ja need inimesed mäletavad korteriboksi eelmist lugu, sest nad olid osa loost. ilmselt see on sama effekt, mis kaksiktornide puhul, ma mõtlen just seda, et inimesed käivad endiselt seda kohta vaatamas, kuigi seal pole enam midagi vaadata ja päris kindlasti kohe ehitatakse sinna asemele midagi, tekib uus lugu ja uued inimesed ja juhtunu saab pisikeseks osaks ajalooõpiku peatükis. ja novott, võibolla ühel päeval see idioot, kes tuld aknas otsib ei oska sinna enam vaadata, senikaua aga, kui ma siin kodus olen, vaatan mina, see üks debiilikutest sinna aknasse. mingil hetkel loodetavasti lõpetan selle ja alateadvus leiab uue objekti, mida jälgida.

usun, et igal inimesel on mingi selline sundimatu alateadlik käitumine. miski, mida tehakse kuidagi loomulikult. minu üks selline asi on see pagana aken, mis on sinul? raudselt midagi on.

Aatsihh to you too.

2007-09-20T08:24:00.000+03:00

mulle natukene tundub, et club von überblingenist on mul mõneks ajaks isu täis. terve päev istuda seal teeb kuidagi tuimaks selle esialgse ohhoo-effekti. kuid klubil olid mõned huvitavad lahendused, nagu suured hammasrattad, mis mulle väga meeldisid, samas peale võttepäeva ei suutnud ma leida peaaegu midagi selles ruumis, mille peale suunurki tõsta. võimalik, et siinkohal tuleks süüdistada tuumanohu või peavalu või aknavahetajaid mehi, aga kahjuks nii see läks.

vot näed, üks asi võiks siin ilmas olemata olla - nohu! päris tõsiselt.mingil hetkel võttel ma loobusin sellega võitlemast ja teesklemast, et mul on hea olla, ma lihtsalt olin. koju jõudes selgus, et jah, siiski ka palavik oli tagasi. järjekordne paracetamoli annus ja taas olime tööaltid.

eile hommikul ütles sõbraliku häälega mees joobergile:" Me ei tekita palju prahti."
Mr. J aga arvas, et ilmselt pani kutt esimest korda elus aknaid ette.
Igal juhul mõtlesin terve päeva selle peale, mis tolm mind õhtul ootab. õnneks oli oidu, et riiul kinni katta ja voodi ja riided. tolmu oli tõesti meeletult ja kui siit voodist nüüd akent vaadata, siis igalt poolt lipendab mingi krohvitükk või mingi villalaadne materjal. need aknakutid võiks viimistluse ka ära teha, siis oleks süda rahul

Kuigi ma pean mainima, et natukene kahju oli ka, et nüüd toal plastaknad on. need eelmised olid nii toredad retrod ja kuidagi kipakad. aga armsad sellised. tekitasid hubase tunde. samas ei saa Valgele Plastikule ka midagi ette heita, tuleb tõdeda, et trollide vingumist hoiavad nad mehiselt tuppa sattumist.

S...sss....see sügis.

2007-09-17T19:10:00.000+03:00

juhuuu...haigena, aga siiski, suutsin ennast kokku võtta ja registreerida end street, hip-hop, jazzi ja broadway jazzi trenni....äge. Iseasi, kas ma sinna jõuan, järgmisest nädalast tahaks ikka jõuda. Kes teeb see jõuab, eks?! Montaažis vajub ikka nii kössi ära, rüht kongu, pekk kõhule ja proua tselluliit kintsudele - lovely!

Mõtlesin,et peaks ka tervislikumalt toituma hakkama, siis jälle mõtlesin, et krt, üleüldse võiks süüa normlaaselt, mitte 1 kord päevas kui veab ja red bulli laksud võiks ka ära jätta...yeah, keda ma petan siin?! eniveis oli karu sünnipäev hitt ja tore, selline chilli poolne intelligentne pidu mõningate julmade ja roppude naljadega, mõned olid puudu ( endiselt andestamatu tegu ), oli kontvõõraid ja muid huvitavaid inimesi.

veendusin ka selles, et kleit pole kellegi riietusese. teate kui kuramuse külm sellega on?!fuhh.....kord poole aasta jooksul paned kleidi selga ja pettud kohe. ausõna ei saa ma aru tsikkidest, kes käivad 20 raadise külmaga tikkontsadel ja miniseelikuga, endal naba paljas...prrr....enesetapjad.

Destruktiivne.

2007-09-14T11:09:00.000+03:00

Eksole eesti inimesed on täiesti lambad, selles mõttes just, et mille pagana pärast on sul vaja ronida 38 kraadise palavikuga võttele? vastus: sest see on väga oluline ja kui sa sinna ei lähe siis on jama, tunned vastutust ja süütunnet tegemata töö pärast kui ei lähe...jap, tõepoolest räägin endast.

paar päeva tagasi istusime sämi ja korjusega mondis ja rääkisime nii tühjast-tähjast ja jõudsime oma sihutiheda vestluse käigus tõdemuseni, et eestlased on kõige paremad töötegijad maailmas ja see, kuidas siin teles ja filmi peal töö käib ei ole võrreldav sellega, kuidas töötatakse mujal. Mujal on nii, et iga väikese asja jaoks on olemas oma mutter, mis ava keerab või valgust paneb või rec nuppu vajutab, mis aga saab siis, kui see pisike kellavärgi mutter ühel päeval haigeks jääb? võte jääb ära....eestis aga selline variant on suht välistatud...sellist asja ei ole....rezissöör vütab ise kaamera ja teeb asja ära kui vaja...ja nii ongi. teisalt aga sureme me kõik kiiremini ja raskematesse haigustesse kui kuskil mujal....noh jah, mündi kaks külge ilmselt.

veel eestist: see on fantastiline riik.....siin on lihtne ja turvaline tegelikult. ütle mulle kus mujal riigis saaks 23-aastane tsikk minna intervjueerima riigi First Lady´t?! vähe sellest, kellel on täiskohaga telekogemust ca 2 aastat, need ülejäänud 2, 5 aastat on selline poolekohaline vehkimine....eesti ON imeline riik :) sa võid jõuda siin kiiresti sinna kuhu tahad, kui sa vaid piisavalt pingutad ja õigeid otsuseid teed, siit välja minemine aga on omaette ooper ja paljudel juhtudel jääb siiski vaid unistuseks.

Võrratu eesti keel.

2007-09-09T23:28:00.000+03:00

Uusi väljendeid saarlastelt ja hiidlastelt.

-ma sain täied (loe: astusin lompi ja jalad said läbimärjaks)
- ämblikud ja väiksed lapsed kodivad (loe: kõnnivad nii, et jalgade liikumist ei kontrolli)
- õhtuks olid tuhlid ja nott (loe: õhtuks oli kartulid ja kaste)
- kena toit (loe: maitsev toit )

.... to be continued, kui meenutan, mis seal veel oli.

kas eesti keel pole mitte võrratu :D

Something to cheer up.

2007-09-07T15:16:00.000+03:00

leidsin netist toredaid laused:

*I didn´t say it was Your fault. I said I was going to blame You.
*We the unwilling,led by the unknowing,are doing the impossible, for the ungrateful. We have done so much for so long, with so little, we are now qualified to do anything with nothing.
*Jesus loves you, but I´m his favourite.
*I´m trying to see things from your point of view, but I can´t get my head that far up my ass.
*Get me drunk and enjoy the show.
*Never underestimate the power of dumb people in large groups.
*Behind every great woman is a man staring at her ass.
*Being an asshole is all part of my manly essence.
*Beer - helping ugly people have sex since 1862.
*Beer - helping white guys to dance since 1842.
*Divorce - who needs furniture anyway.
*I haven´t had my coffee yet, don´t make me kill you.
*Exercise - the poor man´s plastic surgery.
*Martinis - helping people to lower they standards since 1927.
*Prozac - Sometimes you feel like a nut....sometimes you don´t.
*reality - is for losers who don´t play video games.
*Tequila - have you hugged your toilet today?

novot...ja nii on. :)

It feels good.

2007-08-28T22:33:00.000+03:00

on hea olla taas tööl. kummaline, aga nii see on. lebo oli ka mõnus, aga täna võttel sain aru, et kurat, mulle ikka sitaks meeldib mu töö, mis seisus ma praegu aga igas muus mõttes olen on aga hoopis teine ooper.

rääkisin sellest eile oma emale, kes ei osand kohe miskit kosta. mis tal üle jäi muud kui takteerida fakti, et selline tütar tal paraku on.

mis viimasel ajal häirib on see lõputu kodukammajjaa, et vaja kodu, suht okei hinnaga, aga pakutakse peldikuid või muid mõttetuid kohti. igatahes sügisel üürikorterit tallinnas otsida ja veel enam, LEIDA, on suht karm üritus.

kui vahetada teemat, siis vahepeal on sitaks juhtunud ja sageli mõtled aina enam sellele, et kuidas end paremini ja rohkem teostada, kas see on piisav mida ma praegu teen?! ka olen mõelnud töökoorma peale erinevatel üsna tõsistel põhjustel. miks kuradi pärast peab töötama nii, et ninast veri väljas, ometi saavad inimesed ka teisiti hakkama. samas jälle kui hakkad mõtlema, siis kuidagi muud moodi justkui ei oskagi enam. nõiaring? sõltuvus? lollus? kurat teab, misasi see siis lõpuks on. ilmselt midagi, mis veres on. ja siis, ühel heal hetkel sa leiad end taas meeletu töö all ägisemas ja fantaseerimas puhkusest, päiksest, liivast, merest, mojitodest või long island teadest....või baileysest rannaliival...ooohh.....ja siis imestad jälle, et kuidas kuramuse moodi ma siia punkti olen jõudnud.

jim läheb ja saab omale uue kursuse. see teeb kurvaks, aga anneli viis oma TT-ga sõitma, see tegi rõõmsaks :)
igal juhul anname jimile homme õhtul veel viimase kaasaõnnistuse ja peo, mida ta ei unusta ja paneme igatsema teda meie kursuse järele. selle järele, millele vastast EI OLE! finito.

igal juhul endiselt - mul pole kodu. Pakkuge mulle erinevaid võimalusi....keegi, kes pakub korterit, tuba...or smt ....

Seda ja toda.

2007-08-17T18:39:00.000+03:00

ühesõnaga lood on nii, et härra ametnik määras mulle 1800 krooksu trahvi ja alates 16. augustist olen nägija.

mõnus on.

laserlõikus kui selline on iseenesest äärmiselt ebameeldiv protseduur, sa tunned kõike, aga valus ei ole. hiljem taastumisel peab päris mitu kuud silmatilku tilgutama, mõnda aega päikeseprillidega käima ja öösiti silmi kaitsma, ujuda ei tohi, samuti saunas käia,ennast meikida ( see pole suur kaotus, sest enivei ei muki ennast eriti), liivaga möllata ja liialt silmi koormata. siiski, it´s all worth it, babe.

elu on ilus.

Keskkonnainspektsioon.

2007-08-12T14:17:00.000+03:00

Lääne-Viru büroo Rakveres on kindel, et mina olen menetlusalune isik p74 lg1 väärteoasjas looduskaitse seaduse p71 lg1 järgi. tore onju...sellesk,e t midagi seletada pean minema Rakverre...keset tööpäeva...nagu ahhoi!!!!

ühesõnaga lühikokkuvõte sellest, et ära mine telkima oma kodumaale, sest see pole enam turvaline oma telki suvalises metsas püsti lüüa...või rannas, kus pole silte, mis tähistaks, kellele/millele see kuulub, KÕIK on riigimaa.

läksime meie siis telkima, leidsime ranna, kus inimesed telkisid, ühtegi silti ei olnud lähedal,et mis koht see on, järelikult, vaadates ümbruskonda, tundus safe. jõudis õhtu ja tulid RMK ametnikud, kes tegid mulle mu esimese protokolli ja väärteo menetluse, sest mul oli telks kuskil liiva peal "see kahjustb puujuurestikku ja see juurestik läheb nii mädanema" ja ato oli selle lähedal "liiva peal sõitmine on sama, mis puu maha raiumine". need jutumärkides asjad olid põhjendused, mis esitati meile.

igal juhul, nad tutvustasid ennast ja hakkasid protokolli kirjutama - KÕIGILE, kes seal telkisid. "Kas te teate, et viibite looduskaitse alal?"
-"Ei, sest kuskil pole silti, mis seda ütleks."
-"Noh, igaljuhul, te siin olete ja siin ei tohi niiviisi viibida"
-"Hea küll, me siis läheme ära, me ei teadnud, et siin ei või olla."
-"Te ju peaks teadma, kus asuvad rahvusparkide piirid."
-"inimesed ei pea ju kõike teadma. Siin ei olnud ühtegi teadetahvlit, mis oleks seletanud, mis koht see on ja mida siin võib või ei või teha."
-"Silti on mõttetu paigaldada, sest need lõhutakse ära."
-"Aga meie ei ole neid lõhkunud, seega meie ei tea, MIS koht see on."
-"Teie juhiluba palun....teie juhiluba"
-"Mida me valesti tegime siis?"
-"See kus te autoga viibite, selle liiva peal ei tohi olla. See võrdub samaga, kui puu maha raiumine."
-"mismoodi. See on ju loogiline, et ma ei raiu suvalist puud maha."
-"Samuti ka see, et liiva üeal ei sõideta.Peipsi ääres raiutakse suur männimets sellepärast maha, et nende juures mädanevad seetõttu, et autodega seal pael sõideti."
-"Aga see tee, mis siia tõi?"
-"See on sihtotstarbel loodud tee."
-"Aga seal o0n ka puujuurikad väljas igal pol. Kas need puud tuleb ka maha raiuda?"
-"Ei, sest see on sihtotstarbeline tee, seal juures ei mädane."
-"Ja Peipsi ääres sellepärast ometi mädaneb."
-"Seal sõideti rohkem!"
(minu märkus - peipsi ääres on juba aastaid probleemiks see, et soisel alal tekib juuremädanik kergelt puujuurtele, see pole seotud sellega, kus autod sõidavad)
-"Saage aru, see on võreldav kiiruse ületamisega, see, mida teie teinud olete!"
-"mia me teiud oleme?Me pole mdiagi rikkunud, nüüd kus teame, võtame oma asjad ja lähme ära.Kuidas te saate sellist asja üldse kiiruseületamisega võrrelda?Ma ju näen MÄRKI, mis ütleb mulle, kui kiiresti ma sõita võin ja kui ma ületan seda kiirust, tean millega riskin.Siin märki ei ole."
-"See ei loe, et siin märki pole!"
-"Mismoodi ei loe?"
-"See on looduskaitse ala!"
-"Aga siin ei ole ju vastavat teadetetahvlit."

mille peale jäi ametnik vait ja kirjutas protokolli väljas.See on absurd!!!!Neid idiootseuid põhjendusi oli veel ja veel, samas käratati meile,et ahahh, teil on õigust rohkem kui küll jah. Samas, hiljem kui lahkusime"sündmuskohalt" nägime,et nende enda auto oli pargitud keset mustikapõõsaid, ja see ei ole rikkumine????

Igal juhul pildistasime üles kogu koha, kus EI olnud märke ja lõppkokkuvõttes pean ilmuma 15. augustil RAKVERRE!!!!! sellesk et teada saada, missugune trahv mulle määrati skaalas 1000.- kuni 18 000.- nunnu eksju?!

hoolimata kõigest kavatsen ette valmistada tugeva kaitse ja veel kord MÄRGID ja liikluskorraldustahvlid reguleerivad seda, kus ja kuidas ma pean või ei tohi olla. kui seal oleks olnud märk, et siin ei või telkida või lihtsalt,et see on looduskaitse ala, siis oleks ma jahh, sinna oma telgi püsti löönud. ega ma idioot ei ole, samas eeldada, et inimene teab peast KÕIKE, ka seda, kus jooksevad rahvusparkide piirid ja peaks peast teadma looduskaitseseadust, on pehmelt öeldes liig.

Kallis Eesti riik, kurat võtaks, mõelge läbi, mida te teete ja tunnistage oma möödalaskmisi, see et märke lõhutakse ei ole minu asi. Kust ma pean teadma (kui ma pole iialgi seal kohas viibinud), et seal on märke lõhutud.

ausalt öeldes, need vabandused, mis see ametnik andis olid häma ja mingil hetkel läks kogu jutuajamine/vaidlus nii jaburaks, et ma hakkasin naerma ja mõtlesin, et miks seda üles ei filmita ja huumorisaate pähe eetrisse ei lasta.

--------------------------

hiljem õhtul

veel unustasin lisada, et seal oli paele minu ja enne mind veel teisigi inimesi, kes samamoodi olid telkinud ja kes said täpselt samamoodi laksti tundmatus kohas.

Ambitsioonid, need siblikud, kes närivad.

2007-08-09T21:51:00.000+03:00

jep...jõudsin järeldusele, et ma pean ikka seal lombi taga ära käima ja kasvõi ühe filmitegemsie juures olema. nui pooleks nohh. ootan ära, mida 20th century ja MGM mulle vastavad ja ajan oma joru edasi. ma saan repsist aru, miks ta raiub oma plaani nii kindlalt. u know pal, i´m with ya, honey!

vaatasin terve päeva erinevaid filme, erinevaid zanre, erinevaid making-offe. pole vahet, kas saaks mängida mõne osa või lihtsalt passida. fakt on see, et näitlejat minus ei ole...pigem kõik see muu mida tahaks.

samas, kui palju on neid inimesi, kes lähevad õnne otsima. Hollywood - kõlab ju nii kaunilt ja glamuurselt. kas ta seda ka on, kahtlane. ilmselt, kui tippu jõuad, siis on. mind tõmbab selle kogu jura puhul pigem see segapudru, inimkultused, see, miski, mis tõmbab HW poole. ma ei saa inimkultusest aru. tahaks näha, kuidas tekib kellegi jube kummardamine, kuidas juhtub nii, et tavaline inimene tänavalt saab juhuslikult kellekski selliseks, kes isegi õhtusöögi komponente rahus supermarketist tuua ei saa. kummaline.

igal juhul olen oma panuse andnud ja esimese sammu astunud. asi tuleb vaikselt ette võtta, mitte suure tormijooksuga. õnneks pole mul veel haiglaslikku tahet tekkinud, pigem meeletu huvi. mulle tundub, et eestis on võimalusi, samas on kõik võimalused kuidagi limiteeritud. okei, suures plaanis pole vahet, mida sa korda saadad elu jooksul, enivei sa annad otsad ja sina oma kordaminekutest ja kustumatust nimest teises ilmas enam kasu ei lõika, ent siiski....aga eesti väiksus: siin on lihtne silma paista, sest tegijaid on vähe, samas pead sa hoidma end kuskil tasemel, et mitte lasta nime varju, siiski, mingil hetkel sa ei saa enam kaugemale jõuda ja eestist tuleb välja murdma. see viimane tundub aga olevat eriti problemaatiline, kui jälgida muusikuid, režissööre, näitlejaid jt siin maarjamaal. millest selline raskus? kas sellepärast tundub see kõik kuidagi raske, et eesti on nii üpisike, et iga indiviid paistab eriti hästi silma iga oma liigutusega? sest kui vaadata maailma mastaapi, siis kui palju on neid, kes kuhugi ei jõua ja endiselt üritavad. sadu tuhandeid, aga tundub, et kuidagi kõiki saadab edu ja nad "jõuavad kuhugi"....krt, ei tea, mina ikka panustan selle väiksuse asja peale. :)

ma ei teagi tegelikult, mis mus tärkas, et ma järsku tahan asju. üldse peale itaalia trippi tundub elu kuidagi chillim ja avatum ja pingevabam. sa võid valida elu, mis ei tapa sind, sa pead lihtsalt väga targad otsused vastu võtma ja mõistlikult käituma. tuleb silmad maas tõdeda, et mina seda ei oska. tahaks osata. igatahes, ma tahan rohkem kogeda!that´s it, nii lihtne see ongi.

Lõhnad

2007-07-30T17:26:00.000+03:00

eile öösel, kui korraks oma V kodust välja läksin värsket õhku hingama siis tundsin ära selle, mille järele itaalias olles puudust tundsin - värskelt mahasadanud vihma ja niiske mulla lõhn.

mingi müstiline rahu valitseb selles aroomis. siis ma seisingi seal, nagu viimane lammas ja hingasin sügavate sõõmudega karget ja jahedat Eesti suvelõhna. kuna hakkas sadama (taas ) pidin loobuma luksusest ja tuppa tagasi minema.

sombune ilm soodustab ka und...magasin kella 2ni päeval ja ei tundnud üldse ennast süüdi. sitaks hea on puhata, kui ära õpid, mida puhkus tähendab.

laters! köök ootab tapetseerimist.

Back here the grass is greener.

2007-07-29T14:04:00.000+03:00

rohelisem ainult seetõttu, et meil actually ei ole päikest, mis selle ära kõrvetaks.

itaalia on nüüd selja taga ja selja peal. 4 päeva enne ärasõitu jäin rannas magama ja nüüd tuleb see "itaalia" mul tükkhaaval koorudes seljalt maha. aina enam leian ennast juurdlemast võimaluste üle, kuidas elada nii, et mingil hetkel elus oman kodu vahemere ääres ja kuna ma 4 aastat korralikult puhand ei ole, siis reisi lõpuks sain ka aru sellest, mis puhkamine on.....ausalt öeldes see täitsa meeldib mulle. kohe väga, niiet nüüdsest alates rabelen ma aasta otsa selle nimel, et taas näha suvel seda, mis nüüd kogetud sai.

seltskond oli täitsa bonks. mingil hetkel küll väsitas, aga seda pigem selle poole pealt, et 7 inimest on tõesti palju ja tüdimuse sai puhtalt massi arvele kanda. mis itaalia märksõnadeks jäid?

need:
-läheb roosiks?
-kuum päike
-soolane meri
-millimallikad
-calimutšo
-"perekondlikud" õhtusöögid
-pasta, pitsa, TIRAMISU, jäätis
-rongiliiklus
-elavad inimesed
-naeratused
-värsked ja lõhnavad puuviljad
-the night in candellight :)
-hea uni

nüüd olen tagasi ja tegelikult ma ei saagi seda kõike kirjeldada, mida kogesin. ma üritasin ja kustutasin selle KORDUVALT ära, sest see on võimatu, ma enam ei üritagi. seda peab ise nägema ja kogema.

--------------------------------

nüüd olen ma vanem. T lohutas mind, et ära muretse, sul on veel aega ilusaks saada. naised on 30selt kõige kaunimad. CJ omalt poolt täiendas eelnenud väidet sellega, et ütles, believe me, nii on. ma räägin nohh :D järelikult omadest kogemustest....tgt ma tean, et omadest kogemustest. kuigi peab tõdema, et kui K ütles mulle, et muusikaliseltskond tituleeris mu "plastikuks" siis see tõstis mu tuju. komplimenti ikka hea saada.

eile tulid ka sõbrad. issand kuidas ma nende seltskonda igatsesin....ma ei saand sellest isegi ennist aru, aga siis kui eile kõik mu pool laekusid, mõistsin seda.äge. isegi naabripoisid tulid. kookidega :) Jäme pakkus juba väljas, trepikoja ees kooke ja õhtul kui Viljars tuli, siis sai neid ka minu kodus olema.

mis puudutab pidu, siis esialgu oli see planeeritud jätkuma Prives, AGA nagu näha, seda ei juhtunud, kuidagi teistmoodi läks. Oleks taht tantsida küll, aga ju siis nii ei pidand minema, täitsa tore oli ka niisama ja nüüd mul on nii palju alkoholi veel järgi, et selle eest saaks veel ennast vähemalt 2 korda purju juua.

siiralt hea meel oli selle üle, kui R ja S mu poole sisse hüppasid. lahe, et reisi jooksul ma neile koppa ette ei loopind. muu pidu möödus ilma suuremate kahjustusteta - mööbel jäi terveks, politseid ei kutsustud, eva mirme südamerabandust ei saanud ja kõigest 2 klaasi lõhuti ära, ühe surmas on minu käsi mängus.

Grazie!

2007-07-15T16:08:00.000+03:00

Grazie for sun dear Italy!!!!

Itaalia on j2tkuvalt tore. Natukene kuumem siiski, kui ennist, sest et tuul on vaibunud ja oodata on leitsakut. Seltskond on yle prahi v2rk, hostel on k6rgete lagedega, vein on...hmm....odav vein on sitt, aga calimutsho jaoks perfektne. 6htus88gid k2ivad kordam88da kuttide ja tsikkide vahel, 6htul loed raamatut ja kuulad muusikat. 2 viimast 6htut on meie r6du all kylaplatsil on toimunud suuremat sorti simman, eile kyll oluliselt parema muusikaga, kui reedel. "Millal sa viimati Riomaggiores tantsisid?" kysis Sepp ja tiris mu kummuttantsima. Mina lohisesin j2rgi saamata pihta herr Sepa rytmiv2rgile, aga tore oli ja naerda sai. Taas. Teised tantsuplatsi ei 6nnistanud. Kahju.

T2na on leitsak. Puuvilju saab osta otse t2navalt ja need l6hnavad eluh2sti. Inimesed on vahetud ja nii karakterid omaette, et vaikselt kisub pisara silmanurka kui m6tled selle peale, et esmasp2eval liigume edasi. ei tahaks veel hyljta Cinque Terre kivist rannikut. Oeh, see on taevalikkuse t2ie6iguslik varjupaik.

Ciao!!!!